viise raskustest üle saamiseks, teised aga tunnevad end probleemi alla mattununa, ei jaga oma muresid ning loodavad, et raskused kaovad iseenesest (vt peatükk 2).
Selles kahes valdkonnas – millise tähenduse me sündmustele anname ja kuidas me eluga toime tuleme – on võti selle ukse avamiseks, mille taga on kognitiivteraapiaks nimetatav teraapia vorm. Selle lähenemisviisi visandab ka meie raamatule eessõna kirjutanud dr Le Fanu ja professor Peter Cooperi sissejuhatus, ning edasistes peatükkides uurime me neid asju tunduvalt üksikasjalikumalt. Kognitiivterapeudid rõhutavad, et kui inimesele näiteks õun pähe kukub ja ta parajasti depressioonis on, võib ta mõelda: „See on tüüpiline, ma ei saa isegi puu all istuda ilma, et midagi mulle pähe kukuks!” Kui tal on aga parajasti positiivne meeleseisund, võib mõtteks olla: „Oh, tänu taevale, et see polnud kookospähkel!” Ja kui ta juhtub olema Isaac Newton, ammutab ta juhtunust inspiratsiooni gravitatsiooniteooria väljatöötamiseks ja saab maailmakuulsaks.
Kognitiivteraapia aitab meil näha, et sündmustele ja tunnetele saab tähenduse anda paljudel eri viisidel ning mõned tähendused süvendavad depressiooni suurema tõenäosusega kui teised. Mis veelgi olulisem: õppides, kuidas teatud negatiivseid tähendusi proovile panna, võime saavutada oma tunnete ja meeleolude üle suurema kontrolli. Selle lähenemisviisi töötasid muust maailmast sõltumatult välja psühhiaater Aaron Beck ning psühholoog Albert Ellis. Seda on kasutanud paljud depressiooni käsitlevad eneseabiraamatud ning see lähenemisviis on tuntav ka paljudes selle raamatu teises ja kolmandas osas antavates nõuannetes.
Kognitiivne lähenemisviis väidab, et teatud konkreetsed mõttemudelid on seotud teatud konkreetset laadi probleemidega. Mõned näited.
Keskendudes teatud tüüpi probleemidega seostuvatele mõtetele, saavad inimesed õppida taipama, kui suurel määral nende depressiivsus surub neid negatiivsesse suhtumisse ja paneb asju nägema mustades värvides. Kognitiivteraapia aitab neil aga need mõtted tõendusmaterjali testides proovile panna ning õppida genereerima alternatiive. Näiteks võime me end näha jõuetuna, et midagi ära teha või oma probleemi lahendada ning tunneme, et oleme täielikult lüüa saanud; me võime halbu asju käsitada oma süül tekkinuna, nähes nende põhjusena isiklikku saamatust, häid asju aga pidada lihtsalt õnnelikuks juhuseks. Õppides, kuidas panna nende mõtete paikapidavus proovile, mõelda alternatiivseid mõtteid ja vältida ennast kahjustavaid negatiivseid veendumusi (näiteks „ma olen kasutu”), hakkavad depressioonis inimesed ennast ja oma väljavaateid nägema paremas valguses ning see annab neile sageli parema positsiooni, et tegeleda väliste probleemide ja asjaoludega.
Niisiis, depressioon käib sageli käsikäes teatud laadi mõttemudelitega (näiteks lüüasaanud, alistunud, alaväärne). Kuid see tõstatab järgmise küsimuse. Kuidas me üldse niisugusesse negatiivsesse mõttemudelisse sattusime?
Teises peatükis nägime, et varased elukogemused võivad inimesed teatud stressivormide suhtes bioloogiliselt tundlikuks muuta. Kognitiivse lähenemisviisi järgi arenesid meil lastena enda, teiste ja maailma kohta välja põhiveendumused. Aja jooksul hakkasid need põhiveendumused avaldama olulist mõju meie tunnetele ja hoiakutele paljude asjade suhtes. Näiteks, kui lastele pidevalt räägitakse, et nad on spordis saamatud ega saavuta midagi, kujuneb neil enda kohta tõenäoliselt välja just selline seisukoht. Järelikult võivad nad hakata sportlikke tegevusi vältima, ja kuna nad sporti väldivad, ei tee nad selles mõistagi mingeid edusamme, kinnitades seega kontseptsiooni, et nad on spordis saamatud. Kui need lapsed täiskasvanuks saavad, võivad nad spordi vältimist jätkata, sest mil iganes nad mõnes mängus osaleda püüavad, valdab nende mõtteid tunne, et nad näevad välja kohmakad ja rumalad ega oska mängida. Seega võivad lapseea veendumused ja kogemused avaldada inimeste käitumisele ja tunnetele tugevat mõju ka hilisemas elus.
Põhiveendumused
Põhiveendumuson niisugune veendumus, mida sa arvad olevat endale üdini omase. Seega võid sa näiteks öelda: „Kui kõik ebaoluline kõrvale jätta, tunnen ma enda kohta seda” või „Südames tunnen ma, et …” või „Sügaval sisemuses tunnen ma nii”. Põhiveendumused, mis sul enda kohta on, võivad paljugi rääkida. Kui need on aktiveeritud, võivad nendega kaasneda väga tugevad tunded ja emotsioonid. Seetõttu nimetavad kognitiivterapeudid neid veendumusi mõnikord „kuumadeks veendumusteks”, viidates nende emotsionaalsele jõule. Me kukume milleski läbi ning meid valdab uppumis- või häbitunne. Armsam viskab keset vaidlust toru hargile ja ütleb, et ei taha meiega enam välja minna, ning see rabab meid nii, et tunneme, nagu oleksime saanud hoobi kõhtu. Harilikult on need emotsioonid ja tunded, mis meid kõigepealt rabavad, alles hiljem saame aru, et need tunded on seotud põhiveendumustega ja meie ideedega iseenda kohta. Kui armsam suhte lõpetab, paneme me imeks: „Mida me ometi valesti tegime, et ta meist eemale tõmbus?” Kui inimesel on enda kohta juba eelnevalt olemas lapsepõlvest pärit negatiivsed veendumused (näiteks, et ta ei ole kuigi armastusväärne), võib näha, et suhte lõppemisest tulenev „emotsionaalne hoop” aktiveerib ka need põhiveendumused, andes inimesele veel ühe hoobi (veendumuse, et teda ei saa armastada).
Iseenda või oma võimete kohta kehtivad negatiivsed veendumused võivad muutuda pigem summutatuks või latentseks kui aktiivseks. Kuid kui elus leiab aset pöördeline sündmus (näiteks lõpeb oluline paarisuhe), võivad lapsepõlves välja kujunenud varased veendumused ja ideed tagasi tulla. Seega võime me väärtusliku suhte kaotust leinates selgitada toimunut just neile põhiveendumustele viidates, öeldes näiteks: „See suhe lõppes sellepärast, et mind ei ole võimalik armastada.” Ammu välja kujunenud negatiivne veendumus või idee mõjutab seda, kuidas me tajume praegu toimuvaid sündmusi, ja kuna me (praegu) tõlgendame informatsiooni negatiivselt, et see sobituks meie veendumusega selle kohta, et me oleme (näiteks) ebaarmastusväärsed, jääb veendumus püsima.
Vaatame veel ühte näidet. Sally kasvas üsna hüljatud lapsena. Kui ta oli veel suhteliselt väike, ütles ema talle, et kui ta Sallyt ootama hakkas, pidi ta abielluma. Kahjuks polnud abielu õnnelik ning ema juurdles ühtelugu, mis oleks võinud teisiti olla, kui ta poleks rasedaks jäänud. Ta ütles sageli: „Kui sind poleks olnud, oleksin ma teinud seda ja toda.” Sally tundis, et ema pidas teda põhjuseks, miks ta polnud saanud oma elus rohkem asju ette võtta. Üldiselt polnud need märkused tehtud vihaga, vaid kahetsuse ja kurbusega. Aeg-ajalt oli Sally ema rõhukalt mõista andnud, et ta tahaks kodust lahkuda ja mujal elada. Sally oli neid vihjeid võtnud tõsise hülgamisähvardusena ning kujundanud endas aja jooksul välja teatud veendumused ja ideed: „Ma olen teistele ainult nuhtluseks. Minu pärast ei saa nad teha seda, mida tahavad. Inimesed tõepoolest ei soovi mind enda seltsi. Ma ei tohi teha midagi, mis nad eemale ajaks. Nad võivad mind igal hetkel maha jätta.”
Sally kandis neid põhiveendumusi endas terve elu. Kui teiste inimestega tekkisid erimeelsused, tundis ta ärevust ja mõtles: „Ilmselt olen ma tüütu nuhtlus” või „Ma pean laskma teistel teha, mida nad tahavad.” Kui ta eales tundis, et teiste arvamus jäi tema omale alla või ta neid mingil moel alt vedas, tekitas see temas suurt süütunnet. Selle tulemusena oli enesekehtestamine (domineerival või enesekindlal moel käitumine) tema jaoks väga raske ja ta otsis pidevalt tõendeid selle kohta, et oli teistele üksnes koormaks. Kui talle oluline, pikka aega kestnud suhe poiss-sõbraga lõppes, mõtles Sally automaatselt: „Hüva, ma arvan, et tegelikult ei taha mind mitte keegi. Ma olen kõigile üksnes nuhtluseks. Mind ei armastata kunagi vaid minu enda pärast.”
On oluline märkida, et need veendumused polnud sugugi kaalutletud ja ratsionaalsed, vaid laetud äärmiselt tugevate emotsioonide ja tunnetega. Kas sa suudad tajuda, kuidas Sally elu oli pidevalt täis stressi, sest ta ei tundnud end inimsuhetes kunagi päris kindlalt, vaid pidi pidevalt otsima ähvardusi? Kas sa näed, kuidas siis, kui tema elus toimusid halvad sündmused, muutsid ta mõtted ja veendumused stressitaseme pigem suuremaks, mitte ei leevendanud seda?
Nagu arvata võid, peitus nende pinnal asuvate veendumuste kogumi all veel teinegi kogum. Siin asus suur hulk viha. Vajadus teistele kogu aeg ja igas asjas alla anda (alistades end seega pidevalt teiste inimeste vajadustele) oli tekitanud Sallys tunde, et see ei ole õiglane.