ja minu ka Rakvere Def Räädu Massive’i artistid MC J.O.C. ja Dice Rudy. Hiljem, 2004. aastal, kutsus Ringo mind koos Dice Rudyga tegema Raadio 2 saadet „Reggae Power” ning see kestab hoogsalt tänini.
Kutsusin Ringo reisile kaasa kolmel põhjusel: ta on mu hea sõber, meil on ühised muusikalised-kultuurilised huvid ning kuna temale oleks see olnud teine Kingstoni-külastus, siis lootsin tema kogemustele. Tavaliselt armastan reisida üksi, kuna nii ma kohanen kiiremini, aga plaanisin seekord teisiti. Kuna sain lennufirmast soodsad niinimetatud oma töötaja „standby, space available”-piletid, ei tahtnud ma võimalust koos kaaslasega ülisoodsalt reisida käest lasta. Need lennupiletid tähendavad seda, et tuleb oodata nii-öelda elavas järjekorras, ja kui kohti jagub ning lennufirma ametniku tuju lubab ja ta vähegi viitsib, siis saab lennukisse ja tee sihtkohta võib alata. Ühesõnaga – ei mingit klient-on-kuningas-tunnet! Must huumor on selles, et töötan aastas üksteist kuud lennujaamas ja veedan ka oma puhkuse vabatahtlikult töö juures ehk lennujaamades…
Pärast vestlust Ringoga hakkan arvama, et ta kõhklused – tulla või mitte tulla – võivad teoks saada, ning igaks juhuks valmistan ennast selleks ette. Tunnen isegi veidi kergendust, sest ka üksi on mõnus reisida. Lepime kokku, et kohtume lennujaamas kaks tundi enne väljalendu.
On juba õhtu ja Eestis loojub kevadel päike hilja. Istun kodumaja trepil, teen suitsu ja rüüpan mõnusat rohelist gunpowder’i tüüpi teed (Hiina roheline kuulikesteks rullitud „püssirohu”-välimusega fermenteerimata tee). Külm on, ja mind teeb rõõmsaks teadmine, et järgneva, Jamaica puhkusekuu jooksul unustab mu keha selle külmatunde. Näpud juba sügelevad, sest reisidel saan mõnusalt interneti- ja mobiiltelefonivabalt keskenduda vaid kunstile – oma joonistusplokki visandamisele. Jamaica slängis öeldakse selle kohta nii: „Old school style, U know mi Star.”5
Mõnus! Jätan meelega mobiili koju ja püüan unustada internetikohvikute olemasolu. Need vaid segaks täiel rinnal nautimast seda uut-võõrast kultuuri. Tahan, et mu mõtted püsiksid sada protsenti reaalsuses, mitte kaugel kodu-Eestis.
Mõtlen lakkamatult, kas kõik vajalikud asjad ikka said tehtud, et võiksin rahulikult puhata. Tegelikult ma tean, et keegi pole asendamatu ja et minu kultuurišokilaadne kolmkümmend päeva Jamaical mõjub kodustele ühe tühise nädalana.
Heidan pilgu kellale – pool kaks öösel. Vähkren voodis juba viimane tund aega (see on alati nii, kui mind tabab reisiärevus). Tean, et tegelikult loeb reaalsus, mitte unenägu, minevik ega tulevik.
Hommikune Tallinna lennujaam on sagimisest, sebimisest ja trügimisest tulvil. Eksinud saksa pensionäridest turistid ja ennast täis, nina püsti, eesti uusrikkad koos kogu vahmiiliga sõitmas kuhugi Egiptuse basseinikuurordisse. Üks selline mina-olen-maailma-naba-perekond tahab mind oma trügimisega vaat et alla ajada. Otsin rahulikuma koha lennujaama töötajate puhketoas.
Saan kohvi, ilma et peaksin selle eest maksma hirmkallist lennujaamahinda nagu välismaal, ning jagan sisse-välja voorivatele kolleegidele informatsiooni teemadel „Kui palju ID-piletid maksid?”, „Kustkaudu lendan ja kus ööbin?” ja nii edasi. Kõik on siiani sujunud ladusalt ning mõtlen pärast magusat kohvi, et peaks siiski Ringole helistama. Kõnele vastab unine ja väsinud hääl ning nagu kahtlustasingi, pean reisima üksi. Müün kiiresti reisikaaslase üleliigsed lennupiletid tagasi ja vahetan saadud kroonid USA dollariteks, sest need kuluvad reisil marjaks ära. Tegelikult olen pettunud, sest kui oleksin planeerinud üksinda lendamist, oleksin valinud tunduvalt lihtsama lennuteekonna.
Point 6 on selles, et lennundustöötaja reisikaaslase võimalused erinevate lennufirmadega lennata on üsna piiratud ning seetõttu olin sunnitud valima pikema (ja ühtlasi turvalisema) marsruudi. Start Tallinnast, lend Kopenhaagenisse, sealt edasi Düsseldorfi ja lõpuks Montego Bay, Jamaica. Selline algus mulle isegi meeldib, sest tunnen väikest hirmu Kingstonisse maandumise ees, kuna too on palju suurem ja kriminaalsem linn kui Montego Bay. Anyway, jään sama teekonna juurde ja Tallinna–Kopenhaageni lennureis läheb ladusalt.
Kopenhaageni transiittsoonis vastab mulle aga kivistunud ilmega ametnik, et lennukis kohti ei ole ning „standby’ga” ma lennule kindlasti ei saa. Proovin kaubelda ja olen nõus reisima kasvõi lennukimeeskonna istmel istudes, peaasi et jõuaksin Kopenhaagenist Düsseldorfi ja sealt Montego Bay lennule, mis väljub vaid kaks korda nädalas. Ametnik hakkab minuga õiendama, sest mul on jalas lühikesed püksid: vahetagu ma kõigepealt riided ära ja alles siis võib ta meeskonna käest „jump seat’il” (meeskonna istmel) reisimise võimalust uurida. Lennufirma sooduspileti kasutaja peab olema viisakalt ja Babüloni stiilis riides (pikad püksid, pikkade varrukatega särk ja kinnised jalanõud koos sokkidega ja nii edasi) ning seda minu põlvpüksid, safarisärk ja sandaalid kohe kindlasti ei ole.
Torman ähmiga kiiresti lähimasse riidepoodi ja ostan sekundiga hirmkallid „bossid” püksid ning kihutan tagasi lennuvärava juurde. Minu kurvastuseks seisab seal esialgsele ühele „kivinäoga” ametnikule lisaks veel kaks väga tülpinud roboti-masina stiilis töötavat teenindajat. Üks neist siiski manab pingutatud naeratuse näole ja ütleb viisakalt: „Vabandage, teie jaoks kohta ei ole.”
Nüüd olen juba üsna närvis, sest olen üksjagu higi valanud ja raha kulutanud. Uhh, hingan sügavalt sisse-välja, ja lasen käiku varuplaani, mis tähendab seda, et kasutan oma praegusi pileteid hoopis teisiti lennates: Kopenhaagen– London–Kingston. Pärast mõningast lennuplaanide uurimist avastan, et SASi lennuk väljub Londonisse juba kolmekümne minuti pärast, ja sean kohe sammud registreerimislaudade juurde. Läheb õnneks! Pärast paaritunnist lendu jõuan ilusti Londoni Heathrow’ lennujaama. Kuid ka siin on omajagu ebaõnne: pean sõitma Londoni lennujaamade vahelise transiitbussiga ligi tund aega Londoni Gatwicki lennujaama, sest just sealt väljub minu Jamaica-lend. Ja kui oleksin otse Tallinnast Londonisse lennanud, maandunuksin ma just Gatwickis… Mis teha!
Gatwicki-lend väljub alles järgmise päeva ennelõunal ning valmistun ööbima lennujaama pinkidel, sest Londoni lennujaama ligiduses asuvad hotellid on ülepukitud (ehk maakeeli öeldes pilgeni täis) ja vabu tube ei ole viie kilomeetri raadiuseski. Õnneks leian kotist pikkade varrukatega särgi ja kuna mul on nüüd jalas tuliuued safari stiilis pikad püksid, tunnen selle üle hetkel lausa rõõmu. Lähen esimese British Airwaysi check-in’i7 leti juurde ja kurdan oma muret Düsseldorfi – Montego Bay pileti kohta ning räägin, et tahaksin lennata hoopis Londonist Kingstonisse ja nende lennufirmaga. Loomulikult võtab selline keeruline ja ebastandardne ülesanne check-in’i ametnikul meeletu aja, sest ta peab selleks esmalt oma ülemuselt luba küsima, too omakorda oma ülemuselt ja see omakorda tšekib arvutisüsteemist… Kõik on siiski ok, ja minu pilet kõlbab! Juubeldan – Jamaica, siit ma tulen! Pärin veel, kuidas on istekohtade seis, kas ikka saan peale.
Siis vastatakse mulle, et see on küll konfidentsiaalne info, aga „It’s looking good, looking good…”8. Jess! Mind isegi registreeritakse, küll veel ilma istekohata, aga saan ikkagi pardakaardi pihku. Nüüd on vaja vaid öö lennujaamas kuidagi mööda saata. Proovin leida vaikse koha, kus saaks horisontaali visata. Sellise paiga leian ühe pitsabaari kõrvalt.
Võtan nii mugava asendi kui antud olukorras võimalik ja loen Lonely Planetit, eriti Kingstoni peatükki, sest ennist sirvisin vaid Montego Bayd puudutavat ning muud reisiabiraamatu jutud jätsin Jamaical lugemiseks. Reisides on mõnus omada vähemalt üht raamatut, sest passimist on tavaliselt palju ja siis on hea, kui on midagi lugeda ja millega aega sisustada. Jah, kuigi eks aja mõiste ole iga inimese jaoks erinev. Igaks juhuks kontrollin lennudokumente ja pileteid, kuna pean ju oma aega pea hommikuni sisustama. Imelik, aga minu arvutuste järgi on mul üks lennupilet puudu, mis tähendab seda, et tagasi tulles saaksin Euroopasse, aga mitte Eestisse. Kummaline…
On õhtune aeg, aga õnneks on check-in veel avatud ning ka sama agent veel tööl. Vedas!
Küsin, ega ta juhuslikult ei võtnud minult ennist liiga palju