ütleb ta: „…ganja? Rasta, do U need ride to towntown and hi-grade?” Mõtlen natuke, mida see võiks tähendada, ja taipan siis, et jutt käib taksoteenuse ning marihuaana müügist. Kaks ühes, tere tulemast Jamaicale! Mees näeb ise välja nagu täiesti tavaline kiilakas afroameeriklane: ei mingisuguseid rastapatse, ei mingit Aafrika kolla-puna-rohelisi trikolooritoonides rastavärve. Riietuseks täiesti tavalised suurlinnahilbud: sinised kulukad, hallikas triiksärk ja jalas lääpas mokassiinid.
„First time inna Jamaica?”15 jätkub pärimine, nii et ma ei jõua esimesele küsimuselegi vastata, kui juba tuleb neljaski: „Where are U from?”16 Pärimine muutub juba pealetükkivaks, sest ma tõesti ei taha võhivõõrale inimesele öelda, kust ma pärit olen ja mida siin teen. Miks see üldse tema asi on? Kindlasti ei taha ma igaühega jagada infot selle kohta, mitmendat korda ma siin juba viibin, sest tean omast käest, kuidas selline teave loob minust kohe niinimetatud lolli turisti mulje. Kogesin seda korduvalt Indias, kus tavalised vestlused algasid nii, et esiteks küsiti, kust pärit, siis et mitmes kord juba Indias, ning seejärel määras küsija kohe sinu staatuse. Seepärast olen tihti Indiaski luisanud, et olen seal juba mitmendat korda; pärit Põhja-Euroopast ja nii edasi. Selline pisivale (pisi seepärast, et mõtetes käin tihti Indias) on mul alati aidanud vältida tüütuid soovitusi – kuhu minna, mida osta ja kust leiab hea giidi –, ning hoopis ärgitanud pidama toredaid vestlusi palju huvitavamatel teemadel: mida kohalikud elust arvavad ja mis on elu mõte.
Proovin olla avatud ja viisakas, eelkõige seepärast, et kui mehele jääbki meelde, kust ma pärit olen, ei hakka ta eestlastest halvasti arvama. Vastan, et olen pärit Põhja-Euroopast, Soome kõrval asuvast väikesest riigist, mille nimeks on Eesti ehk Estonia.
Jätan meelega välja teatud faktid nagu ex-soviet ja close to Russia17, sest pean Eestit hoolimata ligi pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioonist soome-ugri hõimlaste vabaks kodumaaks. Igal juhul ei taha ma olla slaavlane ega millegikellegi endine. Niimoodi vastates õnnestub enda ümber tekitada saladuslik loor ja geograafia- ning ajalookauged inimesed ei suuda mind määratleda, paika panna. See tekitab neis teatud laadi ettevaatuse ja austuse. Teadmatus on relv nagu teadminegi, samas võivad mõlemad olla suureks koormaks, sest kui teada vähe, on vähe valikuid ja kui teada palju, siis on ka rohkelt võimalusi. Hetkel, kui kaifin oma järjekordset mahvi ja mõtlen, mida mehele viisakusest vastata, näen õnneks Fabiot enda poole viipavat. Vabandan viisakalt oma uue tuttava ees, sõnadega, mida olen hiljuti õppinud Londoni teenindaja käest: „Sorry mate, I have taxi, take care!”18 ning lõppu lisan jamaicapäraselt „Respect!”19.
Ma ei tea, mida peaksin suitsuga tegema – pooleli ka ei tahaks jätta, aga õnneks võib siin maal vist igal pool suitsetada, kaasa arvatud taksos. Taksojuht on imestunud näoga, nähes, kuidas ma pooliku suitsu pärast nõutult autoukse juures seisan. Tema arvab, et mõnel inimesel on suitsetamine hingamise loomulik osa, ja kohe tunnengi tema rahustavat patsutust oma õlal, mis annab märku: istu juba taksosse, vennas. Mees kardab, et nüüd, kui kauba hind juba koos, otsustame äkki ümber või teeb mõni teine taksojuht temast parema pakkumise.
Õnneks olin ennist jõudnud mõned USA dollarid Jamaica omade vastu vahetada, ja sellest peaks piisama, et maksta taksosõit rootslastega kahasse ja veeta esimesed ööd Kingstoni hotellitoas.
On ikka fantastiline tunne sõita takso tagaistmel, suitsetada lahtise akna all, tundmata seejuures külma tuuletõmbust või valehäbi. Fabio muliseb nagu väike laps ja teadmine, et keegi orgunnib asju, teeb mu olemise eriti lõõgastunuks ja uniseks.
Mingist unest pole aga juttugi, sest linnatänavad on sama auklikud nagu 80–90ndate Eestis ja auto ise üks vana romu, mida roolib hullult signaalitav „ralliässast” taksojuht. Meeled hoiab ärkvel ingverimaitseline lutsukomm, mida uus taksojuhist „sõber” koos järjekordse kanepiostu võimalusega lahkelt jagab. Muuseas, seda ingverimaiust plaanin osta hiljem ka koju kaasa, sest niisugust head kraami kodumaal ei müüda.
Sõit kestab ümmarguselt pool tundi ja viimased viis minutit sõidame eriti pimedaid ja valgustamata tänavaid pidi. Hakkan juba kahtlustama, kas hotell sai ikka õige valitud, kuid reisikaaslaste õnnelikke ja kindlameelseid nägusid vaadates rahunen minagi. Varsti peatume ühe hoone ees, mille välimusest küll välja ei loeks, et see nüüd hotell on. Lepime kokku, et Fabio tšekib biiti: kas öömaja ikka antakse, kas vabu kohti on, kas hinnad on samad ja nii edasi. Loomulikult äratab seisev auto sellises vaikses rajoonis tähelepanu ja juba kogunevadki inimesed vaatama, kes seal autos on ja mida nad tahavad. Isegi „hotellist” tuleb kaks inimest: üks umbuskliku näoga vanem mammi, kes juhtumisi ongi selle koha perenaine, ja noorem unise näoga turvamees, vintpüss õlal. Mõtlen püssi nähes: „Issand jumal, nii hull kant või?” Igaks juhuks ei lähe ma autost kaugemale ja krutin ajaviiteks järgmise suitsupläru. Õnneks keegi ei päri ega tüüta, pigem jälgitakse meid puhtast uudishimust.
Selgub, et vanamammi on väga lahke, eriti kui ta mõistab, et oleme tema majutusfirma potentsiaalsed kliendid. Ja juba ta näitabki meile vabu tube, jalutades läbi pimedate koridoride ukselt ukseni, laisalt, ei, pigem ülimalt tšilli20 olekuga.
Kõik toad tunduvad olevat ühtemoodi amortiseerunud: seinad määrdunud, valgustuseks päevavalguslamp, kuid mis kõige tähtsam – töötav ventilaator, toimiv dušinurk ning terve moskiitovõrk akna ees. Vaatan just neid detaile, sest kõik muu tundub olevat ebaoluline. Kaasa arvatud toa hind, mis on mõistlikult paarikümne USA taala21 ringis.
„Super!” ütlen mammile, pärast kiiret ventilaatori, moskiitovõrgu ja duši kontrolli. „I’ll take it!”22 Sest ma tõesti ei soovi hotellitoalt muud kui pesemis- ja rahulikku magamisvõimalust. Lutikate, kirpude, täide ja muude parasiitide olemasolu selgub alles pärast esimest ööd, kuigi mõningaid märke nendest võib näha kahtlaselt määrdunud linadel, padjapüüril või mustal karvasel vaibal… Üldiselt on mustuseastmest võimalik palju järeldusi teha, kuid seda jälgides võibki hotelliotsinguile jääda, sest tavaliselt tundub suurimgi lõunamaa puhtus eestlasele meeletult suure mustusena. Või olen ise ainukene, kes kunagi nii arvas… Truu-ai-tell-U!
Suundume koridore pidi hämarasse „registreerimishalli” (nagu perenaine uhkelt ütleb), mis näeb tegelikult välja nagu imepisike elutuba, kuhu on mahutatud baariletisarnane kassaaparaadiga töölaud, selle vastas on külalistele väikene diivan, millel näen noorepoolset rastat pikutamas. Baarileti riiulis on rivi rummipudeleid (küll vaid üht sorti – Appleton) ja mingisugust väga atraktiivses pruunis minipudelis õllejooki, Red Stripe’i label ilutsemas. Olen natukene pettunud: kus on siis too Eestiski kõvasti haibitud parim Jamaica rumm Captain Morgan?
Appleton – kus ma seda nime kuulnud olen? Ehhh, ilmselt lugenud mõnest reisijuhist või hoopis näinud Kingstoni lennujaama reklaampostril…
Letil seisab suur kiri, mis ütleb: kaht meest ühte tuppa ei majutata. Jamaical ollakse selles suhtes väga konkreetne ning isegi raha eest ei olda nõus chi-chimon’e ehk geipaare ühte tuppa paigutama. Justkui tooks see halba „hotelliõnne”.
Minule aga sobib see süsteem ideaalselt, sest selle reegli muutmist ma ei vaja ja ma ei taha seda ka kuidagi rikkuda. Mammi muudkui muliseb mu mõtete, arutluste ja elamuste ning ümbrust salvestava ajutegevuse vahele. Ta seletab, et diivanil puhkab tema poeg, et see ja see kell on checkout23, ja pärib, mis riigist oleme ja kauaks kavatseme jääda.
Tunnen, nagu oleksin täieliku laksu all, ilma et oleksin alkoholi või muid meelemürke (peale tubaka) tarvitanud. Saan aru, et see kõik tuleb suurest väsimusest, ja hetkel ei taha ma muud, kui duši alla minna ja horisontaali visata. Täiesti ükskõik, mida räägitakse, peaasi, et saaks kiiresti rahu, oma tuppa täielikku vaikusesse. Kuid ka põnevus on sees, sest tahaksin otsekohe minna Jamaicat