Minu Jamaica. Pole probleemi!. Tarrvi Laamann

on kergelt üle valatud puljongiga ja kõrval on supikoguliha meenutav kondine loomalihakäntsakas. Ah jaa, taldrikul on hõrgutisena veel üks keedetud soolane banaan, ning too maitseb tõesti nagu üks Eesti kartul, ainult hakklihasoust on puudu! Noor ettekandja märkab, et mul on toit söödud, ning toob magustoiduks suure kruusi Jamaica kohvi32 ja väikeses kausikeses valge vedeliku.

      Uurin tagasihoidlikult, mis see on, mille peale neiu vastab, et magus kondenspiim, aga mitte tema rinnapiim(!). See on küll natukene otsekohene ja „dancehall style’i” nali, aga hea sellegipoolest. Ettekandja naerab laialt ja selgitab, et magusad muffinid said just otsa, kuna tegelikult hakkavad nad just sulgema, ja alternatiiviks on magus kondenspiim. Mind muudkui üllatab ja üllatab see Jamaica-maa!

      Valan kogu topsikutäie kondenspiima auravasse kohvitassi ja igaks juhuks ei sega, sest tavaliselt joon musta kohvi. Tõesti, väga maitsev, aga hakkab veel paremini maitsema, kui segan alla vajunud kondenspiima kergelt, nii et põhja jääks tublisti magusust. Niimoodi joongi järjest mesisemaks muutuvat kohvijooki ja lõpuks maiustan veel põhjavajunud piimaga. Tunnen, et see ongi magustoit, mida tahtsin, ja otsustan edaspidigi just niimoodi maiustada ja juua parimat ning kalleimat kohvi maailmas. Tõsijutt, mu sõber, tõsijutt!

      Väljas on juba täielikult kottpime ja kõht on mõnusalt täis. Ahh, toetan selja vastu plasttooli, ringutan täie rinnaga ja võtan ennast kokku, sest tahan ikka näha ära need paljuräägitud Kingstoni tänavapeod. Heidan pilgu söögiruumile, kus toimumas suur sulgemisaktsioon koos märja lapi ja jutuvadaga. Juba tõstetakse toole kõrvallaudadele, sest ilmselt on neil plaanis ka põrandat pühkida. Proovin noore ettekandjaga jutu peale saada ja viipan tema poole. Laia naeratuse ja küsiva pilguga tulebki neiu minu juurde.

      „Kas sa tead, kus saab kuulata muusikat, sound-süsteemi stiilis, otse tänaval?” pärin vigases Jamaica inglise keeles, mille peale kostetakse: „U cant this time, it too early! U cantry few blocks from here, later, around midnight.”33. Neiu viipab äärelinna poole. Aga ega see mõte, et peaksin minema „ghetto” poole, ja veel kesköö paiku, mulle eriti ei meeldi. Silme ees hakkavad jooksma Jamaical vändatud filmid äärelinna kriminaalidest ja džungliseadustest.

      „Aga milleks ma siia siis tulin, kui ei julge isegi hotellist, restoranist ja kaubanduskeskusest kaugemale minna?” Nende mõtetega üritan ennast korrale kutsuda.

      Nojah! Selge see, et kella üheksa paiku õhtul ei mängita muusikat isegi Tallinnas, kuigi püüdsin võimalikult kaua süüa ja tegin isegi mõned visandid aja kulutamiseks ja oma „suure kunstnikuhinge” rahuldamiseks. Mis siis ikka, võtan visandiploki kaenlasse ja vaatan, mis kohaga üldse tegu, et siis otsustada, kas hiljem tagasi minna. Lasen elul ennast juhtida… Eks neid inimesi olegi vist vähe, kes suudavad oma tulevikku väga täpselt planeerida ja ette näha.

      Tänan viisakalt kokatädi, kaunist ettekandjat ja suundun tänavale. Õhus on tunda päevast troopikapäikest ja minu kaasaskantav termomeeter näitab kakskümmend viis kraadi sooja.

      Ennist üritasin kohalikust lehest õhutemperatuuri välja peilida, kuid ainus, mida ilmast teada sain, oli tuule tugevus ja pilvisus. Üldiselt Jamaica lehed ei kirjutagi õhusoojast, sest see on niikuinii kogu aeg ühesugune: päeval kolmekümne ringis ja öösel kahekümne viie kandis… Tavalist Jamaica lehelugejat see ei huvitagi, välja arvatud minusugust põhjamaalast. Minagi tahan temperatuuri teada põhiliselt ikka seepärast, et kodus rääkida: oi, kui palav oli! Kuigi hoopis olulisem oleks rääkida, kuidas ma ennast sellises palavuses tundsin. Mina tunnen end kui paradiisis, hakates kodumaist külma juba vaikselt unustama… Proovin jalutada mööda tänavat nii, nagu oleksin nähtamatu, kuigi see on minu nahavärvi tõttu suht mõttetu üritus. Olen nagu suur liikuv helkur. Kui siinmail oleks helkur kohustuslik, siis mina ilmselt seda kasutama ei peaks. Umbes poole tee peal, kui möödun ühest kohalikust baarist, mille ees hängivad „Kingstoni kärbsed”34, tunnen erilist kõhedust, sest kõik nagu vahiksid imestusega ja pärani silmadega igat minu liigutust: kas oled eksinud, whiteboy35? Selle väite ümber lükkamiseks astun sisse baari, kus kõlamas Jamaica kohta vaikne muusika, tellin ühe õlle ning vaatan, kuidas saaks märkamatult kuhugi laua taha toetuda.