värskendavat dušši hotelli ees, nii umbes poole tunni pärast, et siis juba koos Jamaica grillkana jahile siirduda. Jamaica grillroogasid peetakse maailma parimateks ja siin ei ole midagi imestada, sest väidetavalt on just Kariibidelt pärit sõna Bar-B-Q24, mis 17. sajandil jõudis nii inglise kui ka eesti keelde. Jamaica grillroad ehk jerk ehk BBQ viivad keele alla ka kõige kriitilisema meelega gurmaanil. Jääb üle vaid mõnust mõmiseda.
Roogade erilise maitsvuse saladus peitub vägevates kohalikes vürtsides pluss tihedas konkurentsis. Grillikohti võib märgata pea igal tänavanurgal. Populaarseim grillimisahi on külili asetatud plekktünn, mis on keskelt pooleks saetud nii, et alumisse osasse on paigutatud hõõguv süsi, selle peale küpsetusrest ja kaaneks tünni teine külg. Sellist improviseeritud ja imelihtsat grillmasinat tahaks endalegi ja soovitan seda teilegi, sest milleks osta ahi suure raha eest, kui saab ise kujundada oma personaalse, grilltoidu valmistamise aparaadi.
Loputan end kibekähku üle ja lonksan sõõmu pudelivett, enne kui välja reisikaaslasi ootama lähen. Raha ja dokumendid võtan vöökotis kaasa, sest peaksin olema eriti rumal ja naiivne, kui arvaksin, et suudan igasugu kogenud pikanäpumeeste eest oma „olulised vidinad” (dokumendid ja raha) hotellituppa ära peita. See reegel on mulle juba pähe kulunud. Hotelli siseõues otsin vaiksema, õuevalgustuse eest varjatud koha, et saaksin nagu Nähtamatu jälgida, kes tuleb, kes läheb. Krutin järgmist suitsu ja avastan, et see on siin soojas, et mitte öelda palavas kliimas väga meeldiv aja surnuks löömise viis. Shushuuu… mõnus! Eriti hea, kui öömaja kindel, ihu reisimustusest puhtaks küüritud ja seljas puhtad reisimärsist otsitud vahetusriided. Olen valmis uuteks seiklusteks öises Kingstonis, maailma kriminaalseimas linnas!
Sealt mu reisikaaslased tulevadki – mõlemal ühesugune puhas ja õnnelik nägu ees. Tervitame kombekalt uuesti ja võtame suuna hoovi väljapääsu poole, kus meid tervitab hotelli vintpüssiga turvamees. Mees naeratab lahkelt ja avab meile suure plekist värava, öeldes, et oleksime ettevaatlikud ning et kui tagasi tuleme, siis peame värava kõrval olevat kellanuppu vajutama, kuna öösiti on siin kandis ohtlik ja väravad seetõttu lukus.
Olen juba enne märganud, et siinsete majade piirdeaiad on oma kolm meetrit kõrged kivist müürid, mille otsa on pistetud teravad klaasikillud või raudnaelad, et neist üleronimist raskendada. Mõtlen, kas tõesti on see nii karm koht, et niisuguseid ettevaatusabinõusid vajatakse? Ei saa salata – natukene on ikka hirm, mida suurendab vähene keeleoskus, kuid leevendab Jamaical vana kala Fabio seltskond.
Tänav on ikka pime. Õhk aga tiine mõnusast troopikataimede õitsemise lõhnast. Võtame suuna suurema valgustatud tänava poole.
Fabio muudkui „sonib”: „Yes, I need some jerk chicken and some weed.”25 Ta ohib õigustatult, sest ka minu kõht koriseb juba pikemat aega, eriti pärast suurt pingelangust. Longime valguse poole nagu kõik inimesed, loomad ja putukad, lootuses leida head-paremat: grillmeistreid või avatud restorani, aga tingimata imehead „jerk’i” – toidukohta. Tee, mida mööda jalutame, tundub olevat eriti pikk ning Fabio muutub järjest kärsitumaks, pobisedes omaette: „Wha gwaan, mi at Jamaica, still no brainfood or any food.”26
Lause lõpuks tõstab ta käe ja viibutab mööda sõitvale neljaukselisele vanale Fordile. Auto pidurdab enne ristmikku, juhipoolne klaas keritakse vaevaliselt alla ja aknast voolab välja väga vali Jamaica reggae-dancehall’i tantsumuusika ning sellega koos palju magusat valget suitsu. Seejärel „ujub” aknast välja lühikeste juustega ja laia naeratusega jamaica noormehe nägu ja ta küsib: „Wha gwaan white boy?”27 Mõistan, et midagi on valesti, kuna saan aru vaid sõnadest „valge” ja „poiss”. Mu keha tõmbub pingesse ja olen valmis ükskõik milleks (ennekõike kiireks putku panemiseks). Tundub, et jamaica keel sisaldab ingliskeelseid sõnu palju vähem, kui varem olin arvanud. Seisan, saamata aru, mis toimub ja kas minu uuel tuttaval Fabiol on kõik ikka hästi. Kuigi ma ei kuule eriti, millest nad omavahel räägivad, kostab siiski kõrvu Fordi-mehe häälekas ja rõõmsatooniline fraas „…mi don’t know about weed, ee take rizla and sensi”28. Mees pistab Fabiole midagi pihku. Järgmisel hetkel annab autojuht gaasi ning vurab minema sama vaikselt, nagu sulgus autoklaaski.
Kaob ka hea muusika. Vaatan, kuidas rõõmust särav Fabio minu poole tuleb. Ta avab peopesa ja seal on roheline puru koos paari-kolme paberilehega. Jep! Rootsi noorpaar sai oma tahtmise – puru on kanep ning lisaks sellele on seal tuntud suitsupaberifirma Rizla pakist kolm lehte. Nüüd on puudu vaid muusika, hea toit ja seltskond! Aga vanal Jamaica-kalal, see tähendab Fabiol on alati oma muusikasüsteem kaasas, olgu selleks kasvõi miniraadio.
Ja raadiost tuleb vaid parimat reggae-dancehall’i muusikat, eriti kui satume Irie FMi lainepikkusele. Istume tänavanurgal maas, suitsetame kanepit ja kuulame muusikat – täitsa mõnus on! Tasapisi koguneb meie ümber lähikonnas hängivaid jamaicalasi ning üks nendest hakkab küsima: mida teete, kust pärit olete ja nii edasi.
Lõpuks vastusega rahul, jääme väikese, kuid järjest suureneva kambaga edasi oma miniraadio ümber, kommenteerime eetris kõlavaid lugusid-artiste. Selge on see, et kaua selline helikvaliteet suuremat seltskonda ei rahulda, ja kuna asume aedlinnaku rajoonis, hakkab üks kohalikest (muide, südaöösel!) ümberkaudsetele akendele koputama küsimusega „Hei, meil on siin nurga peal väike olemine, kas teil oleks muusikakeskust laenata, et saaksime kõvemini kuulata?”. Kujutage ette seda situatsiooni kusagil Eesti aedlinnas, kus kamp tahab tänaval „pidutseda” ja keegi veel koputab öösel aknale?
Aga minu üllatuseks suhtub viimne kui üks pere sellesse soovi mõistvalt ja viisakalt ning lõpuks saame viiendast majast ka võimsama muusikakeskuse. Seejärel kuulame juba (minu kõrvadele ehk liigagi kõvasti) kellegi jugglin’it ehk mitmest loost kokku miksitud jamaica muusika kassetti. Valjult kõlavad uuemad reggae– ja dancehall’i-lood, mida meie uued jamaicalastest tuttavad pähe kulunud hittidele kaasa jorisedes omalt poolt toetavad.
Kahjuks ei saa me selles huvitavas, maailma asju lahkavas, muusikat kuulavas ja kanepit suitsetavas seltskonnas kaua viibida, sest kõht annab endast järjest häälekamalt märku. Kõht on jube tühi! Mitteametlik giid Fabio pärib kohalike semude käest, kust saaks jerk’i-kana.
Seepeale vastab üks neist, et nädala sees (kolmapäeval) ongi seda üsna raske leida, sest tavaliselt tulevad street vendor’id ehk tänavamüüjad välja nädalalõppudel ning eelkõige sinna, kus on rohkem inimesi – klubide või ristmike juurde. Praegusel kellaajal saab jerk’i-siga vaid paari kvartali kaugusel asuva baari siseõuelt. Sinna saadud juhiste järgi suundumegi ning lähemale jõudes juhivad meid mööda pimedat majadevahelist teed juba nälg ja toidulõhna tundev nina. Kusagilt kostab jutuvada ja muusikapininat ning meeldivad grill-lõhnad muutuvad järjest tugevamaks. Aga kus? Nii kuradi pime on! Ootamatult avastame ennast otse neljase seltskonna keskelt – kes närib lihatükki, kes joob midagi, kes suitsetab ja kes seletab kõva häälega. Veidi eemal, kollaka valgusega täidetud grilliputka aknast vaatab meie poole umbes viiekümnendates eluaastates, suure kõhu ja väikeste rastapatsidega lõbusa näoga mees. Selgelt selle koha kokk, boss ja kuningas, ning kahtlemata ka intelligentseim kogu seltskonnast. Tema enesekindel pilk ja väärikas olek annavad märku, et tegu on kohalike poolt austatud mehega, või on tegu hoopiski vanade heade tõdemustega, et armastus käib ikka kõhu kaudu ja tühi kõht on parim kokk. Tunnen, kuidas minagi hakkan kohe kokka tahtmatult austama, ja ma tean, et just siin tahan ma süüa ja hängida, et siis tagasi hotelli magama minna.
„What, whites inna mi yard!”29 karjatab meie peale äkki üks vennike, jäädes meilt vastust ootama. Selline küsimus on iseenesest piisavalt totter ja keegi meist ei oskagi kohe midagi asjalikku vastata. Naeratame juhmilt. Kuid meile tuleb appi õue tegelik boss, kes vastab natukene vihaseltki: „Ya man, this is our Yard, no matter, what color are your skin or eyes!” Seletades, et see on meie õu ja ei ole tähtis, missuguse naha- või silmavärviga on inimesed sündinud, vaid