seltskonnas vestlus teemadel „Valged versus mustad” ning „Orjakaubandus ja rõhumine”.
Trügime seltskonnast läbi ja ikka söögilõhnade poole, kus meid juba ootab laia naeratusega kokk, kes varmalt pärib, mida võib pakkuda: „Kas rummi või õlut?”. Pakkumine tundub meile lausa mõnitusena ja hüüame Fabioga justkui ühest suust:
„Food!!!” Kokk elavneb kohe ja hakkab kiitma oma, see tähendab kogu linnaosa parimat jerk’i ehk vürtsiseguga grillitud sealiha. Ta paneb toidu fooliumile koos kahe suure magusa vormisaiaviiluga. Jamaical ei ole mõtet otsida musta leiba, küll aga leiab sealt igal aastaajal piparkoogimaitselisi muffineid ja muid „keeksilisi”. Kugistame liha, ampsame saia, nii et hakkan peaaegu luksuma. Selle peale hakkab lõpuks koitma valgus ka mu näljast pimestunud ajukäärude vahel. Teed tahaks, aga seda siin kindlasti ei saa, sest pakuti ju vaid mingisugust õlle-rummi segu.
Kurdan muret oma kaasränduritest „valgetele” turistidele ja neilgi on soov keelt kasta. Pipi tellib ühe õlle ja Fabio hakkab kokaga vaikse hääle ning kavala näoga mingisugust salajuttu ajama. Kuulen, kuidas ta küsib: „Maybe U have some herbal tea, sensi inside, from fresh plant?”, ehk kas kokal on äkki värsketest taimedest kanepiteed. Alguses chef natuke kohmetub, kuid murdosa sekundi pärast vastab, et võib-olla midagi leidubki: „I’ll check, for U.”30. Fabio mainib veel sedagi, et tal on jalgades lihasevalu ja taimetee oleks just see õige jook ka pärast imehead jerk’i-siga. Selline kiitus ja loogiline seletus hajutab igasugusedki kahtlused, nagu me oleksime kurjadpealekaebajad „babüloonlased”. Õueomanikust boss palubki meil veidi oodata ja paneb vee keema. Minu poole vaadates küsib ta: „Kas sõber tahab ka Jamaica imeraviteed?” Ma noogutan, sest uudishimu on meeletu. Varsti saamegi kaks nõuka stiilis kantidega klaasi, milles on kolm suurt lusikatäit suhkrut ja milles hulbib verivärske roheline minitaim.
Kuna mu grill-liha on juba alla kugistatud ja luksumine uudse elamuse ootuses lakanud, tellin veel ühe lihaportsu ja see toob koka näole taas kord meeldiva naeratuse – kanepitaim, millest tee on valmistatud, on enam-vähem umbrohi ja tasuta kraam, liha eest saab aga reaalselt raha küsida.
Istun mingisugusele logisevale puust pingile: ühes käes kuum teeklaas ja teises kuum liha, ning üritan selle kõige hea ja paremaga kuidagi toime tulla ja jälgida lisaks ka vestlust, mis ikka veel keerleb orjanduse ja rõhumise ümber. Mõnus on! Liha maitseb oivaliselt, kõrvale luristan ülimagusat kuuma ja maitsvat taimeteed. Kui mul suu vähekegi tühjemaks saab, üritan samuti vestlusesse sekkuda, kuigi mu inglise keel on ikka jube kehv, rääkimata patois’ murrakust.
Ma ei varja, et ka minu kodumaal on pikka aega olnud pärisorjus ja okupatsioon, mistõttu pälvin kõvasti plusspunkte ja poolehoidu, või mulle ainult tundub nii (sest mu „hea sõber” – kanepiteeklaas – hakkab tühjenema). Tunnen, kuidas kuum tee on teinud oma töö ja mööda mu selga jookseb higinire. Pea läheb kuidagi selgeks ja reisiväsimus kaob. Pea sumiseb mõnusalt, justkui oleksin paar pudelit õlut joonud. Hästi, tõusen püsti ja avastan, et olen veidi „uimastatud” – kuigi ma ei teagi, millest täpselt. On see teest või uutest elamustest või siiski väsimusest?
Igal juhul nüüd aitab! Jätan seltskonnaga hüvasti, sest tahan vaid magada, magada ja veel kord magada… Tagasitee tundub kuidagi eriti pikk. Hea on aga see, et ma ei lasknud tulles ainult Fabiol kõige peale mõelda ning hoidsin ka ise silmad-kõrvad lahti. Seetõttu orienteerun hästi, jõudes veerand tunniga ja ilma igasuguste viperusteta meie öömajani. Olen õnnelik, et jõudsin turvaliselt „koju” ega pea kellegagi rääkima. Jään riietega magama.
SOUND SYSTEM PON KINGSTON STREET CORNER
Kõlarid otse pealinna sõiduteele ja kui need ei takista liiklust, siis tantsivad inimesed keset tänavat. Silmadkõrvad pärani lahti, ja muudkui imestan-imestan, endal muhe naeratus suul. Jep, right place!31
Ühe legendi järgi on just Jamaicalt pärit helisüsteemi ja DJde klubikultuur. See sai alguse sellest, kui vaeses koloniaalsaareriigis hakkasid levima raadiod, tänu millele oli kohalikel muusikahuvilistel võimalik kuulata peamiselt Ameerikast pärit raadiosaateid. Aga ega ka jamaicalased papist poisid ole. Saanud inspiratsiooni peamiselt rhythm-n-blues’i muusikast, hakati tegema oma muusikat, millest kujunes välja jamaica muusika – reggae – oma mitmekesiste alaliikidega. Reggae’t kutsutakse teisisõnu südamelöökide muusikaks ning juba jumaliku staatuse saavutanud artist Bob Marley mainis: „Reggae-muusika on töötava inimese muusika.” Muusika – see on kõige odavam ja lihtsam viis teha tuju heaks igasugu vaesus- ja rikkusastmega inimestel. Usun, ja tahan seda legendi uskuda, sest olen seda katsetanud, töötades muusika saatel. Niiviisi lähevad toimetused tõesti libedamalt.
Nende mõtetega sätin ennast umbes seitsme paiku õhtul Kingstoni linna peale, et haugata midagi hamba alla ja hiljem uudistada, kas need saundisüsteemi legendid ikka peavad paika. Olin juba ennist kogenud äärelinna muusika olulisust, kui kord koos rootsi seltskonna ja kohalikega aega viitsin ning hängisin.
Ma ei julge ega raatsi kulutada raha taksole ja võtan ette päris pika jalutuskäigu Kingstonis üht suuremat tänavat pidi.
See, et mind siiski jälgitakse, on ilmselt tõsi, sest ega valged, olgem ausad, siin palju jala käi ning eks kodulinnas Tallinnaski vaatan pea alati silmanurgast, kui midagi erilist, see tähendab silmatorkavalt teistsugust või tumedanahalist inimest silman. Võrreldes Eestiga on Jamaica puhul asjalood pisut teistmoodi: seal kommenteerib võõra ilmumist pea iga teine, lõunamaapärase emotsionaalsuse ja kõva häälega, ning ei ole kahtlustki, et viidatakse just minule. Otsin silmadega kohta, kus saaksin olla rahulikult, soovitatavalt nähtamatuna ja ilma et mind keegi kommenteeriks. Väljas on ligi kolmkümmend soojakraadi ja jube janu on, kuigi alles pool tundi tagasi jõin hotellis terve klaasi vett. Tee ääres märkan väga tagasihoidlikku söögikohta, mille nimeks Corner Food ehk Nurga Söök. Oma olemuselt meenutab see koht mulle Tartus tegutsevat pubi Töö Juures, mis minu mäletamist mööda on väga eestilik ja mõistlike hindadega, ning seepärast lükkangi „restorani” ukse valla. Sisse astudes löövad mulle ninna tugevad praelõhnad ja kergelt lämbe õhk. Kohe sissepääsu kõrval on seinas väikene aken, kust vaatab mulle otsa üks higise näoga jamaica mammi. Aknakese kohal on menüü, mis ei ütle mulle suurt midagi. Mammi tervitab mind: „Jeeess?”, olles ise äärmiselt nüristunud ja tülpinud olekuga, aga temast õhkub teatud positiivsust ning seepärast otsustan siiski siin einet võtta. Jalad ja vaim on kulgemisest väsinud ning kõht lausa karjub näljapiinadest. Ütlen tädile, et tahan lihtsat Jamaica toitu, nii-öelda kohalikku klassikat, ei midagi erilist, pluss joogiks pudel Pepsit ja magustoiduks kohvi ning midagi magusat. Maksan sama seinaaugu juures kogu söögi-joogi eest, saan väga-väga jääkülma Pepsi ja mul palutakse istuda söögisaali.
Istun juba pikemat aega aknaäärses lauas, kust avaneb vaade otse suure liiklusega tänavale. Puhub mõnus ventilaatori tuuleke ja tunnen oma higist märjal nahal meeldivat jahedust. Mõnus! Nüüd saan mahti selles paigakeses ka veidi ringi vaadata. Saalis on umbes viis linaga kaetud lauakest, igaühel lihtne vaas kunstlilledega, paar plastist maitseainetotsikut ja klaas pabersalvrätikutega. Libistan Pepsit, mis on, muide, pooleliitrises klaaspudelis, mitte 0,3ses nagu meil.
Millegipärast antakse siin riigis mullivee joomiseks isegi täiskasvanud inimestele kaasa joogikõrs. Saan sellest alles nüüd aru: pudelikael võib olla räpane ja see on palju hügieenilisem lahendus. Või hoopis paistan välja nagu titt või laps? Muigan omaette: täiesti võimalik, täiesti võimalik. Kritseldan toitu oodates oma kaasavõetud joonistusplokki elamusi Jamaica-kogemustest ja – mõtetest. Üldiselt ei vea ma reisidele kaasa fotoaparaati või videokaamerat, sest foto- ja videokaadrid ei anna õigesti edasi seda emotsiooni, mida reisidel kogen. Pigem joonistan, visandan ja kirjutan üles hetkemõtted ja mälestused. Ootan põnevusega, mida see söök endast kujutada võiks. Tean, et olen enam-vähem kõigesööja, kuid uudishimu on meeletult suur. Söögi toob ette väga hea figuuriga noor jamaica neiu, keda saadavad kokatädi õpetused ja latramine, mis kostab kusagilt köögi teisest otsast. Selgelt on näha, et mitte ainult mina