ajal, kui meie buss vaikselt Pushkari poole tuksub, sõidab meie kõrval suur veeauto, mis roose kastab. Küsin bussijuhilt, miks on kõrbesse, kus peale ogaliste taimede ja paari põõsa ei kasva midagi, istutatud lillepeenar.
„Inimesed unustavad kõrbeelu,” rehmab bussijuht käega ja paneb klaasipühkijad tööle. „Paar aastat head mussooni ja inimesed unustavad.”
Ma jõuan õhtul Puhskari ja leian endale hotelli otse järve kaldal. Järv on viimaste ghat’ideni24 vett täis. Pushkari kaamelifestival, mis algas juba mitu päeva tagasi, on kohale meelitanud suure rahvahulga. Turistid ja kohalikud jalutavad ümber järve ja kastavad ennast sogasesse vette. Õiged babad25 ja valebabad meelitavad turiste järve kaldale õnnistust saama. Rituaali läbiviimise kinnituseks saavad turistid punase mouli26-paela, mis maksab vastavalt näole kas 100 või 200 ruupiat.
„Mouli-paelad peaksid olema tasuta.” Just seda ütlen ma babale, kes mulle järve kaldal tuleb kärbseid pähe ajama.
„Aga need on erilised mouli-paelad. Need on õnnistatud ja kastetud pühasse Pushkari järve.”
Ma ei maksa oma õnnistuste eest.
„Häbi peaks teil olema turiste niimoodi petta. Me oleme külalised teie riigis.” Seda kõike ütlen ma nooremapoolsele, oranži dhoti’sse riietunud babale, kelle juuksed on aastaid pesemata ja pulstunud ning kellel on oranž bindi otsa ees.
„Kas sa ikka oled tõeline baba?”
Baba kinnitab, käsi pea peal, et ta on tõeline baba. Seob mulle mouli vasaku käe peale, annab paki ümmargusi valgeid komme ega võta selle eest üldse raha. Kui just madam ei taha talle midagi ise oma heast südamest annetada. Ma ei taha.
Meie lähedal vees sulistavad noored sarides naised ja ma küsin babalt, kuidas selle aasta mussooniga lood on.
„Kogu aeg kallab,” pahandab baba. „Vähe turiste. Vähe mouli-paelu. Vähe raha.” Ja ta kaob uusi turiste otsima.
Minu meelest turiste Pushkaris jagub. Neid on kõikjal. Kitsastel tänavatel, ghat’idel ümber järve, kaamelilaadal, vaaterattal, kaamelitaksos, chai’d joomas ja, mis kõige tähtsam, ostmas kaamelinahast tehtud suveniire.
„Sandaalid, sandaalid. Parimad kaamelinahast sandaalid,” kõlab peatänaval.
„Albumid, märkmikud, kaaned. Kõik ehtsast kaamelinahast,” karjub kaupmees.
„Chai. Chai. Kaamelipiimast chai,” trügib chai wallah läbi rahvahulga, termos ohtlikult pea peal kõikumas.
„Kaamelitakso. Võtke kaamelitakso.” Värvikatesse lintidesse mässitud kaamel veab massiivset vankrit läbi rahvasumma.
Lähen ja kaalun ka neid väidetavalt kaamelinahast susse käes. Üpris kerged teised. Tee nüüd kindlaks, mis nahast need on.
„Madamile meeldib? Kenad sandaalid,” astub müüja kohe ligi.
„Kaamelinahast?” küsin skeptiliselt.
„Kaamelinahast. Ehtsast nahast,” paneb müüja endale käe pea peale.
Nähes kõiki neid nahast kingi, sandaale ja susse, pluss veel albumeid, märkmikke ja muid suveniire, imestan, kas elus kaameleid Radžastanis üldse veel alles on. Müüja naerab mu jutu peale. „Kaval madam.” Tegelikult ma tean, et ükski nendest esemetest pole ehtsast kaamelinahast. 2006. aastal Indias olles olin Udaipuris tutvunud ühe albumitegijaga. Kui väljas ladistas vihma, istusin ta töökojas, kus kõiki neid „kaamelinahast” albumeid tehti. Meistrimees seletas mulle, et ehtsast kaamelinahast sandaalid on äärmiselt kallid. Nende hind on mitu tuhat ruupiat, nad on väga rasked ja jäigad. Suveniirsandaalid ja albumikaaned valmistatakse lehma- või pühvlinahast.
„Aga milleks on teil vaja öelda, et need on kaamelinahast?”
Suveniiripoe müüja kehitab õlgu, tema ka ei saa aru, miks see kaamelinahk nii populaarne on. Tema naabril on kaameleid mitu tüki, vahi neid nahku iga päev, kui nad tema maja hoovile situvad. Hea meelega nüliks ta nood kaamelid ja ka naabrimehe, nahad mataks kõrbesse.
Sel hetkel sisenevad poodi minuga samas bussis Jaipurist Pushkari sõitnud ameeriklased. Safarikaabude ja põlvpükstega naised kaaluvad esemeid käes, nuusutavad, küsivad hinda.
„Ikka kaamelinahast?” küsib vanem naine müüjalt.
„Ehtsast kaamelinahast. Millest siis veel?” vastab viimane tüdinud häälega. „Eile käis veel ringi, näksis rohtu. Täna paneb kena turist ta endale jalga.”
„Ikka kaamelinahast,” pöördub naine uhkelt kaaslaste poole.
Kaamel lebab pruunil karmil kõrbeliival, keset okkaid ning kuivanud rohtu. Ta ei liiguta. „See on surnud,” ütleb üks mööda kõndiv kaamelikarjus. „Midagi kõhuga lahti,” proovib ta seletada.
Paari nädala pärast on loomast järel vaid skelett, hunnik konte, metsikud koerad söövad ülejäänu. Siin, Radžastani kõrbes, käivad elu ja surm käsikäes. Ei ole leina, ei ole kahetsusi. Kaameli omanik kehitab õlgu ja kõnnib minema, ta on sunnitud austama elu tsüklit. Kõrbe hõimurahvas on karmid inimesed. Paljud nendest on kõndinud päevi läbi kuuma ja tühja maastiku, juhtides oma loomi ja peret, et jõuda siia väikesesse Pushkari.
Pushkar on üks India vanimaid asustusi. Igal aastal saabub siia kaamelilaadale üle 50 000 looma: kaamelid, pühvlid, hobused ja lehmad. Koos karjustega tulevad kaupmehed, kes müüvad kõike kaamelipiimast ja kaamelinahast kuni kaamelite toiduni. Kaupmeeste kannul kõnnivad palverändurid, kes kastavad end Pushkari järve ja külastavad India suurimat, jumal Brahmale pühendatud templit. Noored mustlastüdrukud ümbritsevatest asulatest panevad selga kirevad kleidid ja müüvad hennat27, eksootilisi tantse ja mõnikord ka iseennast. Kõige selle keskel tammuvad segaduses turistid.
Esimesel päeval Pushkaris tutvun hobifotograaf Manoj Kumariga. Manoj saabus just bussiga Delhist ja on kogu kaamelilaadast niisama vaimustuses nagu minagi. Aitan tal laadahulluses leida hotelli. Meie, fotograafid, peame kokku hoidma.
„Tegelikult ei ole ma fotograaf. Olen insener, kuid pildistamine on mu suur armastus,” seletab Manoj teel hotelli. Kahjuks ei jaganud tema vanemad seda armastust. Kui Manoj teatas isale, et ta läheb pärast kooli lõppu õppima fotograafiat, läks ta isa hulluks. Tormates ühest toast teise, katkudes oma juukseid ja tagudes pead vastu seina, teatas ta kategooriliselt, et kui tema poeg läheb sellist ala õppima, siis tal ei ole enam poega.
„Mis järgmiseks? Jood alkoholi? Magad naistega? Sööd sealiha?” nõudis ta sügavalt usklik isa.
Manoj’i ema ja õde nutsid hüsteeriliselt ning palusid põlvili, et Manoj ümber mõtleks. Manoj mõtleski ümber, kuid ta süda ei taha sellega siiani leppida. Mil iganes avaneb võimalus, jätab Manoj oma hästi tasustatud töö Delhis ja tormab pildistama.
Kui me uuesti laadale jõuame, sajab paduvihma. Vaesed kohalikud ei tea, mida teha või kuhu peituda. Tekkidesse ja kilekottidesse mässituina seisavad nad kui õnnetusehunnikud varju all ja ootavad vihma lõppemist. Nii mõnigi teatab mulle, et see on kliima soojenemisest: Põhja-India on sel aastal üldse väga vihmane olnud.
Me läheme Manoj’iga süüa otsima. Istume esimesse kilekottidest ja puust püstitatud toidukohta. Süüa on palju, kuid mulle mitte midagi. Kuna vesi on püha, siis kasutakse toiduvalmistamisel enamasti piima ja ghee’d. Bhujia on krõbe jahust ja vürtsidest suupiste. Piprane. Pyaaj Kachori on võis praetud sõõrik. Piprane. Kadhi on jogurtikaste, mida süüakse riisiga. Piprane. Kuulus Radžastani dal-baati-churma koosneb kolmest osast. Esimene on tavaline dal ehk läätsesupp. Piprane. Baati’d on ümmargused jahust tehtud pallid, mis küpsetatakse tules, ja churma on jahupallid, mis on veeretatud suhkrus ja ghee’s.