tähe all. Delhi metroo, mis tavaliselt niigi pungil, on eriti üle koormatud. Mõnigi reisija siseneb vagunisse, lookas hiiglaslike pampude all. Ka Sunny ostis viisteist diwali-kingitust. Tema sõnul läksid need maksma terve varanduse, nii et pidin oma üüri talle kuu lõpu asemel maksma kuu alguses. Enamik tema kingitusi on äärmiselt imelikud nagu purk majoneesi, kalakonserv, mõni küpsisepakk ja hulgaliselt õunamahla. Terve päeva üritab ta kingitusi edutult hõbedasse pakkepaberisse mähkida. Viimaks helistab ta Rubinale, oma parimale sõbrannale, kes tuleb ja kõik viisteist pakki ilusasti ära pakib. Tänatäheks kingib Sunny talle paki õunamahla. Just siis, kui hakkan õunamahla ja diwali vahele jäävat seost tõmbama, teen vea ja räägin India Eliidiga.
„Mis kuradi õunamahl?”
„Minu toanaaber ostis kingiks pakkide viisi õunamahla,” püüan ennast kaitsta.
„Hulluks on ta läinud või?” India Eliit sügab mõtlikult kukalt. „Kui ta seda just viina sisse ei kalla.”
Sunny ei unusta ka ennast. Diwali ajal palkab ta endale uue töölise, kes nüüd tema autot all tänaval pargib ja pakke üles tassib. Kui Sunny avastab kell kümme õhtul, et ta tahab klaasi kuuma piima, helistab ta kannupoisile ja too ruttab poodi. Palka teenib see 16aastane poiss 500 ruupiat kuus. Kuna oma igapäevast leiba teenib ta kojamehe ja teiste Sunny-taoliste tulevaste Arivolide pakikandjana, siis teeme kodus Sunnyga väikese arvutuse.
„4000 ruupiat põhitöö eest, pluss 500 minult, pluss veel lisatöö. Kokku umbes 8000 ruupiat. Pole paha kirjaoskamatu kohta,” on Sunny üllatunud. Ise teenib ta müügitööga 25 000 ruupiat ja elab hädavaevu ära.
Kingid pakitud, tormab Sunny veel hilisõhtul ühest firmast teise ja kannab kingitusi laiali nagu hullunud jõuluvana. Paar firmat, kuhu ta trügib, on rahvusvahelise tuntusega nagu Canon ja Coca-Cola. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas Canoni meeskond kolme pakki õunamahla jagab, kuid Sunny seletab, et need ongi vaid kõige tähtsamatele ülemustele ning töötajatele jääb vaid mahla klaasi valamise rõõm. Küsimusele, kui palju Canon sel aastal diwali-kinke võiks saada, jääb Sunny vastuse võlgu ning samuti ei oska ta ennustada, kui paljud nendest kingitustest on õunamahlad.
Lepime Sunnyga juba alguses kokku, et teineteisele kingitusi ei tee. Kuigi iga kord, kui me tülli läheme, luban talle kinkida loomaliha ja kanamune ning tema mulle assortii India vürtse.
Üks inimene siiski on, kellele ma otsustan diwali puhuks midagi väikest kinkida. See on Sunny teenijanna Šefali, keda kõik kutsuvad Auntyks. Juba esimesel päeval marssis Aunty meie korterisse kell pool kaheksa. Nägi mind, lasi kuuldavale imestus- ja heameelekiljatuse, haaras mu käe ja jäi seda huviga uudistama.
„Mis ta teeb?” küsisin Sunnylt, kes unisena tagatoast ilmus.
„Ta ütleb, et sa oled nii valge. Ta ütleb, et see on ilus.” Sekund hiljem pühkis Aunty juba suure raagus harjaga toapõrandat. Tolmupilved kerkisid harja ees laeni ja laskusid siis jälle Aunty poolt puhastatud toapõrandale tagasi. Siis tuiskas Aunty chai’d keetma. Ja nii igal hommikul. Mulle meeldib Auntyt jälgida. Lähen ja seisan tema kõrval, kui ta vilunult musta teepuru keeva vette viskab, haarab siis teise käega suure suhkrutoosi ja valab sellestki pea veerandi potti. Kõige lõpuks piim. Paar minutit podisemist ja kuum chai kallatakse tassidesse. Samal ajal kui Sunny habet ajab ja juukseid õlitab, rullib Aunty chapati-tainast. Valmis rullitud chapati’d visatakse hooletult pannile ja siis otse tulle. Kogu selle aja täidab köögi Aunty lõbus vadin. Uurin teda, kui ta vilkad pragulised käed kartuleid koorivad. Aunty on väike naine, mulle vaevalt rinnuni, peenikeste käte ja õlgadega. Tumesinine sari jookseb üle ta parema õla. Juba selle järgi võiksid asjatundjad oletada, kust naine pärit on. Punane binditäpp ja sindoor20 otsa ees tähistavad tema abielustaatust. Kuigi Aunty kohtleb Sunnyt kui oma lihast poega (utsitab teda veel ühte chapati’t võtma, silub juukseid ja kohendab särki), on Indias teenijaskonnal täpselt paika pandud hierarhia ja kirjutamata seadused. Vanasti olid need seadused eriti keerulised. Näiteks tegi kokk süüa, kuid keeldus nõudepesust ja teenindamisest. Toapoiss teenindas ja pühkis tolmu, kuid ei läinud ealeski kööki. Põrandapühkija pühkis ja pesi põrandad, kuid ei puutunud musta pesu. Tänapäeval on piirid hajutatumad. Ka Aunty on nii-öelda kolm ühes. Ta koristab tube, teeb süüa ja peseb Sunny riideid, kuid on näha, et koristamine ja pesupesemine pole ta meelistegevused, samal ajal süüa teeb ta täie hinge ja pühendumisega.
Niisiis otsustan Auntyle diwali-kingituse teha, sest paar hommikut on ta lisaks Sunnyle ka mulle chapati’sid küpsetanud. Kuna ma ei täpselt, mida diwali-kingitus endast kujutama peab, siis otsustan õunamahla asemel osta karbi šokolaadikomme. Et ka Aunty kahel väikesel jõnglasel oleks hea pidupäev. Päev pärast diwali’t plaanin sõita Radžastani ja kuna Aunty helistab hommikul Sunnyle ja teatab meie suureks üllatuseks, et ta nüüd terve nädal tööle ei tule, täna kaasa arvatud, siis jätan kommikarbi Sunny kätte, et ta selle minu nimel Auntyle annaks.
Öösel kell kolm ärkab Sunny, et koju sõita, vanemate ja vennaga diwali’t tähistama. Kui ma küsin, miks ta just kell kolm öösel stardib, vastab Sunny, et hiljem on Delhis ebaturvaline liikuda.
„Mootorrattabandiidid.”
„Mis asjad?”
„Mootorrattabandiidid sõidavad oma ratastel autole järele ja loobivad munadega auto esiklaasi sodi täis. Ma ei näe, kuhu ma sõidan. Ma olen sunnitud peatuma. Kui ma peatun, et esiklaas puhtaks teha, siis mind röövitakse paljaks.”
„Ja on seda kellegagi sinu tuttavatest juhtunud?” küsin skeptiliselt.
Sunny punastab.
Nüüd, kus Sunny läinud on, on ka naabritele elu sisse tulnud. Diwali eel tuleb kõik toanurgad puhtaks kraamida, paari tunniga tassivadki naabrid terve katusepealse täis musti nõusid ja riideid. Vaadates jääb mulje, et viimane kord puhastati neid eelmise aasta diwali ajal ning siis pandi asjad tagasi kappi tolmuma.
Küürimise vahepeal tuleb naabrinaine minu juurde, et soovida mulle head diwali’t, ning pistab pihku kanamuna suuruse valge palli. Kui ma totaka näoga talle otsa vaatan, käsib ta mul selle ära süüa. Hädavaevu surun suure muna suhu. Siirupine pall maitseb, nagu oleksin terve suhkrutoosi korraga kurku kallanud. Mu süda läheb pahaks ja silmad hakkavad vett jooksma.
„Mmm,” mõmisen, et ka naabrinaine kuuleks. „See on midagi erilist.”
Naabrinaine läheb õnnelikult pesuruumi tagasi.
Järgmisel hommikul ärkan oma toas ja mul on diwali’st vaid ähmased mälestused: paugud, tuli, ilutulestiku vilin, kisa, kära, plahvatused. Mingil hetkel meenuvad mulle suitsu mattunud Saketi tänavad, jube köhimine ja kurdistavad mürtsud. Ma olen selliseid stseene varem televiisorist näinud. Siis, kui Inglismaal möllavad rivaalitsevad jalgapallihuligaanid või kui toimuvad tänavarahutused Venezuelas. Kui öösel koju jõudsin ja pikali heitsin, vilisesid mu kõrvad mitu tundi, need vilisevad veel hommikulgi, kui pidu all tänavatel kestab täie hooga edasi.
„Ega nad siis saa täiesti kasutuskõlblikke rakette niisama ära visata. Mäherdune raiskamine,” proovib mulle Professor päeval pärast diwali’t kontoris seletada.
VESI, KAAMELID JA NAISED
Kui ma teatan mister Gurule, et ei suuda enam päevagi Delhis olla ja sõidan oma tulevase raamatu jaoks materjali koguma Radžastani, tormab mister Guru nagu hullumeelne mööda kontorit ja jagab kõigile korraldusi.
„Niisiis: vesi. Niisiis: veepuudus. Niisiis: lapstöölised Radžastanis,” kisendab ta üle laudade. „Ma tahan näha pilti janustest kõrbeelanikest. Tolmuks kuivanud kõrbetaimedest. Kaamelitest Pushkaris.” Kontor jookseb ringi kui sipelgapesa. Jäetakse pooleli lood Delhi moenädalast ning Obama külastusest. Organiseeritakse lennupileteid, broneeritakse hotelle, helistatakse Jaipuri, erikorrespondent Anil Divedile, otsitakse taksot.
Peatan mister Guru ebaviisakalt