nõndanimetatud backpacking. Ainult üks seljakott, ta saab aru, aga kuhu siis padjad ja voodilinad pakitakse?
Mister Guru suitsetav kogu ja pahane pilk pole veel rikša tahavaatepeeglist kadunud, kui tunnen, kuidas mu vererõhk normaliseerub. Kuid ma tean, et olen teinud suure vea mister Guru abist keeldudes ja tema autoriteeti õõnestades. India mees on naise pea ja kael ning käed ja jalad, nagu väitis kord India Eliit. Kui ma küsisin, kes siis naine mehele on, vastas ta lühidalt:
„Mehe süda.”
Unustan mister Guru, pressin end ja oma seljakoti metroovagunisse, vastu tuhandeid naisi, kellel kõigil on kuhugi kiire, kes teavad hästi, kuidas oma bossile viisakalt „ei” öelda, ning on oma mehele südameks, harva kaelaks ja mitte kunagi peaks.
New Delhi rongijaam on linn linnas. Iga päev kõnnib siit läbi sadu tuhandeid inimesi. Seitsmeteistkümnel perroonil on rahvas koondunud väikesteks gruppideks päritolu, perekonnanime, religiooni või riietuse põhjal. Bihari ja West Bengali farmerid on äsja Delhisse saabunud. Väikesed kompsud ja seljariided on hetkel kogu nende varandus. Valjult vaidlevad nad selle üle, kes kuhu ööseks läheb. Mõnel üksikul õnnelikul on Delhis sugulasi, mõnigi veedab öö siinsamas rongijaamas. Kirjute turbanitega Radžastani mehed ootavad kannatamatult nurgas, samal ajal kui naised neile pileteid ostavad. Üksteisest üle karjudes ja trügides jagavad kõrbemehed järjekorras rüselevatele naistele korraldusi: kuidas, kuhu, mis klassi pääsmed, palju maksab. Neljandale ooteplatvormile on kogunenud suur hulk sõjaväelasi. Pügatud peade, vormiriietuse ning roheliste spordikottidega paistavad nad juba kaugelt silma. Keralast saabunud paljaste ülakehadega hindud on teel Põhja-Indiasse palverännakule.
Valjuhääldaja teatab kärisedes järgmiste rongide tulekust ja minekust. Uhkete valgete turbanite ning pikkade habemetega sikhid21 haaravad oma kohvrid ja tormavad õiget perrooni otsima. Punaste jakkidega pakikandjad trügivad kohvreid pea peal tasakaalus hoides läbi rahvahulga. Ühe kohvri eest teenivad nad kümme ruupiat. Sama palju maksab perroonil ka tops chai’d või pakk küpsiseid. Chai ja küpsiseputkade vahele on end nii mõnigi magama keeranud, eirates mööda perrooni sibavaid prussakaid ning rotte. Trügin oma asjadega trepist üles, proovides raudteerööbaste poole mitte vaadata. India rongide WCd on vaid augud põrandas, mis avanevad otse rööbastele. Vaatepilt on jälk.
Bambuskeppidega valvurid kõnnivad ühe rahvahulga juurest teise juurde, lobisevad omavahel, kimbutavad korralike reisijaid. Täna on neid metroo- ja rongijaamades eriti rohkelt, sest Obama visiit Indiasse on just läbi saanud.
Obama külastus on India meedias laia kajastust leidnud. Algselt lõi laineid visiidi kolossaalsus ja maksumus. „Valge Maja jäi küll Washingtoni,” kirjutab Hindustan Times, „kuid selle tuumik saabus Indiasse – koos kommunikatsioonivõrgustiku, tuumanupu ja suurema osaga Valge Maja personalist.” Obama saabus Mumbaisse 34 sõjalaeva, ühe lennukikandja, 13 sõjaväelennuki ja 500 turvamehega. Mustal turul paisati müüki terve rida presidendipaari kujutavaid esemeid, Barack Obama näopiltidega T-särgid, raha- ja käekotid, tema naise portreega padjapüürid ja voodikatted. Tänu Obamale oli kõigil kiire, vast kõige rohkem Ghandi muuseumi töötajatel Mumbais, kes said India valitsuselt imeliku käsu. Nimelt pidid nad kõikidelt muuseumi ümbritsevatelt puudelt ära korjama kookospähklid, et ükski langev vili ei saaks kogemata vigastada või tappa Ameerika presidenti, kui too parasjagu muuseumi külastama tuleb.
Minu rong Jaipuri väljub Delhist pärastlõunal. Tunnen ääretut joovastust, kui Ashram Express läbi Delhi äärelinnade kihutab. Lõpuks ometi olen oma elemendis. Rongi lahtise ukse peal kõõludes jäävad mulle silma suured prügimäed ja suitsupilved. Nüüd on siis selge, kuhu Delhi linnavalitsus Ühinenud Rahvaste Mängude koristuskampaania tagajärjed puistas. Delhi äärelinnad on kilomeetrite ulatuses lausa uppunud prahti, mida getoelanikud vähehaaval likvideerida üritavad. Ainus neile kättesaadav viis prahist lahti saamiseks on see ära põletada. Taevani kerkivad suitsusambad saadavad rongi veel tükk aega pärast Delhist lahkumist. Eemalt vaadates on tunne, et suurlinn põleb.
Kuningate ja värvide maa Radžastan, pindalalt India suurim osariik, on ehk kõige tüüpilisem ettekujutus Indiast, just selle kandi traditsioonilised tantsud, toit ja muusika on India peamised ekspordiartiklid. Miljonid turistid külastavad imelisi kindlusi Bundis, paleesid Jaipuris, Amberis ja Udaipuris, sinist linna Jodhpuris ja kõrbelinna Jaselhmeris. Radžastanlased kannavad ikka veel traditsioonilisi riideid: mehed värvilisi turbaneid ja valgeid ümber puusade mässitud dhoti’sid, nende naised kirjusid sarisid. Veel praegugi võib Jaipuri tänavatel kohata kaamelivankreid ning elevante. Kuid siin on ka traditsioone, mille üle India riik ei tunne erilist uhkust ja mille vastu valitsus on juba aastakümneid edutult võidelnud. Radžastan on esirinnas madala haridustaseme, kirjaoskamatuse ning laste abielude poolest. Ikka veel tapetakse siin sündinud tüdrukuid. Ikka veel pannakse siin lapsi tööle, selle asemel et neid kooli saata. Uhke Radžastan keeldub oma traditsioone muutmast.
Istun Radžastani poole sõitva rongi teise klassi vagunis ja loen ajalehte. Silma jääb üks artikkel.
India ajab vuntsid maha. Aastakümneid on Indias peetud vuntse mehelikkuse sümboliks, kuid mitte enam. „Karvasel Hindustanil”22 on lõpp. „Vuntsid esindavad kõiki aspekte, mis kuuluvad vanasse maailma nagu ka bürokraatia, halb võmm Bollywoodi filmides või ametniku töö elu lõpuni,” räägib Kumar Sarkar, 17aastane vuntsitu tulevane insener. „Pealegi ei taha keegi välja näha nagu tema vanemad.”
India vuntsidel on aastakümnete jooksul kujunenud välja oma kategooriad.
Ukselink – klassikalised uksehoidja vuntsid, otstest üles keeratud.
Morsk – suured ripnevad vuntsid, mis katavad ülahuult.
Kriips – kitsas vuntsiriba, mida peetakse snooblikkuse tunnuseks.
Narr – värvitud mustaks või kõrvitsaoranžiks, õlitatud või kammitud.
Vana India on mures, sest koos vuntsidega kaob ka osa nende identiteedist ja kõnepruugist. Näiteks on praegugi veel laialt kasutusel väljend „sinu vuntsid on norus”, kui inimene on kurb.
Näitan ajaleheartiklit oma kahele reisikaaslasele, ameeriklastele Andyle ja Monicale. Mõlemad on elanud viimased pool aastat Hiinas ja saabusid Indiasse paar nädalat tagasi. Nad loevad lehe läbi ja kehitavad imestunult õlgu.
„Hiinas kõik kogu aeg rääkisid, kuidas nemad ja India teevad niiöelda võidujooksu,” seletab Andy. „Kui me siia jõudsime, olime parasjagu šokeeritud. India on ajas ikka väga maha jäänud.”
„Mina ka ei usu, et India suudaks kunagi Hiinale järele jõuda,” noogutab Monica. „Vaata kõike seda.” Ta näitab aknast välja, rong möödub järjekordsest raudtee kõrval põlevast prahihunnikust. Lahtiste uste ja akendega vagun täitub otsekohe halli suitsuga.
Kui ma Jaipuri rongijaama peahoonest väljun, korjavad mind tuttuue Škoda peale tuttava tuttav Vikram Setia ja tema tuttav Merihobu. Vikram on vaevalt minupikkune, kuid ta võtab oma suure suu ja kõnemaneeriga enda alla terve rongijaama esise. Ta paksud sõrmed on täis kullast sõrmuseid. Vikrami perekonnale kuulub Jaipuris teemandi- ja ehtekauplus. Nad müüvad kaupa nii turistile kui ka Euroopale. Neil on ostjaid nii Šveitsis, Itaalias kui ka Saksamaal. Seda kõike räägib mulle Vikram veel enne, kui me parklassegi jõuame. Auto käivitudes hakkab kõlarites üürgama uusim India popiidol Saali Bitch. Läbi õhtuse Jaipuri sõites kordan Vikramile ja Merihobule rongis kuuldud tumedat prognoosi India kohta. Mehed on solvunud.
„Kuidas nad võivad sellist lollust öelda? Vaata seda linna. See õitseb. Jaipur on üks maailma kõige kiiremini arenevaid piirkondi,” õiendab Vikram.
„Nad tulid vist rongiga läbi Bihari,” arvab Merihobu. „See on tõesti mahajäänud urgas.”
Demonstratiivselt sõidutab ta mind mööda Jaipuri iidsetest roosaks värvitud linnaväravatest ja müüridest, otse kaubandustänavale.