Ma olen alamakstud ajakirjanik ühes keskpärases Delhi meediaväljaandes.”
Kaastöötajatel on muidugi nalja nabani.
Teine suur uss konku otsas, mida Pujale pidevalt nina ette visatakse, on tema auto. Nimelt saatis Puja isa päev pärast tütre Delhisse kolimist talle Lucknow’st auto. Ilus tumedate klaaside ja nahksisuga valge Lexus sõidutati isa isikliku autojuhiga meie maja ette, autojuht sõitis rongiga Lucknow’sse tagasi. Mitu nädalat on see valge iludus maja ees seisnud ja tolmu kogunud. Kohalikud juurviljamüüjad ja kingapuhastajad kõnnivad ohutus kauguses ümber masina, imetlevad selle siledat, ühegi kriipsuta keret ja läikivat L-sümbolit kapotil. Ime, et see L juba mõne rikša salongikaunistus pole.
Probleem on selles, et Puja ei julge oma autoga Delhis sõita. Ta ei julge seda isegi majaalusesse garaaži tagurdada. Igal hommikul suurele teele rikšajuhtidega kauplema kõndides möödume autost, mis justkui naeraks meie üle. Iga päev ütlen Pujale: „Miks, jumala eest, nii palju raha ja aega kulutada rikša peale, kui sõiduvahend seisab siinsamas?” Ja Puja vastab ühe sõnaga. „Homme.”
Loomulikult teab terve kontor Puja autojama ja mister Guru on oma sõiduvees.
„Oled sa oma autoga juba ümber kvartali sõitnud?” küsib ta kaks korda päevas.
„Veel mitte,” vastab Puja mõrult. „Mu kael valutab.”
„Anna siis rool Eevale. Mis on kõige jubedam, mis juhtuda saab? Ta sõidab hunnikusse, kuid sul ju ruupiaid nabani ja võid juba järgmisel päeval uue auto osta.”
„Kui rikas sa arvad mind olevat?” vihastab Puja jälle.
„Sa võiksid osta terve meie ajalehe, kui tahad,” mõnitab mister Guru ja kogu lugu läheb otsast peale lahti.
Kui ma mister Guruga omavahele jään, riidlen temaga.
„Miks sa teda piinad? Saada vaene naine koju.”
Mister Guru naaldub oma tooliga tahapoole ja muigab.
„Mis minul saata on. On ainult aja küsimus, mil Eksootika Idast ise kodu poole plagab. Kahju, et ta nii kasutuks osutus.”
Õhtul kodus on Puja pisarateni ärritunud. Ta räägib telefonis isaga, oma boyfriend’iga Mumbais ja siis veel paari sugulasega. Aeg-ajalt tormab ta suurde tuppa minu diivani juurde ja hädaldab.
„Kas see on professionaalne kontor? Ütle mulle? Kas niimoodi aetakse Indias asju?” Ning tagasi telefoni otsa.
Öösel kell kaks on otsus langetatud. Puja kolib tagasi isa juurde Luknow’sse. Nagu nõiaväel on ta kael paranenud ja ta keksib õnnelikult toast tuppa, helistab kolijatele ja pakkijatele, kes pole veoautoga õieti veel tagasi Lucknow’ssegi jõudnud, ning tirib veel lahti võtmata kaste ühest ruumist teise. Puja suutis Delhis elada kaheksa pikka päeva.
Järgmisel päeval löön lehe lahti ja hakkan kuulutusi otsima. Paari tunni pärast olen meeleheitel. Paistab, et 13 miljoni elanikuga Delhis polegi ühtegi vaba tuba.
Siiski, ühe hindu daami suudan ma kätte saada. Jah, tal on korter. Palju maksab? 20 000 ruupiat kuus.
„Mis mõttes on liiga kallis? See on neljatoaline korter.”
„Aga ma olen ainult üks inimene. Mida ma nelja toaga peale hakkan?”
„Noh, te võiksite loomulikult korterit jagada ka praeguse üürnikuga… kes on keskealine mees.”
Järgneb pingeline vaikus. Mõtlen. Mul on sellest keskealisest mehest ükskõik ja ma võiksin vabalt neljatoalist korterit temaga jagada. Oma toa uksele saab ju lõppude lõpuks riivi panna. Aga ma tean, et sel hetkel, kui ma „jah” ütlen, jookseb daam sari välkudes tänavale ja karjub: „Noh, mis ma ütlesin. Kõik valged naised on litsid.” Kuigi valgete naiste maine on Indias juba ammu mutta trambitud, annan endast parima, et säilitada seda piskutki, mis veel alles, ja pressin läbi hammaste:
„Ei, tänan. Ma ei soovi võõra mehega korterit jagada.”
Kui ma aknast välja vaataksin, näeksin väikest helendust Delhi maja kohal, kus see vana daam oma telefoniga pesitseb.
„Noh, selge see,” vabandab ta kohe. „Ma arvasin kohe, et ei sobi. Ma niisama, jutujätkuks.”
„Arvasid sa jah, vana ahne põrsas,” mõtlen kibestunult ja lappan kuulutusi edasi.
Kui kontor kuuleb, et ma kavatsen Ghaziabadist Delhisse18 kolida, lähevad kõik hirmus ärevaks ja püüvad mind ümber veenda. Noidas ja Ghaziabadis on ju veel nii palju avastada. Kas ma Neha munavabrikus ikka olen käinud, tahab teada Vikram Solaki, meie ajakirja üks fotograafe. Vikram ise elab otse munavabriku taga ja on mulle munavabrikust rääkinud mitu nädalat. Kui tuul puhub sealt suunast, on terve Ghaziabad täis halvaks läinud munahaisu. Aga Delhi on nii ohtlik, muretseb Professor, unustades sujuvalt statistika, mis alles paar päeva tagasi avaldati Ghaziabadi, Delhi mõrvapealinna kohta. Numbrid olid õõvastavad.
Kolleegid on aga tõsiselt kurvad. Nüüd, kus ma linna südamesse kolin, ei saaks nad mulle enam kahjuks külla tulla, sest Delhi liiklus on lihtsalt nii kurnav ja kohutav. Kes leiaks selle aja? Filmikriitik oli veel eriti pahane, sest plaanis mind laupäeval enda poole õhtusöögile kutsuda. Nüüd on mul Delhisse kolimise üle kohe iseäranis hea meel, sest Ira mürgituskatse on mul veel selgelt meeles. Tuletan oma kolleegidele meelde, et meie kontor Noida sektoris 12 C on vaatamata oma hubasusele ainult kontor ning mul on vaja lisaks chai joomisele ka elada. Tegelikult tunnen lausa vabastavat joovastust. Mis mind kõige rohkem segadusse ajab, on fakt, et kui välja arvata mister Guru Noidas, Vikram Ghaziabadis ning koristajad ja valvurid, kes magavad mattidel India Pühapäeva kontori sööklas, elab terve ülejäänud kontori 398 inimest Delhis.
Kõige tüütum kogu pundist on mister Guru ise.
„Kuidas sa Delhis üksi hakkama saad? Sa pead siis iga päev metroo ja rikšaga tööle tulema.” Tuletan mister Gurule meelde ta enda sõnu, et ma ei pea iga päev kontoris olema. Kui ma nüüd päris täpselt meenutan, oli see just mister Guru, kes hüüdis alles paar päeva tagasi: „Niisiis: vesi. Niisiis: veepuudus. Lapstöölised Radžastanis. Mine, avasta Indiat. Mis sa siin kontoris passid?”
Mister Gurule tema sõnad muidugi ei meenu.
„Aga kuidas sa rikša peale saad?” pärib ta.
„Mismoodi kuidas saan?”
„Nad röövivad sult kümme nahka,” hädaldab mister Guru, kellele on palgatud kaks isiklikku autojuhti ning kes pole ilmselt viimased kakskümmend aastat rikšaga sõitnud.
Tuletan mister Gurule meelde, kuidas ta alles hiljuti oli Pujaga riielnud, sest too ei oska rikšajuhtidega kaubelda ja maksab pidevalt meie sõidu eest liiga palju. „Issand halasta,” pasundas ta tookord üle terve kontori. „Sa oled ise veel indialane. Välismaalane tuleb siia ja teab täpselt, palju maksab transport metrooni, palju koju. Õpi võõralt.”
Mister Gurule ei meenu ka see vestlus.
„Aga sa kolid ju mehe juurde,” toob ta lõpus kaardipakist välja oma ässa. Tal on õigus. Pärast päevade pikkust edutut korteriotsimist olid mu nõudmised kahanenud… nullini. Sain aru, et kõik, mida ma eluks vajan, on üks madrats tumepunaste seintega katkise ventilatsiooniga toanurgas, mille akent katab metallist võre. Mu uus korterikaaslane on mees nimega Sunny Desai. Mister Guru teab seda kõike ja ma tuletan talle meelde meie viimast koosolekut, kus Mrida oli kurtnud oma täditütre lõtvade elukommete üle. Nimelt oli tüdruk üksinda metrooga turule sõitnud. Seda kuuldes hüüdis mister Guru: „Issand, halasta! Millal me ükskord Euroopasse jõuame? Laske lastel elada.” Nüüd aga tahab mister Guru mind ketiga India Pühapäevas kontori seina külge aheldada.
Mister Guru püüab kogu hingest eelpool mainitud vestlusi meenutada, kuid mida pole olnud, seda pole olnud.
Minu uus korterikaaslane Sunny on mees, kes kannab