astuks ta eales ühtegi haisvasse õlipurki, mis venib läbi Delhi liikluse aeglasemalt kui pühvlivanker. Sunny pole Delhis elatud viie aasta jooksul kordagi bussi kasutanud. Krimpsus ilmega aitab ta mu kotti bussi kanda. Tema krokodillinahast kallid töökingad on lehmasitast ära rikutud. Ta loodab, et keegi tema kontorist teda ei näe.
Teismeline bussipoiss ripub lahtisel uksel ning tõstab ühe liigutusega minu seljakoti juhi jalge juurde.
„Selectwalkmall, selectwalkmall!” hüüab ta üle tunglevate peade. „Piletid! Piletid! Piletid! Kas sa oled pileti ostnud?” Poiss tõmbab Sunnyt varrukast. Ühe silmaga ümbrust jälgides ja end minu taha peites tuhnib Sunny taskutes. Ta ei leia peenraha. Ta ei tea, kui palju bussipilet maksab. Piletikontrolör on ta parima tööülikonna varruka ära määrinud. Ta ei suuda bussi istmele istuda, sest see on tolmune. Tal käib pea ringi.
Kell on juba kümme hommikul ja Sunny peaks tund aega tagasi tööl olema, kuid selle asemel kõnnib ta läbi tänavarägastiku koos minuga korteri poole. On äsja tibutanud, väiksed loigud on tänavatel ja minu juuksed on niisked. Sunny juuksed peavad vist vett, sest on tihedalt õliga üle pea kammitud. Parim tööülikond hakkab talle keskkohast natukene kitsaks jääma. Kuidas India Eliit kohalike meeste kõhtude kohta ütleski, „alati rase, kuid mitte kunagi ei sünnita”.
Kui tulin nädal tagasi ühel hilisõhtul Saketi linnaosasse korterit vaatama, meeldis see kant mulle kohe. Aastakümneid tagasi oli Saket küla keset pimedust, kuni tuli Delhi ja ta endale nõudis. Peatänav Press Enclav Marg on lai puudeallee. Select City Walk Mall nimeline ostukeskus domineerib üle terve kvartali. Üle tee ostukeskusest kaod ühe hetkega tänavarägastikku. Jätad maha suured teed ja parkimisplatsid, nende asemele tulevad kitsad tänavad mõne üksiku muruplatsiga, justkui labürint. Sinna on kerge eksida, kuni pole veel väljunud labürindi teisest küljest Malvya Nagar turul. See turg on veel praegugi Saketi süda nende jaoks, keda Select City Walk ostukeskuse turvatöötajad ja turvavärvad sisse ei lase. Siin on tänavarestoranid, mis müüvad õhtuti kõikvõimalikke hõrgutisi. Siin saab osta värsket juur- ja puuvilja, mööblit, riideid, kõike, mida hing iganes ihaldab. Poisid mängivad turu äärde pargitud autode vahel kriketit. Sajad jalgrattad on toetatud üksteise vastu ja peale, autode ja puude najale. Jalutud katkuohvrid ronivad neljakäpukil inimsumma vahel ja tirivad teisi särgisabast, lapskerjused nõuavad kommi ja nätsu ning vanad sarides naised istuvad plekist kaussidega tänavaveertel.
Selles rägastikus, Select City Walki ja Malvya Nagari turu vahel elab Sunny, nüüd siis ka mina.
Sunny korter on kahetoaline. Esimene, läbikäidav tuba kirjutuslaua ja madratsiga jääb mulle. Tualett ja köök asuvad üle katusepealse kõndides teisel pool katust. Sooja vett siin ei ole. Ämbriduši tsemendist ruumis lebab hunnik musti riideid. Sunny tuba ehib hiiglaslik vähemalt nelja inimese voodi. Ühes toanurgas suriseb vana roostes külmkapp. Sunny sõnul rendib ta seda 200 ruupia eest kuus. Peale külmkapi rendib ta veel generaatorit ja gaasipliiti. Külmkapp on toidust tühi. Vaid üks vana hallitanud võitükk vedeleb alumisel riiulil. Siia kappi võin ma Sunny sõnul tuua ükskõik mida, välja arvatud liha ja mune.
„Liha ja munad on kaks asja, mida ma oma majas näha ei taha. Kui tahad süüa liha, mine restorani, kui tahad süüa mune, osta neid tänavalt.”
Külmkapi kõrval seisavad virna laotult plasttopsikud. Riidehunniku alt avastan ootamatult suure koguse eneseabiraamatud. „Kahtlustest tegudeni”, „Miljonäri mõistus”, „Tavalisest ebatavaliseks” loen pealkirju. Kõige all on üks mulle juba tuntud teos, mister Arivoli Chaturvedi „Leia teemant endas”. Mister Chaturvedi on Sunny iidol.
„Ta on mees, kelleks mina tulevikus saan. Motiveeritud. Rikas. Kuulus,” loetleb Sunny ja kõnnib toast välja katusele. Seina peale, roostes kraanikausi kohale on kinnitatud praguline peegel. Sunny kallab pool pudelit õli oma mustadesse juustesse ja asub hoolega kammima. „Elu ei anna meile edu ilma raske tööta…” seletab ta üle õla oma pahmakat siludes. „Päris elus tuleb edu enne tööd vaid sõnaraamatus.” Sunny ametlik tööaeg algas kaks ja pool tundi tagasi.
Panen tähele, et Sunny toa seinal ripub ka väike puja19. Astun lähemale. Loodan leida Arivoli Chaturvedi pilti, kuid seal istub hoopis elevandipeaga Ganeša. Imelik valik ühe edasipüüdliku inspiratsioonikõneleja jaoks – mehe jaoks, kes ei söö muna, kogub plastnõusid, muretseb oma maine pärast ning unistab rikkusest ja kuulsusest. Ah jaa, ka tema kirjutab raamatut.
Vaevalt on dussehra lõppenud, kui saabub teine suur püha diwali, hindude valguse festival. On palgapäev. Kontoris on tunda elevust. Inimeste delikaatsed isikuandmed ja palgalehed käivad käest kätte. „Kas Vijay on siin? Kus on Vijay? Vijay, tule oma neetud 22 000 ruupiaga palgalehele ometi järele,” kajab üle kontori. Ainult nimed ja numbrid muutuvad.
Kuna mul pole Indias pangaarvet, siis saan oma palga kätte sulas. See tuuakse kaks korda kuus Haryana osariigist eraautoga kohale.
Mister Guru kutsub mu oma kabinetti. Kabinet on rahvast pungil täis, osa istub toolide käsitoel, osa kükitab maas.
„Täna saad sa raha oktoobrikuu viimase kahe nädala eest. Novembri esimese kahe nädala palga saad sa novembri lõpus ja novembri viimase kahe nädala oma detsembri keskel ja nii edasi ja nii edasi. Palju ta üldse praegu palka saab?” pöördub ta suvalise mehe poole, keda ma elus varem näinud ei ole.
Suvaline inimene paistab mu palgaga kursis olevat. „40 000 ruupiat,” vastab ta kohe. Toatäis inimesi vaatab mind süüdistavate pilkudega, justkui küsides: „Kas sa tead, et Indias on inimesi, kes elavad ühe euroga päevas?”
Enne kui ma jõuan mister Gurule head aega öelda, teab juba terve kontor, palju valge ajakirjanik palka saab. Enne kui sularahapatakas hilisõhtul minuni jõuab, saavad seda katsuda veel paljud. All ukse juures võetakse see pidulikult vastu ja loetakse lahkuvate kolleegide silme all mitu korda üle. Siis rändab nutsakas valvuri käest sekretäri kätte, kes igaks juhuks loeb selle veel kord üle. Edasi antakse see proua Organisaatorile. Proua Organisaatoril on palgapäeval rohkelt tööd ja laua ümber on kogunenud arvestatav rahvasumm, mis lükatakse uljalt kahte lehte, kui mu palk saabub. Kogu kontoriga loetakse see kes teab mitmekümnendat korda uuesti üle. Siis saan raha lõpuks kotti peita. „Kuni järgmise korrani,” ütlen rahvamassile.
Mõnes mõttes igati tervitatav, et terve toimetus ühe hetkega sellise info kätte saab, mitte hiljem ja kuskil chai-putka taga sosistades.
Pärast lõunat hakkab kontor kiiresti tühjenema. Töökaaslaste jutu järgi on diwali perepüha nagu meil jõulud, kus juuakse, süüakse, tehakse kingitusi ja reisitakse koju. Ja Ameerika president Obama tuleb Indiasse külla. See uudis ajab muidu stoilise kontori küll vihaseks.
„Miks ta just nüüd, diwali ajal, tuleb?” kurjustab Filmikriitik. „Kas ta ei tea, kui suur püha see Indias on?”
Justkui peegeldades oma töötajate pahameelt, ilmub India Pühapäevas esikaanel Arivoli Chaturvedi lugu „Miks Obama on Indiale kasutu”.
„Justament,” nõustub erikorrespondent Omar. „Ma plaanisin Bihari vanemate juurde minna ja nüüd ei miskit. Tuleb Delhis konutada ja seda tola jälgida. Loll mees.”
Tänu Obama tulekule on miljonid inimesed pidanud oma pühade plaane muutma. Selle meediakära keskel üllatab mind kõige rohkem mu uue korterikaaslase Sunny reaktsioon.
„Mis sa Obama tulekust arvad?”
„Mis Obama?”
„President Obama. Tuleb Indiasse.”
„Millal?”
„Diwali ajal.”
„Eh?”
Sunny hajameelsus on muidugi andestatav. Tal on mitu rauda tules. Esiteks peab ta vanemate eest varjama oma uut korterinaabrit. Igal hommikul kell kaheksa helistab Sunny isa, et poega tööle minekuks üles äratada. Kümneminutilise jutu ajal ei tohi ma toas isegi valjult hingata. Iga köhatus, asendimuutus ja nina nuuskamine toob Sunny