Naine ei saa aru, et mehe meelest on probleemide lahendamine rohkem väärt kui nende üle arutlemine.
Näib, et siin ei ole võimalik kuigi palju ära teha. Kuid ma tean juba kümme aastat, et see pole nii. Toona vestlesin ma ühe naiskolleegiga sellest pingeid tekitavast virvarrist, mis sünnib siis, kui naised tahavad rääkida ja mehed tegutseda. Tema, kes ta oli suhetes kogenum kui mina, jutustas mulle, et on oma mehega leidnud tee, kuidas sellega toime tulla.
„Ühel päeval hakkas mu mees mind katkestama, niipea kui olin talle rääkinud, mis mind vaevab. Vaevalt sain kopsud õhku täis tõmmata, kui ta küsis: „Punavein või sinikrae?” Sestpeale on see meie kokkuleppeliseks signaaliks. Kui ma tahan, et ta midagi teeks või mulle nõu annaks, ütlen ma: „Sinikrae.” Enamasti aga sõnan ma: „Punavein.” Siis ta teab, et ma tahan lihtsalt rääkida, ja et mul on ükskõik, kuhu lõpuks välja jõutakse.”
„Punavein või sinikrae”, ja seda ei kirjuta ma siin sugugi mitte esimest korda – see avaldas mulle muljet. Nagu öeldud, juba kümme aastat tagasi. Kui see värk jälle lahti läheb, ei ole mul alati meeles seda rituaali omaendagi kodus juurutada.
See tähendab, et ma vaikin mugavusest, sest mul on raske alustada midagi uut. Ja sellepärast, et mõnikord tundub kõige vääram esitada kõige käepärasem küsimus.
See on juba teine kord, kui soovitame ühes peatükis punaveini. Seda küll ainult seltskonna mõttes. Vastavalt kellaajale ja tervislikule seisundile sobivad ka kohv, kõikvõimalikud teesordid või karastusjoogid, ent vaid siis, kui need ei ole ülearu diureetilised ja neid tarbitakse mõistlikus koguses. Muidu juhtub nii, et kui ma vahepeal vabandan, et tualetti minna, saan kuulda: „See ei huvita sind ilmselt kohe sugugi, mis?”
Senini tegelesime siin reaktiivse vaikimisega, niisiis: naine ütleb midagi, mees ei ütle midagi. Huvitav on aga ka pidev konflikt seoses meeste aktiivse vaikimisega või – kui väljenduda naisekspertide erialažargoonis: „Sa ei ole täna jälle endast mitte kui midagi rääkinud.” Soovite paari tüüpolukorda?
Mees tuleb kusagilt, büroost, kõrtsist, kempsust või 18. sajandi Hollandi laevamaalide näituselt, ja naine küsib: „Noh, kuidas oli ka?” Vastus paigutub eikellegimaale, kusagile mõmina, oige ja kuiva köhatuse vahele. Seejärel lavalt lahkumine vasakule ära. Häbistav? Jajah, aga sellest kohe pikemalt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.