– tema oma tunded.
Mees ütleb, et ei suuda naise mõtteid jälgida, et ta ei saa aru, kuidas tollele midagi niisugust üldse pähe tuleb. Häälest on kuulda, et tal on süda päris täis. Järgneb naiseliku tapva argumendi etteaste. Sest naine tähendab: „Nii ma seda asja paraku näen. Ma olen ju kõigest aus!”
Ah, see ausus! Arvamuse väljendamise kuninganna, tõsi mis tõsi, puutumatu, kuna seda tunnetatakse isiklikult. See on naiste püha graal. Mees on nii pahur, nagu ta juba tükk aega enam pole olnud. Ja tunneb end täiesti jõuetuna, sest teab, et kõike, mida ta nüüd veel ütleb, võidakse kasutada tema vastu, ja kasutataksegi. Õigust vaikida tal aga ka ei ole. Ta võtab endale siiski selle õiguse ja kaob sõnatult välja parki. Ning jätkab seal juurdlemist selle üle, miks see võõra tunde diktatuur teda niimoodi vaevab.
Aus olla, mõtleb ta – mida see tähendab? Kas ausus on reaalsus? Ei. Ausus põhineb lõppude lõpuks ka ainult sellel, et tundmused – olgu kui tahes banaalsed – talletatakse ümbruskonnas võimalikult filtreerimata kujul. Stefan Effenberg või Mario Basler said oma aktiivsetel aegadel jalgpallikommentaatoritelt kiita just selle eest, et ütlesid „alati ausalt oma arvamuse välja” ja olid „autentsed”. Effenberg ja Basler ei ole täiesti autentselt kunagi kas või ühtainsatki tarka lauset kuuldavale toonud. Mida annab ausus sellistele tüüpidele? Ja miks lastakse neil veel praegugi, tükk aega pärast nende karjääri lõppu, spordikanalites niinimetatud „ekspertidena” sõna võtta, tuua „ausalt” ning „autentselt” kuuldavale käibefraase? Sest see meeldib naistele. Olgu peale, mitte just tingimata nimeliselt Mario ja Effe. Ent need kaks on üldine nuhtlus, tekkinud arengust, mida on tagant torkinud naised. See, et tunded on ausad ja tõelised, on ju ilus ning tore. Et nad aga seetõttu on kõikide nende asjade mõõt, mis tegutsemise aluseks – see ei ole ei ilus ega ka alati mitte tore.
Küll aga on see üsnagi nutikas. Tundeid saab nii kerge vaevaga instrumentaliseerida. Nad on relv, haamer tööriistakastis, millega on võimalik kõik maatasa taguda. Naised armastavad seda kasutada, vaieldes meestega, kes ühel hetkel enam ei mõista, mille ümber tüli üldse käis, miks lõpevad neil otsa argumendid ja lõpuks ka sõnad. Tüli võidavad naised, see on üks mis kindel. Selle hind on aga kõrge, sest meie, allajäänud, tunneme end masendunult ja mittemõistetuna, ning me teame, et esimesel võimalusel algab kõik jälle otsast peale.
Emotsioonid on jõufaktor. Naistele see jutt ei meeldi, neid koguni ärritab, kui niimoodi väita, olen seda korduvalt kogenud. Sest „võim” on naiste silmis läbini negatiivse tähendusega mõiste. „Võim” kõlab nagu vägivald, hoolimatus, üksinda toime pandud rõhumine.
Kõik on õige.
Ja naised näitavad võimu tunnete kaudu. Kui räägime neile oma tunnetest, ei ole kuigi oluline, kas tunneme ikka tõepoolest nii, nagu väidame. Oluline on: kas kirjeldatud tunne sobib kokku sellega, mida näeb naine? Mida ta tajub? Mida ise tunneb?
„Oled sa tõesti kurb? Ausalt öeldes, mulle ei paista sedamoodi. Kui mina olen kurb, ei võtaks ma telefoni vastu, kui see heliseb.”
„Ah et sa armastad mind? Seda öeldes vilasid su silmad korraks ja lause lõpu neelasid sa alla. Pole kuigi veenev, kullake.”
„Tegelikult tahaksid sa parema meelega jalgpalli vaadata, mitte siin minuga istuda, eks ole? Ma ju tunnen seda!”
Memo kõikidele naistele: me ei vihka midagi rohkem kui teie igavest ridade vahelt lugemist. Me tahame, et te töötleksite meie informatsiooni, mitte mingeid kujuteldavaid seismilisi võnkeid, mida suudavad tajuda vaid teie tundlikud antennid. Me tahame, et te meid lihtsalt kuulaksite ega kannaks öeldut kohe oma segasesse tundeilma üle. See ajab meid esiotsa marru. Siis tüütab. Me ei saa sellest aru, see väsitab meid, ajab meid meeleheitele ja teeb nõutuks. Ja ühel hetkel me lülitame end välja.
Jah, tõsi ta on: see näitab meie nõrkust. See, et mõnest asjast aru ei saa, ei tähenda hoopiski, et sellepärast peaks pelgama sellega kokku puutumist, mida paljud meist teatavasti teevad. Vahel on meil teie ja teie ausalt tuntud tunnete ees tõeline hirm, sest meil sellist relva lihtsalt ei ole. Meil on vaid see, mida me teeme, ja see, mida tunneme, kuid mille kohta me ei leia sõnu. Ja meil on passiivne vastuseis.
Kas teil on mõnikord tunne, et mehed ei võta teid tõsiselt? Kui jah, siis võib asi olla selles, et teie põhivajadus näib olevat tirida kõik tundetasandile. Pidevalt sellesse sekkumine ajaks meid hulluks. Meie silmis on meie tunded ettearvamatud, kontrollimatud, ebausaldusväärsed.
Usaldusväärsusest rääkides: kas see ei ole üks nendest omadustest, mis peaks tingimata kuuluma meeste repertuaari, kui nad teie poole pöörduvad? Võite selle saada. Isegi tundlikus tunnete valdkonnas. Me laseksime teil liigagi meelsasti usaldusväärselt oma siseelust osa saada. Teil tuleks ainult lõpetada meilt tunnete sissenõudmine eeskätt selleks, et kasutada neid kõige võimatumates olukordades meie vastu. Muidu võite oma tundeputru endale ise keeta. Aga – ja see olgu nüüd öeldud päris ausalt – seda me küll ei soovi. Me ei lugenud Svende Meriani raamatut ju selleks, et te meid kolm aastakümmet hiljem ei mõistaks. Me oleme teile väga kaugele vastu tulnud, ja me tegime seda hea meelega.
Ja nüüd ausalt: meil oleks tõesti hea meel, kui võiksime tunnete plaanis kohtuda poolel teel. Kui te annaksite meile ära poole võimust, mille külge te nii meeleheitlikult klammerdute ning mida te ikka ja jälle meie vastu kasutate. Või veel parem: ärgu olgu võimu kellelgi! Kuulakem, ärgem tõlgendagem!
See oleks meie ettepanek.
4. peatükk
Mida me mõtleme, kui me midagi ei ütle: miks mehed vaikivad
Tihtipeale heidetakse meile ette: sa ei ütle kunagi midagi. Sa ju ei räägi midagi. Sa ei ütle, mis sul viga on. Meie näeme asja teisiti. Me räägime päris palju, kuid naiste silmis oleme vait alati valel hetkel. Till „Vaikija” Raether selgitab, millal ja mispärast me midagi ei ütle ning mis mõtted meil sealjuures peast läbi käivad.
Meeste elus on üks väike ajaaken, mil naistele tundub huvitav, kui mehed vaikivad. See ajaaken avaneb varsti pärast murdeiga, ja mõnda aega tundub salapärane ning sügavmõtteline, kui noormees lihtsalt istub, vahib melanhoolsel pilgul ringi ega ütle midagi. Kahjuks on meie tung südant puistata selles vanuses eriti suur, sest nende aastatega, mil me olime ametis iseendaga, on palju kuhjunud. Niisiis, me latrame nagu torust tuleb, omandame lobamoka kuulsuse ja valmistame pettumuse naistele, kes igatsevad salapäraseid mõtlejaid.
See ajaaken sulgub ja saabub normaalseisund, mis kestab asjaosaliste elu lõpuni: naised tahavad rääkida, mehed tegelikult ka, kuid teistel puhkudel ning teistest asjadest. Vahepeal nad vaikivad, ja seda heidavad naised neile siis ette. Mispeale mehed vaikivad aina rohkem. Sellele järgneb siis veel rohkem etteheiteid ühelt, veel rohkem vaikimist teiselt poolelt – seda võiks nimetada vaikimise spiraaliks.
Üldlevinud versioon on järgmine: mehed on vait, sest neil ei ole lihtsalt tahtmist, huvi või piisavalt emotsionaalset intelligentsust naiste ning nende tunnetega silmitsi seista.
Naised näivad pidavat meeste vaikimist omamoodi loodusjõuks, mis langeb taevast lumena nende parimate kavatsustega sillutatud paarisuhtele. Kuid nii nagu eskimotel olevat kuulu järgi terve hulk eri sõnu lume kohta, sest nad oskavad ja peavad tegema vahet kõigil neil eri liikidel, mis olemas on – samamoodi on meeste vaikimisel palju eri liike. Ja kui tahetakse mõista, miks mehed vaikivad ning kuidas neid ehk rääkima meelitada, siis tuleb õppida lugema vaikivat meest ja tema tummaks jäämise põhjuseid nagu eskimo värskelt langenud lund.
Kõik algab üsna süütult. Kusjuures kogu problemaatika on teravnenud uusehitistes levinud avatud köögi tõttu, mis läheb ilma ukseta üle kombineeritud elu- ja söögitoaks. Ent selle juurde jõuame peagi.
Thomas – mees nagu sina ja mina, või siis nagu Stephan ja mina – istub laua taga ning loeb ajalehte või infobrošüüri, millega firma Aldi annab teada oma järgmise nädala pakkumistest. Neljapäevast alates pakutakse sisseehitatavaid LED-valgusteid hinnaga