oleks hea meel teda näha: tere tulemast, meeste tungiv soov kõik ise ära lahendada! Sügaval meie sees võitleb miski, ja see on mõte: neetud, ma ei lase end ju ometi ühel naeruväärsel nädalalõpul põlvili suruda, ma tulen sellega kuidagiviisi toime ja ma tulen sellega toime üksi. Sest me oleme loonud endast pildi, mille väärilised tahame iga hinna eest olla: pildi mehest, kes saab nädalalõpu sisseostud probleemideta tehtud, on hea isa, armastav abikaasa, lõõgastunud ja usaldusväärne, kellel jätkub aega põnevateks hobideks, sõprade seltsis veetmiseks ning mittemidagitegemiseks, kes on kümme kilo kergem ja kellel on natuke rohkem juukseid peas (kusjuures kaks viimast punkti ei ole rangelt võttes teemaga kuidagi seotud; pekivolt vöökohal ning taanduv juuksepiir ei ole aga, kui tuju on juba niigi sant, „abiks”, nagu ütleks liidukantsler). Kuna see enesenägemus on nii naeruväärselt liialdatud, ei ole me tõtt-öelda valmis seda kellegagi jagama. Ja seda tuleks meil paratamatult teha, kui ütleksime välja, et olukord käib meil üle jõu.
Raskendava asjaoluna lisandub üks teine suur tundeseisund. Meestele meeldib asju teha ja samamoodi ka asju katki teha. Üks on teise varjukülg, need kaks kuuluvad kokku ja seletavad näiteks meeste huvi autode putitamise vastu ühest küljest ning meeste vaimustust Stefan Raabi5 autojalgpalli, romurallide ja vanarauapresside vastu teisest küljest. Üks osa meist tahaks osata katkist DVD-mängijat parandada, teine igatseb seda puruks lüüa, kuni releed korpusest välja kargavad. Ja täpselt seesama lugu on kehva tujuga: kui Thomas tahaks olla tegija, kellel on kogu elu ja ta ise kontrolli all, laseb ta samal ajal end niisama kergesti ahvatleda kõike lõhkuma – iseennast ning teiste head tuju. Algul püsivad need kaks tunnet veel tasakaalus: frustratsioon sellest, et kõik, mis sai ette võetud, jäi tegemata, ja kange tahtmine tirida iseennast ning teisi tujukuristikku. Millalgi aga liigub seier otsustavalt süngemas suunas, ja see on siis hetk, mil meestel tuleb ette „see nägu”, nad tõstavad häält, hauvad vahelduseks ründavalt süngeid mõtteid, teevad lastele ebaõiglaseid etteheiteid, teevad naistele ebaõiglaseid etteheiteid, teevad iseendale ebaõiglaseid etteheiteid, jättes endast ühtekokku maha laastava jälje. Ja hõõruvad sealjuures sisimas veidralt süüteadlikul ning ometi nautleval kombel käsi: alles äsja oli ainult minul sant olla, nüüd on kõigil – vähemasti seda ma saavutasin! Ja siis võtavad naised-lapsed kätte ning lähevad ära ja teevad midagi toredat, ning meie jääme üksi endaloodud pimedusse. Paras meile!
Kas ma ütlesin just äsja „paras meile”? Jah, sest järjekindlalt välja elatud halb tuju on lüüasaamine, mille me ise endale tekitame. Põhimõtteliselt on meie paha tuju samasugune ebamõistlik käitumisviis nagu need, mida me muidu naistele ette heidame. See on meie täiesti eriline patenteeritud viis laskuda tundetasandile ja sundida kõiki teisi meile sinna järgnema.
Niisiis püüdkem vahelduseks rääkida halvast tujust asisel tasandil. Olen veendunud, et leidub üsnagi lihtne ja asjalik seletus selle kohta, miks nii paljud mehed kalduvad olema halvas tujus, eeskätt nädalalõppudel. Esiteks tuleb see sellest, et me oleme peast põrunud, teiseks sellest, et meil on uute olukordadega kohanemisel madal frustratsiooni taluvuslävi. Teisisõnu on meestel probleeme üleminekutega.
Kui meil tekib halb tuju, siis alati üleminekuolukordades. Siinkohal kiirpilk nende olukordade esikümnele, milles meestel tuju ära läheb, jälgitud nelikümmend kaks aastat kestnud pikaajalise vaatluse käigus muutujaga n = 1.
1. Laupäeva hommikul.
2. Perepuhkusele sõites.
3. Hommikuti.
4. Õhtuti.
5. Otse enne külaliste saabumist.
6. Perepuhkuselt tagasi sõites.
7. Kui tekib probleeme tehniliste seadmetega.
8. Heidi Klum6.
9. Järjekordades.
10. Kui meie koondis kaotab.
Kõik need olukorrad tähistavad üleminekuid ühest olukorrast teise. Meil kulub viis päeva, et harjuda töönädalaga, ja siis korraga on käes nädalalõpp. Sa olid terve päeva büroos, ja nüüd sa viivitad, enne kui pistad võtme korteriukse lukuauku, sest selle taga ootab täiesti uus maailm. Oled sa valmis selleks uueks maailmaks, ehkki vana ei ole veel maha raputatud? Vaevalt küll. Parem on jääda järgmine kord majaukse ees veel natukeseks autosse istuma ja valmistada end üleminekuks hingeliselt ette.
Või siis üleminek lootuse seisundist kainenemise seisundisse: äsja veel mõtlesid, et sinu koondis veab seekord ikka välja, on tabeli keskpaigas, asi võiks olla ka hullem, palju hullem, ja siis tuleb see väljateenitud, kuid tarbetu lüüasaamine. Või siis mõtlesid, et inimkonna käsi ei käigi ehk kõige kehvemini, kõige halva ja rumala kõrval on ikkagi tehtud ka mingeid edusamme, on olnud mõistmist ning koguni inimlikkust; ja siis langeb su pilk Heidi Klumile.
Ja punkt 7 on eriti iseloomulik: meie frustratsioon arvutite, mobiiltelefonide, ruuterite ja meelelahutuselektroonika seletamatu ülesütlemise korral. Kui midagi sellist juhtub naistega, helistavad nad kuumal liinil, veegi sagedamini paluvad mõnda meest, et too asja korda teeks. Meid valdab nõutus: äsja veel olime süütuse seisundis, mõtlesime, et asjad on enam-vähem meie kontrolli all. Ühe DVD-mängija displeil vilkuva veateate võrra hiljem teame, et me ei jaga isegi mitte seda tobedat riista, mille abil tahavad meie lapsed „Mesilane Maajat” vaadata. Majandusteadlased nimetavad seda fenomeni „informatsiooni asümmeetriaks tarbekaupade turgudel”, lihtsamalt öeldes: igaüks võib saasta kokku osta, keegi ei saa sellest aru. Videokassetti oskasime kruvikeeraja ja kleeplindi abil parandada, Panasonic DMR-EX72S puhul on need mõlemad aga täiesti kasutud. Iga nädal uus maailm, ja veel selline, mis naerab tööriistade üle, millega me püüame talle pinda käia.
Miks me lihtsalt vastu ei naera? Miks on meil nii raske harjuda uue olukorraga, miks kulub meil selleks rohkem aega kui meie lähikonnas olevatel naistel, miks vaevab meid nii suur frustratsioon? Ma arvan, et asi on selles, et kõiki ootusi, mis on väljastpoolt meile suunatud, saab põhimõtteliselt viia ühe lihtsa nimetaja alla: ole kindel kui kalju. Seda tahavad lapsed, seda tahab naine, seda tahab ülemus. Ja see isegi õnnestub meil ikka ja jälle, läbi häda küll, ent kuidagi ometi. Ja nüüd? Teie olete vaga vesi, meie oleme kivi. Me peame olema kaljud, niisiis me oleme kaljud. Ja kaljud on väga-väga aeglased. Küsige Alpidelt.
Keegi ei taha olla maailma ebasümpaatseim inimene. Isegi Horst Seehoferil7 on inimesi, kes teda hindavad ja tahavad tema läheduses viibida. See aga, kellel on halb tuju, on päris tõesti eemaletõukav, kõige ning kõigi jaoks. Koergi ei võta selliselt leivapalukest vastu, isegi jalakäijate alas möödakäijaid tülitavad annetustekogujad teevad näo, et ei näe teda. Koguni inimesed, kellel endal tuju halb, et kannata teiste halvatujuliste seltskonda välja. Inimene, kellel on sant tuju, kogeb seda seisundit isolatsioonis ja täie teadmisega sellest, et ta on üks paras sitapea.
Thomas ei taha olla mees, kes rikub meeleolu ja annab surmahoobi tervele nädalalõpule. Kui keegi vabastaks ta kehvast tujust, lööks see isik kaks elust tüdinud toakärbest ühe hoobiga: esiteks vabaneks Thomas hävitaja ja hädapasuna rollist ning teiseks võiks kõigil koos olla ilus aeg, või ehk koguni parem elu – kes teab? Ja see poleks sugugi nii keeruline, seda ainult tehakse hirmus harva. Halb tuju saab toitu sellest, et teised võtavad seda tõsiselt. Minnes sellega kaasa („Jälle sa oma neetud tujudega, on sul vast nägu peas, ma ütlen!”) või selle eest põgenedes („Oleme pargis/minu ema juures/sõitsime mere äärde”). Vastupidisest tulenev järeldus oleks järgmine: halba tuju saab hävitada, kui seda ei võeta tõsiselt. Veel parem on teha midagi, mis on tõsiselt vastukarva, sest ollakse õppinud, et tundeid tuleb võtta tõsiselt: nende üle heidetakse nalja. Siin on abi päris lihtsatest vahenditest, kellelgi ei maksaks halva tuju peletamisel üritada võita estraadikunsti auhinda. Teatraalne „Oooh, kas sul on kõik jälle pahasti, vaesekene?” kõlbab hakatuseks täitsa hästi, kui teha sealjuures nägu, just nagu pühiks silmist kaastundepisaraid. Halvas tujus mehe võib ka lihtsalt välja naerda. Thomast ei ole korralikult välja naerdud sellest ajast peale, kui ta kolmandas klassis koduteel püksi pissis, sest oli kauguse ja oma põie suuruse suhet