maailma, milles ei valitse meie kosmose loodusseadused, vaid nende asemel on valitsevad ainult tema naise tunded ja tajud. See on naise maailm, tema ainult elab seal.
Tegelikult ei ole Thomasel tunnetega mingit probleemi. Ta arvab, et suudab neist rääkida, ja ta on endale juba ebameeldivaidki tundeid tunnistanud. Paar aastat tagasi, kui lapsed olid veel väiksemad ja surve töökohal veel suurem, tekkisid tal hirmuhood. Ta võttis end kokku, seejärel võttis end veel rohkem kokku, ja laskis end siis perearstil psühholoogi juurde suunata ning tegi läbi mingi teraapia. Sellest oli abi. „Öko-test”, mille positiivne tempel on kõikidel toodetel, mida Thomas kasutab, ütleks: „Hea”. Tema meelest ei ole kunagi olnud teab mis suur häbi tunda kontrollimatult halbu tundeid ja siis midagi nende vastu ette võtta. Ta isegi rääkis sellest kahele sõbrale. Tema naine oli tollal väga tasemel. Aga mis see täna hommikul siis oli? Miks naine ei ütle, et tal on hirm, et ta teeb laste heaks liiga vähe? Miks ta varjab seda tunnet, muutes selle süüdistusteks ja etteheideteks? Või süüdistab ta ise naist praegu milleski?
Et tunda end vähem ahistatuna, jättis Thomas turvavöö kinni panemata, kui lahkus oma kombiautoga lastepäevakodu sissesõiduteelt. Lühematel sõitudel lubab ta endale vahel seda riski ja vabaduse, seaduserikkumise ning nostalgia tunnet. Kuni talle meenub, et tal ei ole töövõimetuskindlustust. Seda ei olnud võimalik teha, sellesama psühhoteraapia pärast. Niisiis paneb ta turvavöö jälle kinni.
Büroos hoiab Thomas naiste lähedusse. Mingil hetkel sai talle selgeks, et naised on huvitavamad kui mehed, ja seda mitte ainult anatoomilistel põhjustel. Nii nagu paljud mehed, ei suuda Thomas töises argipäevas teiste meeste karja eriti taluda. Vanad meesteliidud ei toimi enam, sest mehed on taibanud – ja taipavad iga päev üha uuesti –, kui igavad on teised mehed, ning järelikult ilmselt ka nemad ise. Pruugib vaid ringi vaadata, hommikul lennujaamas, väravas, kus ootavad mehed, kes peavad äriasjus Frankfurti lendama. Põhimõtteliselt ei näe nad välja eriti teistmoodi kui kümme aastat tagasi. Sülearvutid on nüüd väiksemad, mobiilid lamedamad, reväärid, püksisääred ja lipsud kitsamad, kuid ikka veel on tegemist univormis tegelastega keskastme juhtide hulgast. Kui kümme aastat tagasi istuti umbes samamoodi riietatuna nende ringkonnas, kuuluti automaatselt omalaadsesse kuluhüvitistelt kasulõikajate armeesse, majanduskasvu jalaväkke. Valitses nähtamatu enese ülehindamise, toimekuse ja tähendusrikka dokumentide ning ajalehe majandusrubriigiga krabistamise üksmeel. Isegi kui ise nende hulka ei kuulutud, tajuti neid mehi ühtse rühmana ja mõeldi kõrvalt vaadates: ahah, need suurustlejad, kes rõõmustavad ajakirja Focus pardaeksemplari ja stjuardessile kaebuse esitamise võimaluse üle, on ka juba kohal.
Mida võib täna, kümme aastat hiljem, lugeda nende meeste näost? Suurustlemist? Sellest võivad nad vaid unistada. Enamik neist püüab teha nägu, et on ainuke, kes nende hulka ei kuulu, kes on teistsugune, midagi erilist, mingil moel ehedam. Sest mitte keegi ei taha enam kuuluda kodutute tolade kampa, kellel on mõttetu elu. Nüüdseks on kõigil neil juba ammu kõrini pealetükkivalt valjul häälel räägitud juttudest kvartalieesmärkide, lepingute sõlmimise ja edasilükatud kokkusaamiste teemal. Neil on iseenda seltsis igav, nad on surmani tüdinud oma sõnakõlksudest ja rituaalidest (sel põhjusel on need härrad viimase paari aastaga nii meeletul hulgal raha maha spekuleerinud – sest neil on iseendaga igav).
Olgem ausad: Thomas räägib parema meelega juttu oma firma naistega, sest siis on teemade valik suurem. Lapsed, kokkamine, haigused ja teised klišeed – see kõik on ikkagi märksa huvitavam kui paljude tema meeskolleegide õõnes ennastupitav loba.
Kuid tema firma naised on ka midagi täiesti põhimõttelist muutnud, ja Thomas ei ole kindel, kas see pole mitte liiga kaugele läinud. Nad räägivad kõigest töösse puutuvast üsna samasugusel viisil nagu pajatades lõbusaid lugusid nädalalõpust või perepuhkusest: feelings first.
Kolleeg Sibylle tuleb tema juurde ja küsib, kas ta tahaks Hinzelmeieri menetluse üle võtta. Thomas ei saa küsimusest päris hästi aru. Mida tähendab „tahaks”? Sibylle ametikirjeldus hõlmab ülesannete ja vabade ekspertide koordineerimist; Thomase ametikirjeldus uue menetluse ülevõtmist, kuna ta lõpetas eile Kleinschmidti menetluse. Miks siis mitte Hinzelmeierit ette võtta?
„Selge see,” ütleb Thomas ja teeb suure vea, lisades: „Miks ka mitte?”
„Nojah,” tähendab Sibylle ja võtab istet. „Pean kõigepealt sinult küsima, sest sul sai Kleinschmidti asi valmis, aga ma võin ka Frankiga rääkida.”
„Hästi,” poetab Thomas.
„See meeldiks sulle rohkem, eks?” küsib Sibylle. „Ma mõtlesingi, et sa ei taha Hinzelmeierit. See on ka üksjagu ebameeldiv lugu. Ütle julgesti, kui sa seda ei taha.”
„Ei, mul on aega küll,” vastab Thomas. Ebameeldiv lugu? Mis mõttes ebameeldiv lugu?
Sibylle vaatab talle otsa.
„Mul on tunne, et sa ei taha seda. Ja tead mis? Ma saan sellest aru. Hinzelmeier, see on üks segasevõitu valdkond, need menetlused on alati närvesöövad.”
Närvesöövad? Thomasele hakkab parasjagu üks hoopis teine asi närvesööv tunduma.
„Ma võtan selle,” kinnitab ta, sest on tulnud tööle, mitte Sibyllega arutlema, mida too tunneb tema tunnete suhtes teatud konkreetsetes valdkondades.
„Sa ei pea seda tegema,” mainib Sibylle. Thomas aimab, et Sibyllest lahtisaamiseks ja teema lõpetamiseks on üksainus tee.
„Okei,” teatab ta, „anna see siis Frankile.”
Sibylle tõuseb ja noogutab rahulolevalt, justkui oleks saavutanud midagi olulist. Enne Thomase kabinetist lahkumist viivitab ta äraootavalt. Thomas saab aru.
„Aitäh,” lausub mees. Ja talle jääb sellest kõigest kergelt räpane tunne. Olukorrast väljatulekuks peaks ta tunnistama, et Sibylle tõlgendas teda parimate kavatsustega valesti. Tegelikult aga tahtis Thomas ju ainult tööd teha ja siis enam-vähem õigel ajal õhtule saada.
Thomasel on seega „vaba ressurssi”, see rõõmustab tema ülemust. Ta ei lase meest lihtsalt enda juurde kutsuda, vaid tuleb lausa ise kohale.
„Thomas!” hõikab ta, sest selles firmas sinatavad kõik üksteist – lame hierarhiline struktuur. „Sina oled just see mees, keda ma näha tahtsin.” Ülemus tõmbab ukse kinni ja seab end Thomase kabinetis sisse.
„Noh?” uurib ta.
Thomas noogutab neutraalselt, kuid lootusrikkalt. Alati on targem lasta ülemusel ots lahti teha.
„Mul on üks väike mure,” alustab ülemus, ja Thomas korrigeerib oma näoilmet pisut enesekriitilisemaks, jäädes siiski veel lootusrikkaks.
„Hinzelmeieri asja pärast?” küsib ta ja näpistab end mõttes tagumikust. Ülemus rehmab käega.
„Ei-ei, sellest saan ma aru, ma ise ka ei tahaks seda ette võtta.” Thomas tunneb, et peaks midagi ütlema, aga mis see õige oleks? Vahet pole, ülemus jätkab juttu.
„Mulle teeb muret osakonnas valitsev meeleolu.”
„Pead sa silmas seda, et puhkuserahade kärpimist ei tervitatud nii suure rõõmuga, nagu sa lootsid?” naljatab Thomas. Lame hierarhiline struktuur! Siin võib pisut nalja visata küll.
„Ei,” kostab ülemus, „see on rohkem nagu midagi ebamäärast, midagi on muutunud. Uksed on miskipärast kogu aeg kinni.”
„Nojah,” möönab Thomas, „inimesed teevad tööd.”
„Seda nad peavadki tegema, aga … mitte niisuguste nägudega!”
Thomas mõtleb: pole ka ime, oli paar koondamist, tellimustega pole just kiita olukord.
„Mul on tunne, et suhtluse osas on midagi korrast ära,” seletab ülemus. Thomas mõtleb: mulle meeldib pigem, kui jamajutu ajamise asemel inimesed üldse ei räägi. Ülemus peab vaikimist nõusolekuks.
„Üks sõna,” jätkab ülemus, „ja sina oled selleks õige mees: meeskonnatöö.” Ja siis räägib ülemus sellest, mida Thomas peaks ette võtma ja korraldama, et kõigil