välja langenud, ja nüüd sööstab nädal pidurdamatult sellesse jaama, ülekoormatud, halvasti hooldatud, lagunev säästurežiimil kaubarong viie roostes vaguniga, mis juuresolijate õuduseks üksteise külge kinni kiiluvad ning rööbastelt maha libisevad. Nädal oli ränk ja nõme, ja nüüd, laupäeva hommikul, saab Thomasele selgeks, et nädalalõpu järele jäänud 36 tunnist ei piisa, et sellest välja puhata. Ja kuna Thomas on arukas puruloll, mõtleb ta: võtame vähehaaval, üks asi teise järel, vaatame, kuidas sujub. Kõik tema lootused on nüüd pandud kujuteldava nädalalõpunimekirja esimesele sissekandele: rahus sisseostude tegemine. Kui see korda läheb, siis õnnestub ehk veel muudki, ja isegi selle, et kõik ei õnnestu, elab ta siis paremini üle. Ta vaatab kella. Kell on veerand kümme.
Iga normaalne inimene ütleks: suurepärane, perekond laskis mul välja magada, aitäh neile! Kes aga on vasaku jalaga voodist tõusnud, ei ole normaalne inimene. Thomas mõtleb: pagan, kui ma kella kümneks ostukeskusesse ei jõua, siis ei leia ma enam parkimiskohta, ja kui ma selle leiangi, on ostukärud otsas ning kassasabad ulatuvad loomatoidu riiulini välja.
Aja kokkuhoiu mõttes tõmbab ta selga eilsed riided ja komberdab perekonna suunas. Sel hetkel on ta näol juba hädas oleva mehe murelik ilme. Eksperdid nagu Claudia nimetavad seda ilmet „see nägu” või „selline lõust”. „Selle näo” põhjus on järgmine: laud on armastusega ja uhkesti hommikusöögiks kaetud, munad keevad, ning kulub veel vähemalt kümme minutit, kuni saiakesed ahjust välja tulevad. Teiste sõnadega: et seda ühist, eriti kaunist laupäevast perekondlikku hommikusööki vääriliselt hinnata, peab Thomas investeerima terve tunni, mida tal ei ole kusagilt võtta. Sest ta on otsustanud minna rahus sisseoste tegema. Mitte rahus hommikust süüa.
Kas ei ole pööraselt väiklane tahta põikpäiselt hoida kinni korra juba tehtud plaanist, sest ei suudeta leppida uue, iseenesest märksa toredama plaaniga?
Selge see, et on. Ent lähtepositsioonile (ülepingutatud ootused nädalalõpule kombineerituna jääkväsimusega) lisandub nüüd veel tunne, et sind ei mõisteta. Thomas mõtleb nii: kas mu naine siis ei näe, et ma käin igal laupäevahommikul poes, ja seda alati enne kella kümmet, et seda oleks võimalik rahus teha? Kas ta ei mõista, et selle ettevõtmise õnnestumine on see ainus hüppelaud, millelt ma saan elegantse peakaga nädalalõppu sukelduda? Minu plaanile risti peale tõmmates sunnib ta mind, tagumik ees, otse halba tujusse lartsatama.
Kui tagumik juba jutuks tuli, siis muutub Thomas oma pere silmis nüüd küllaltki hoolitsevast isast ja armastavast abikaasast väiklaseks persevestiks. Inimlike reaktsioonide kataloogis vastuseks kaunilt kaetud hommikusöögilauale platseerub ta päris lõppu, veidi enne laua koleerilist ümberpaiskamist. Ta tõmbab käega läbi kammimata juuste ja ütleb: „Oo ei.” Võib-olla koguni: „Oo ei, eh?”
Ülejäänust polegi palju rääkida. Thomas istub laua taga ja tigetseb. Kahe kolmandiku osas olukorra üle, ühe kolmandiku osas oma väikluse üle. Muud tunded ei tule enam kõne alla, sest kehv tuju varjutab kõik muu, see saab võitu kõigist poolenistigi positiivsetest tunnetest. See on tuttavlik, see sobib Thomasega, ta on selle tuju tulemus.
Claudia vastu muutub ta agressiivselt sõnakehvaks, lastega agressiivselt paljusõnaliseks, norides nende kallal pisiasjade pärast. Tavaliselt tuleb tütar temaga poodi kaasa, see on nende rituaal: talle ostetakse maiustusi ja vorstikesi ja ta tohib istuda Edeka ostukeskuses teleka ees. Täna eelistab ta vanni minna ja lastetuba kraamida. Nii lükkab siis Thomas ostukäru läbi kaubahalli, on kassaneiudega ebasõbralik, signaalitab parklast välja sõites võimalikule vaheletrügijale ja liigub üldse valdavalt meeste seas, kellel kõigil on ühevõrra agressiivne ning loppis näoilme, just nimelt „see nägu”. Kui ta koju jõuab, on korter tühi, kusjuures nüüd oleks ta juba peaaegu võimeline jälle maha rahunema. Kodused on aga agressori eest jalga lasknud. „Oleme koos (järgneb ühe naise nimi, kes samuti on lastega pagenud) mänguväljakul, seejärel Magris Antipasti’s,” seisab rõhutatult hooletult kritseldatud sedelil, mis lebab hoolikalt koristatud söögilaual. Ta võib neile järele minna, seisab ridade vahel, siis aga tuleks tal kas teha nägu, et midagi pole juhtunud, või vabandada, ja kummakski pole tal jõudu, sest kõikide halbade tunnete ema on talt selle röövinud.
Iroonilisel kombel oleks tal nüüd aega teha üsna paljusid neist asjust, millest ta veel eile unistas, kuid halva tuju juurde käib nii hävitushimu kui ka omamoodi tardumus, samuti rõõm enese karistamisest. Kui selles kontekstis üldse võib veel mingist rõõmust rääkida. Enese karistamise tasu on enesehaletsus, ja nii viskab Thomas sohvale pikali, võimetuna kas või ajalehte kätte võtma, ning püüab seedida seda mürgist tunnetekokteili, mida ta on rüübanud.
Kes õigupoolest on kogu selles hädas ja viletsuses süüdi? Põhimõtteliselt muidugi kosmos. Maa tiirleb Päikese ümber viisil, millest tuleneb üldine nuhtlus, et nädalas on ainult seitse päeva ja päevas on kõigest 24 tundi ning mitte näiteks 33, millega mehed lahedalt välja tuleksid – ausõna! Etteheitvalt kosmosele osutamisest tõuseb aga vähe tulu; Thomasele meeldiks süüd otsida rohkem enda või oma naise juurest, siis oleks tal kusagilt kinni hakata.
Seepärast jäägem esialgse teesi juurde: naistel on probleemid, meestel on halb tuju. Vähemalt kõrvalt vaadates. Kuna naised ei väsi rääkimast oma tunnetest ja sellest, milliseid konkreetseid probleeme need tunded põhjustavad, ei teki nende puhul nii kergesti kahtlust, et neil võiks olla halb tuju. Halb tuju on nimelt üks hämar asi, segu paljudest väikestest ja suurtest probleemidest, mis on omavahel niivõrd segunenud, et neid pole enam võimalik üksteisest lahus hoida. Seepärast oleks näiliselt mõttetu neist probleemidest rääkida, ja lahendada ei õnnestuks neid hoopiski mitte: tulemuseks on sitke, tume ollus, mis vajub päevale ja hingele. Vähemasti nii meile tundub, kui see seisund püsib.
Ületöötamine, ülekoormatus, ajapuudus, liiga suured ootused, ja kas me ei peaks tagatipuks püüdma jälile saada veel ka tapvale haisule, mis levib juba nädalaid autosalongis – need on üksikud probleemid, või paar tükki neist. Kui aga tuju on kehv, siis tundub, just nagu seistaks laadaplatsil ühe säärase atraktsiooni ees, kus ussid ebaregulaarsete ajavahemike tagant pead aukudest välja pistavad ja siis kähku jälle tagasi tõmbuvad. Seistakse, plasthaamer käes, ja mängu võitmiseks tuleb õigel hetkel tabada võimalikult paljusid ussidest. Iga probleem on niisugune uss. Paha tuju asjatundjana astutakse selle ette, koputatakse natuke haamriga, tabatakse mõnda ussi kord siin, kord seal, enamikku aga mitte, sest neid tuleb kogu aeg juurde, ja ühel hetkel lastakse haamril langeda, vaadatakse jultunult irvitavaid usse, kes väljuvad aukudest üha kiiremas tempos, loobutakse ning mõeldakse veel vaid: tont võtaks, see kõik kokku on tõeline saast.
Naiste elu laadaplatsil seisavad umbes samasugused riistapuud, aga mingil teadmata põhjusel töötavad need teistmoodi. Niipea kui mõni uss välja ilmub, jääb ta vahtima, senikaua kui naine räägib sellest, milline kole ja loll elukas ta on ning kui halva tunde tekitab tema olemasolu. Siis äsab naine talle südamerahuga paraja nätaka, uss kaob nagu kord ja kohus, naine naeratab ning lausub: „No näed, see juba läheb, mul hakkas kohe hulga kergem,” ning alles seejärel ilmub välja järgmine uss.
Naised oskavad probleeme mitte ainult lahendada, vaid neid ka enda huvides ära kasutada, kui asi on niikaugel: halba tunnet endale ligi lastes ja sellest põhjalikult rääkides võidavad nad aega. Mehed langevad täielikult probleemide meelevalda, kuni jääb üksainus reaktsioon, ja sellel reaktsioonil on üksainus nimi: halb tuju.
Küsimus seisneb järgnevas: miks ei võiks meiegi olla sellised? Kas meie kängunud Y-kromosoom, meie peenis ja hõre habemekasv on süüdi selles, et meil tekib halb tuju kiiremini, põhjalikumalt ja suurema andumusega? Kas see peab nii olema lihtsalt sellepärast, et me sündisime meestena?
Teoorias võiks Thomas istuda neutraalse näoilmega oivalise söögilaua taha, korraks ohata ja siis öelda: „Ah kui kaunis teil siin kõik on! Kahju, et ma olen jälle sellises stressis. Nüüd aga naudin ma esmalt hommikusööki ja seda, et te kõik olete nii heas tujus, ning siis peame nõu, kuidas korraldame täna poeskäimise. Äkki on meil külmkapis kraami veel piisavalt varuks.” Olgu-olgu, selline jutt oleks ehk kergelt ülespuhutud, küll aga võiks Thomas niimoodi vähemalt mõelda ja sõnadeta väljenduda. Seda protsessi nimetatakse „lootusrikkalt naeratamiseks”.