katkiseid mänguautosid ning lapib jalgrattarehve – see oleks ideaalne. Probleem seisneb selles, et tal ei ole keldris tööja meisterdamispinki. Kas sisseehitatavad LED-valgustid ei oleks hea algus, et see pink sinna lõpuks panna? Ta ei ole küll kunagi varem LED-valgusteid paigaldanud, aga kui neid juba Aldis pakutakse, siis tuleb ilmselt nende paigaldamisega toime igaüks, miks siis ka mitte tema. „Sisseehitatud infrapunalüliti abil saab valgusteid ühe käeliigutusega puutevabalt sisse ja välja lülitada,” loeb Thomas. See jäi tal ennist kahe silma vahele. On see hea või halb, kui asju saab käsitseda kätega vehkides? Tehniliselt ikka veel üsnagi jahmatav, kuid kahtlemata ka tobe. Ja kas mänguautode parandamisel ei oleks häiriv, kui tuli iga käeliigutuse peale kustub ning jälle süttib …?
Thomas kikitab kõrvu. Midagi on muutunud. Taustahelid on kadunud. Ta märkab seda, nii nagu öösel kell kolm ärgatakse tänavapoolses hotellitoas, kuna vaikinud on liiklusmüra, millega ollakse parajasti jõudnud harjuda. Tema naine Claudia on rääkimise lõpetanud. Ta seisab köögileti taga, sööb püstijalu jogurtit ja vaatab talle äraootavalt otsa.
„Miks sa midagi ei ütle?” küsib ta.
„Ma loen,” vastab Thomas.
„Sa loed … Aldi infolehte?”
„Jah.”
„Kas sa mind üldse kuulasid ka?”
„Ma ju ütlesin, et ma loen.”
„Sinu meelest on Aldi pakkumised huvitavamad kui meie poja kooliprobleemid ja küsimus, kes läheb järgmisel nädalal lastevanemate koosolekule?”
„Need kaks asja ei ole ju omavahel kuidagi seotud,” märgib Thomas.
Ja siinkohal läheb asi keeruliseks. Ning huvitavaks. Sest Claudia meelest on need kaks asja muidugi omavahel vägagi seotud. Ta tõlgendab faktilist huvipuudust emotsionaalse huvipuudusena. Sest „Aldi annab teada” on meie jaoks kirjeldatud hetkel ilmselgelt kaalukama tähtsusega kui „abikaasa annab teada”. Jah, faktiliselt tegeleme me millegi muuga, kuid see ei tähenda ju veel kaugeltki, et tahame emotsionaalselt eemale hoida, kavatsusega solvata.
Õnnetul kombel võrdsustavad naised füüsilist kohalolekut kättesaadavusega: „mees viibib kohal” võrdub „mehega saab rääkida”. See on pettejäreldus. Me oleme kohal, kuna hindame teie lähedust. Thomasele meeldib Aldi lisa lugeda nii, et Claudia seisab temast kahe meetri kaugusel – ilmaski ei tuleks talle pähe sulguda selle tarbeks oma töötuppa. See on igal juhul temapoolne sõnum, kuid sõnum, mida Claudia tõlgendab valesti. Sest see, et Thomas on läheduses ja et ta lähedust hindab, ei tähenda veel kaugeltki, et temaga saab rääkida. See tähendab lihtsalt, et antud hetkel tunneb ta end paremini, kui tema naine viibib temaga ühes ruumis.
Nüüd võiks öelda, et mehed ei suuda tegeleda mitme asjaga korraga, et mehed jäävad hätta multitegumtööga. Seda võib aga sõnastada ka positiivselt: meil on võime keskenduda asjadele tõeliselt. Paraku hakkab see võime naistele silma alati vaid siis, kui need ei ole nemad, kellele/millele me keskendume. Vaid televiisor, habemeajamisvaht, reklaamibrošüür või liiklusummikus meie ees seisva auto eksootiline numbrimärk. Hea uudis on, et ideaalsel juhul suudame täpselt samamoodi tingimusteta keskenduda teile, armsad naised. Jah, ja et väljenduda veelgi südamlikumalt: me võime teisse ning teie teadaannetesse süüvida niisama innukalt kui Aldi brošüüri. See on võimalik. Erinevus seisneb ainult selles, et me võime planeerimatult keskenduda ka teistele asjadele. Seda tehes võtame aja maha mitte iial katkevast infotulvast ja elu infoküllusest. Teile keskendumine nõuab mõningast planeerimist. Öelge, et tahate siis, kui lapsed on voodisse pandud, rääkida meiega kooliprobleemidest ja lastevanemate koosolekust, ning tehke veinipudel lahti, kui aeg on niikaugel.
Mu kooliõde Simone helistab sel ajal, kui püüan käesolevale tekstile keskenduda. Võtan toru ja me lobiseme natuke oma elust, ning Simone jutustab, et sõidab nädalalõpul koos mehega kaheks päevaks Spikeroogile, lapsed jäävad ämmaäia hoida. „Et rääkida rahulikult sellest, mis sel aastal edasi saab, kas me peaksime veel korra kolima ja kuidas me siis toime tuleme, kui ma jälle tööle lähen,” ütleb Simone.
Ma leian, et see on väga hea mõte. Kõlab kulukalt, aga keegi ei ole öelnud, et meid on lihtne rääkima panna. Mõnikord on selleks vaja üsnagi üksikut saart.
„Vildist kaitsete ja kiilude komplekt kaitseb mööblit, põrandaid, ukselinke, seinu jne kriimustuste ning mõlkide eest.” Korter on küll juba igalt poolt kriimustusi täis, aga ehk oleks nüüd õige hetk sellele piir panna, ja seda kõigest 99 sendiga komplekti eest. Mis asjad on aga „läbipaistvad PU-kaitsed klaasvitriinidele”, ja kellel oleks üldse kodus klaasvitriine? Inimestel, kes valavad tinasõdureid. Pentsik hobi küll, kuid sellega oleks mugav tegeleda keldris selle tööja meisterdamispingi taga. Kui valgustus ikka tööle hakkab.
Jah? Mis sa ütlesid?
Jah, tõsi ta on, me oleme kulutanud palju aega ja energiat, et jätta mulje, nagu teaksime kõike ning meil oleks kõige kohta midagi öelda. Sellepärast me ei küsigi teed, kui oleme eksinud. Ja kuulutame teooriaid globaliseerumise, juriidiliste erialaküsimuste ning Hamburgi Spordiklubi personalipoliitika kohta, mis ei kannata küll mingit sisulist kriitikat, kuid mille väljaütlemine valmistab meile rõõmu. Paljud mehed on niimoodi omandanud kuulsuse, et armastavad ennast rääkimas kuulata, ja seda suurem on üllatus, kui nad korraga suu kinni panevad.
Tehkem nüüd vahet tava- ja tõsioludel, seega argipäeval ja tülil. Tavajuhul ütleb Claudia: „Me peaksime lõpuks ometi
Meieritega ühe veinijoomise kokku leppima, me plaanime seda ju juba nii ammu.” Thomas ei kosta selle peale midagi. Võimalik, et ta kehitab ükskõikselt õlgu, ent tõenäolisem on, et ta vaatab suhteliselt tühjal pilgul naise poole ja laseb selle teadaande kõrvust mööda. Naine ütles välja, mis tal parasjagu peast läbi käis, aga Thomasel see parasjagu peast läbi ei käi ja talle ei meenu seoses selle teemaga midagi sellist, mis ei oleks karjuvalt ilmselge.
Nad mõlemad teavad, et plaanivad juba tükk aega Meieritega kokkusaamist, ja seda mitte mingil tungival põhjusel, vaid lihtsalt sellepärast, et Meieritega võiks ju midagi kokku leppida. Nad ei ole eriliselt toredad, kuid ka mitte eriliselt nõmedad, nad on Meierid. Ja nad mõlemad teavad ka seda, et nad ei saa kunagi midagi kokku lepitud, sest selleks pole tungivat põhjust. Miks siis sellest üldse rääkida?
Selge see, et Thomas võiks öelda: „Ja-jah, ei-ei – no muidugi.” Või: „Kui sa nii arvad.” Või: „Hm-hm.” Kuid kas seda on ikka vaja? Tema tööelu (töö ja kõik need pealesunnitud kontaktid ametivõimudega ning võrguoperaatorite klienditelefonidega) koosneb nii suurest hulgast ülearusest suhtlusest, et eraelus sellest pääsemine on õnn. Sellepärast ta ongi vait, kui see, mida Claudia talle teatab, võib jääda niisama hästi ka õhku rippuma.
Üsna tihti juhtub aga siis, et tavaline olukord muutub tõsiseks olukorraks: kui nimelt Claudia tunneb end Thomase igapäevasest vaikimisest nii haavatuna, et sellest sünnib tüli. Alles äsja oli ta veel infotasandil („Me peaksime Meieritega midagi kokku leppima”), nüüd liigub ta sujuvalt edasi emotsioonide tasandile.
„Kas tead, kui väga on see hakanud mulle närvidele käima, et mina üksi pean kogu meie seltsielu korraldama? Olen ma meie välisminister või mis?”
Thomas ei tea, mida ta peaks selle peale ütlema. Ehk oleks vaikimine sobiv vastus, aga ega vist ikka ole küll, sest Claudia tõlgendaks seda katsena aega võita, kui tegelikult tahab tema oma seisukohast ainult märku anda: ma ei tea, mida ma peaksin selle peale ütlema, ja ma ei taha tülitseda. Naise retoorilistele küsimustele on võimatu vastata, sest need mõlemad toimivad juba süüdistusena, saades õigustust ainuüksi Claudia tundetajust: tema hoolitseb kõige eest, mees ei hoolitse mitte millegi eest, ja see ajab ta närvi ning käib tal üle jõu.
Thomasel ei tule pähe, kuidas ta saaks seda kõike arusaadavalt, hoolivalt ja kokkuvõtvalt sõnastada. Niisiis ei ütle ta midagi. Olgu peale, võib-olla teeb ta selle vea, et ohkab kurnatult. Sõltub sellest, millises vormis ta sel päeval on.
Käeselga