mis juhtub sidemega lapsevanema ja lapse vahel, kui laps jõuab sellisesse ikka, mil neid nimetatakse ka „kohutavaks kahesteks“. Nüüd on ta väikelapsena võimeline reguleerima oma füsioloogiat, kuid sõltub emotsioonide reguleerimisel siiski suurel määral teie abist.
Emotsionaalne kontroll, mis toimub frontaalkorteksis, on tema puhul endiselt arenemisjärgus. Tasub märkida, et kuigi väikelapse töö on aktiivselt maailma avastada, saab ta hakata tiibu sirutama üksnes siis, kui on meiega turvaliselt seotud.
Nn võõra olukorra katse käigus tehakse nii, et vanem jätab lapse lühikeseks ajaks võõras ruumis üksi ja tuleb siis tagasi. Sõltuvalt laste reaktsioonist sellises olukorras on uurijad jaganud viieteistkuulised lapsed järgmistesse gruppidesse:
Turvalise kiindumusega lapsed: need lapsed protesteerivad küll vanema äramineku peale, aga rahunevad kiiresti maha, kui vanem tagasi tuleb ja neid rahustab. Sellised turvalise kiindumusega lapsed on laialimineku pärast stressis, kuid samas kindlad, et lapsevanem pakub neile naastes tröösti ja turvatunnet. Selgub, et nendel lastel on vanemaga, kellesse nad on turvaliselt kiindunud, parem suhe, kuid see pole veel kõik. Nende laste kohanemisvõimet edasises arengus hinnatakse paremaks sisuliselt igal alal, ka suhetes teistega ja akadeemiliselt.
Protestiva/äreva kiindumusega lapsed: need lapsed tõstavad vanema lahkudes kisa ja keelduvad ka tema lohutusest, kui ta on ruumi tagasi tulnud. Ilmselt on nad omandanud teadmise, et nad ei saa oma vajaduste rahuldamisel alati vanema peale loota, ning neil on raske temalt lohutust vastu võtta. Nad tunduvad vihased, just nagu keelduks vanem nende vajadusi täitmast. Suuremaks saades otsivad need lapsed suhetes pidevalt kinnitust ja kipuvad looma jõulise tähelepanu- ja armastusevajaduse tõttu ebarahuldavaid suhteid. See, et nad keskenduvad põhiliselt armastuseotsingule, võib takistada neil täitmast teisi eakohaseid arenguülesandeid, näiteks omandada iseseisvust ja sellega eksperimenteerida. Sellised lapsed on sageli liialt seotud eakaaslastega, sest üritavad täita tühikut oma kiindumusvajaduses.
Vältiva kiindumusega lapsed: need väikelapsed ei pruugi vanemate lahkumise peale protesteerida ja nad ei otsigi lohutust, kui vanem tagasi tuleb. Nad ei väljenda eakohast lohutusvajadust ilmselt sellepärast, et ei eeldagi vanemalt oma vajaduste rahuldamist. Kuigi nad tunduvad sellises laboriolukorras iseseisvamad, pole nad tegelikult seda ei kodus ega ka lasteaias ning kasvatajate hinnangul on nad võrreldes teiste samavanuste lastega vinguvamad ning nõudlikumad. Kui võõra olukorra katses jälgida nende füsioloogiat, siis ilmneb, et sellistel väikelastel on väga kõrge südamelöögikiirus ja kortisooli tase, mis viitab sellele, et kuigi nad on õppinud oma tundeid varjama, on nad tegelikult vanema ruumist lahkumise peale väga õnnetud. Vanemaks saades suruvad sellised lapsed oma emotsionaalsed vajadused maha, sest need tunduvad ülemäära keerulised ja hirmuäratavad. Kui neil ei avane võimalust mõnda teraapiat läbi teha või kogeda armastussuhet, mis neid muudaks, siis ei pruugigi neil lähedaste suhete loomise võime välja areneda. Nad võivad küll akadeemilises mõttes või spordis edukad olla, kuid sotsiaalsete oskuste puudumine piirab sageli nende õnne ja isegi tööalast edukust.
Nüüdseks on meil kasutada neljakümne aasta pikkune uurimistöö turvalise kiindumuse mõju vallas, sealhulgas sellised uuringud, kus inimesi on jälgitud pika aja jooksul. Sedamööda, kuidas turvaliselt kiindunud beebid saavad vanemaks, kujunevad neil teistega välja paremad suhted, neil on kõrgem enesehinnang, nad on paindlikumad, stressile vastupidavamad ning nende tulemused on igas eluvaldkonnas paremad, nii koolis kui suhetes eakaaslastega.
See võib küll tunduda ebatavaline, aga viieteistkümne kuu vanustel lastel on juba välja kujunenud tõlgendus selle kohta, kuidas suhted toimivad, ning strateegia, kuidas nende suhtlemisvajadused saaks rahuldatud. Kui just midagi ei muutu, siis kasutavad nad seda strateegiat kogu elu.
Võtame ühe viieteist kuu vanuse lapse ja oletame, tal on välja arenenud turvaline kiindumussuhe. Ta on ära õppinud, et võib loota vanemate reaktsioonile, kui ta selleks märku annab. Nüüd, kus ta oskab juba ringi tatsata, on ta valmis maailma avastama. Kas ta vajab endiselt oma vanemaid? Jah, meeletult. Nagu väidavad raamatu „Hold On to Your Kids“ („Hoidke oma lastega sidet “) autorid Gordon Neufeld ja Gabor Mate, on vanemad lapse jaoks justkui Põhjanael, mille ümber ta tiirleb.
Viige laps näiteks mänguplatsile ja istuge tema lähedale liivakasti servale või pingile. Ta tõstab mängides aeg-ajalt pilgu, et vaadata, kas te olete ikka seal. Istuge teise pingi peale. Te ei ole temast kaugemal kui ennist. Te peate teda silmas ja näete, kui ta tõstab pilgu, nii et te saate talle midagi hüüda ja endast kohe märku anda. Ta näeb teid kohe ja lehvitab nagu ikka. Aga kas ta jätkab mängimist? Ei. Ta kulm tõmbub kipra. Ta võib isegi nutma puhkeda. Ta hüüab kindlasti teid või teisi lapsi. Siis tangib ta end uuesti – saab kallistuse – ja läheb alles seejärel liivakasti tagasi. Mis juhtus? Tema Põhjanael liikus paigast ja ta pidi ennast ümber orienteerima.
See, mis kodus toimub, on alati palju olulisem kui see, mis leiab aset lasteaias, sest lapse kiindumine teisse on tema psüühikas nii dominantne. Aga kui teie väikelaps on päevahoius enam kui kakskümmend tundi nädalas, siis avaldavad need tunnid siiski tema arengule mõju. Mingi osa sellest mõjust on positiivne, sest laps omandab eakaaslastega läbikäimise oskusi ja tal on rohkelt võimalusi uusi asju avastada. Kuid beebidele on loomuomane, et nad on lähedases kontaktis ühe täiskasvanuga, kes on nende elus peamisel kohal. Lapsevanemad on oma lapsele paremini häälestatud kui kasvatajad ja nad ei pea nii paljude laste eest siiski reeglina hoolitsema, samuti nad lihtsalt hoolivad oma lapsest rohkem ja rahuldavad seega tema vajadusi paremini. Kahjuks ei ole Ameerika Ühendriikides tasustatud lapsehoolduspuhkust, nii et ligemale pool kõigist beebidest veedab kahe esimese eluaasta jooksul enamiku oma ärkveloleku ajast vanematest eemal. See on oluline periood lapse arengus, sest selle vältel arenevad välja aju emotsioonikeskused.
Mida see tegelikkuses tähendab? Kui te naeratate kahekuuse beebile, siis kulub tal veidi aega, enne kui ta teile vastu naeratab. Selline naeratuste vahetamine on üks osa tegevustest, mis arendavad aju emotsionaalse intelligentsuse keskmes orbitofrontaalkoores välja neuronid. Aga kui lastehoiu töötaja lapsele naeratab, ei ole tal aega oodata, kuni laps talle vastu naeratab – ta peab hoolitsema veel kahe või kolme lapse eest. Nii jääb lapsel ikka ja jälle n-ö häälestav vastus, mida ta nii väga vajab, saamata. Samas võivad ka ainsana vastutustundliku lapsehoidja juures oleva lapse kõik vajadused peaaegu sama hästi täidetud olla, nagu neid oleks rahuldanud oma vanem.
Selleks ajaks kui beebi jõuab väikelapse ikka, on ta juhul, kui tema vajadusi on vastutustundlikult rahuldatud, palju paremini päevahoiuks ette valmistatud. Kuid lapsevanematel on hea teada, et kõige enam käitumisprobleeme8 on nendel kaheaastastel lastel, kes veedavad suurema osa ajast päevahoius. See on ka arusaadav, sest väikelapsed, kes kannatavad stressi all – ja eemalolek vanemast on väikesele lapsele stress –, kipuvad rohkem jonnima. Õnneks on samad uurimistööd leidnud, et hea vanemlik hool kaitseb lapsi päevahoiu negatiivsete mõjude eest.9 Ehk teisisõnu väljendatuna võib teie laps ehk jonnida lahusoleku tõttu rohkem, aga kui te käsitlete tema käitumist mõistvalt, jääb teie suhe ja lapse psüühika puutumata. Õnneks on päevahoius olevad lapsed kolmandaks eluaastaks sama sõnakuulelikud nagu teised lapsed. See võib olla just õige vanus alustada laste ettevalmistamist kooliks, sest nad suudavad oma vajadusi juba paremini verbaalselt väljendada ja nende täitmist oodata. Psühholoogid jälgivad uuringugruppi pikema aja jooksul, mis peaks andma meile olulist informatsiooni päevahoiu mõju kohta, kuid me teame juba, et päevahoiu kvaliteet on ääretult olulise tähtsusega.
• Valige selline päevahoid, mis on paindlik ja kus on toetav, soe suhtumine ning kus lapsehoidja hoole all oleks võimalikult vähe lapsi.
• Lükake päevahoiu kasutamist edasi nii palju kui võimalik.
• Hoidke last päevahoius nii lühikest aega kui võimalik.
• Kaaluge võimalust, et lükkate teise lapse saamist edasi seni, kuni esimene