iseennast kui ka oma last. Kui olete nii vana, et ise last saada, siis on teie vanemad kasvatamisraskustest pääsenud. Nüüd on see teie vastutus. Te väärite ka kogu seda õrnust, millega te vastsündinu üle külvate. Selline armastav suhtumine iseendasse muudab meie kasvatusstiili ja elu.
Kas see tähendab, et peaksite lastele ütlema, et unustagu oma vajadused ära; et teie enda vajadused on olulisemad? Ei, üldse mitte. Lapsevanemaks olemine tähendab hoolitsemist oma lapse eest, mis tähendab, et tuleb märgata, mida ta vajab, ning vaadata, et ta seda saab. Lõppkokkuvõttes olete teie ju täiskasvanu. Kuid me saame rahumeelsed lapsevanemad olla üksnes sellisel määral, nagu me ise ennast selliseks „kasvatame“.
Osaliselt tähendab see mingeid muudatusi igapäevategevustes: iga päev tuleks leida väikesi võimalusi iseenda eest hoolitsemiseks. Ning osaliselt tähendab see hoiaku muutmist: tuleb endas rahu leida. Iga päev tuleb hoolitseda enda eest samamoodi, nagu me hoolitseme lapse eest. Pidada au sees nii enda kui laste vajadusi. Kahjuks eeldab see aga tööd. Kuid see töö – sisemine töö, et endasse hästi suhtuda – muudab meid. Niimoodi:
Muutke harjumuseks häälestuda iseendale iga päev ja nii sageli kui võimalik. Hingake sügavalt sisse ja laske heaolutundel üle kogu keha valguda. Hingake sisse rahu ja välja stressi. Ainuüksi see, et te olete enesega kontaktis, on väga olulise tähtsusega tähelepanu vorm.
Keskenduge olulisele. Kas lastel on kõht täis? Kas te olete neid kallistanud ja öelnud neile, kui väga te neid armastate? Lapsed tajuvad, kui me oleme stressis, ja hakkavad jonnima, nii et sageli piisab kallistusest ja nad käituvad jälle hästi.
Otsige tuge. Lapsevanemaks olemine on kõige raskem töö. Me kõik vajame abi. Esseist Anne Lamott ütleb: „Võtke ennast samamoodi nagu oma kõige kallimat vaimuhaiget sugulast: huumoriga ja ohtrate väikeste tähelepanuväljendustega.“ Ma ei pea silmas küpsiseid. Aga näiteks magus suudlus abikaasalt (kuigi abielu ei pruugi praegu just kõige helgem tunduda). Kallistus lapselt (kuigi ka tema pole praegu just kõige parem). Leidke keegi, kelle seltsis auru välja lasta ja kurta, kui raske teil on (keegi, kes ei ürita teid ega teie last „parandada“).
Toetage ennast. Rääkige endaga nagu armastatud inimesega. Riputage või kleepige koju meeleolu tõstvaid positiivseid sõnumeid. Jätke nõud kraanikaussi ja minge hoopis sooja mõnusasse vanni. Lubage endale, et märkate päikeseloojangut. Leidke enne magamajäämist kolm asja, mida enda juures hinnata. Magage ennast välja.
Kui teie kannatus siiski katkeb, siis võtke seda kui õppetundi. Heakene küll, teie kannatus katkes. Aga kasutage siis seda võimalust selleks, et näidata, kuidas täiskasvanud inimene vabandab, loob uuesti kontakti ja parandab olukorda. Kui olete valmis nägema asju mõlema poole vaatevinklist ja avatud südamega, on iga kriis võimalus inimesele lähemale jõuda.
Alustage otsast peale. Kui tabate end häält tõstmas, jääge vait, hingake sisse ja öelge: „Anna andeks, ma tegin seda sellepärast, et olen tujust ära… Alustame otsast peale… Tegelikult tahtsin öelda, et…“ Nii võtate te oma ärrituse eest vastutuse ja lapsed ei tunne ennast pahana. Ja ühtlasi annate eeskuju, nii et ka nemad õpivad oma käitumist parandama.
Väärtustage oma last. Ka siis, kui laps ajab teid hulluks, on temas midagi, mida te armastate. Kui te seda märkate ja väljendate, siis on see sama, nagu ütleksite talle: „Seda poolt tahaks veel sinus näha.“ Ja laps lööb särama.
Ärge kunagi keerake lapsele emotsionaalses mõttes selga. Laps sõltub teist, et ta suudaks näha ennast parimas valguses. Kui ta tajub, et te olete tema suhtes lootuse kaotanud, siis kaotab ta ise ka lootuse. Kas ta on teelt kõrvale kaldunud? Astuge talle sammuke vastu. Kuid ärge minge temaga kaasa. Armastage teda ja ta tuleb teie juurde õigele teele tagasi.
Valige alati armastus. Kui olete tähelepanelik, märkate, et elu pakub pidevalt valikuid. Kas te peaksite olema lapsega karm hirmu tõttu, et kui te ei ole karm, siis ta ei omanda tarkusi? Kas te peaksite juhtima abikaasa tähelepanu sellele, et teil oli õigus? Kas te peaksite lõpetame koristamise ja minema hoopis vanni? Põhimõtteliselt on alati tegu valikuga armastuse ja hirmu vahel. Valige igal võimalikul juhul armastus. Teil on iga päev uus võimalus suhelda lapsega viisil, mis tervendab teid mõlemaid. Teie elu on teie valikute summa. Selge see, et teete vahel ebaõigeid valikuid. Aga iga valik kallutab asju ühele või teisele poole.
Kui iga päev on teie jaoks ränk, siis viitab see ilmselgelt sellele, et te peate oma elus midagi muutma. Te olete väärt seda, et ennast hästi tunda. Ja teie laps on väärt parimat osa teist, mitte seda, mis teist on alles jäänud.
➢ Peatuge iga kord, kui märkate, et muutute pahuraks või hakkate ärrituma. Esitage endale selline küsimus: „Mida ma tasakaalu säilitamiseks vajan?“ Siis aga täitke see vajadus, sõltumata sellest, kas laps on teie kõrval või ei. (Kas tahate viis minutit maja taga trepil istuda ja linnulaulu kuulata? Klaasikest vett? Viis minutit mõnusa muusika saatel tantsida?) Kui te seda kohe teha ei saa, siis otsustage, et teete seda millalgi hiljem. (Vann pärast seda, kui lapsed on voodisse pandud? Klaas veini abikaasaga? Pikem uni?)
➢ Pange tähele, millal on kõige raskem aeg päevast, ning leidke viis, kuidas ennast aidata. See on teie elu ja teie vastutate selle eest sõltumata sellest, kas see tundub teile nii või mitte. Kui tunnete end ohvrina, siis see ei aita lapsi. Kas laste magamapanek ajab teid hulluks? Tehke plaan, kuidas asja parandada: ehk saab abikaasaga seda vastutust rohkem jagada, alustada laste voodisse panemisega varem, koostada plaan igaõhtuse rutiini jaoks, magada ise rohkem või nautida tassikest teed, samal ajal kui te lapsele raamatut ette loete.
➢ Nautige iga hetke, mis pakub ilu ja rõõmu. Lõpetage kiirustamine ja nautige lapse naeru, tema juuste magusat lõhna, tema rõõmu, kui ta on midagi valmis meisterdanud. Nii-öelda roosi lõhna nuusutamine tõstab tuju. See teeb elu elamisväärseks. Teie täielik kohalolek innustab lapsi teiega sidet looma ja koostööd tegema. Ning see parandab häiret, mille nimeks on enese ohverdamine lapsevanemaks olemise nimel.
Kümme reeglit suurepäraste laste kasvatamisel
Olen juba kuu aega märganud suurt muutust oma tütre juures. Kui mul endal õnnestub mitte endast välja minna ja pöörata asjad mänguks või naljaks, järgides siiski seejuures reegleid, siis ta ei hakka jonnima. Ta kuulab paremini, kui ma teda keelan, ja on üldiselt rõõmsameelsem ja armsam. See on tõesti nii, et kui mina käitun paremini, siis käitub tema ka paremini!
Lapsevanemad küsivad minult sageli, millised on kõige olulisemad reeglid heade laste kasvatamisel. Mulle tundub, et kõige olulisemad reeglid heade laste kasvatamisel pole mõeldud lastele, vaid meile endile. Võtame iseenda eest vastutuse ja tulemuseks on kontakt, tõeline side. Kogu see vahepealne õpetamine teenib lõppeesmärki.
Kõige olulisem reegel laste kasvatamisel: juhtige iseennast. Hoolitsege enda eest, et te ennast lapse peal välja ei elaks. Astuge samme, et teie enda tunded ei väljuks kontrolli alt. Hoolitsege selle eest, et teie tass oleks täis. Mida rohkem te iseenda eest hoolt kannate, seda rohkem armastust ja hoolt on teil lapsele pakkuda. Pidage meeles, et laps teeb kõike teie järgi, vahet pole, kas te karjute või halvustate näiteks oma keha.
Kõige olulisem kohustus laste kasvatamisel: olge oma lapse poolt ja ärge kaotage lootust. Te ei karju ju närtsiva lille peale – te kastate seda. Väärtustage seda, kes teie laps on, ning reageerige sellele, mida ta vajab, mitte sellele, mida ta teie arvates peaks vajama. Iga laps väärib inimest, kes on sada kümne protsenti tema poolel. See ei tähenda üldse seda, et lapsel on alati õigus. See tähendab, et laps on väärt lisajõupingutust; et iga armastuseraas, mis te lapsele jagate, annab positiivse tulemuse.
Kõige olulisem saladus laste kasvatamisel: vaatamata kõigile sel teemal kirjutatud raamatutele ei ole karistamisest kasu. Karistamine muudab lapse käitumise alati halvemaks. Karistamise vältimine on kõige olulisem asi, mida te saate teha