saadud, tuleb hoida ja võimalikult muutumatuna järgnevatele põlvedele edasi anda (kõlblus). See hõlmab ka hoiakut, et iga teoga tuleb vastutada nii eelmise kui järgmise põlve ees. Teisalt iseloomustab „isade pärandi” hoidmist käitumine järjepidevuse ja stabiilsuse hoidmisel (tava), kus iga muutuse suhtes ollakse umbusklik, kuna selles nähakse järjepidevuse ja stabiilsus rikkumist. Selline püüd stabiilsuse poole on hoiakuna ja käitumisena ajas muutuv, ehkki selles protsessis osalejad seda ise ei pruugi tajuda – toimuvad ju sellised muudatused aeglaselt, mitme generatsiooni jooksul.
Kuidas mõista ja määratleda pereettevõtlust?
Mis on ettevõtlus?
Põhiseaduse§ 31 järgi tagatakse Eestis ettevõtlusvabadus ning Eesti kodanikel ja Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja – liitudesse. Õigus tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala ja elukutset. Õigustel tegeleda ettevõtlusega on tihe seos ka põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigusega (seda nii ettevõtlusega tegeleva isiku vara, nt aktsiad või osad, kaitsmisel kui ka äriühingu vara kaitsmisel) ja §-st 113 tuleneva üldise maksuõigusega, arvestades, et maksustamine piirab ka võimalusi ettevõtlusest tulu teenida ja sellega ettevõtlusvabadust7. Euroopa Liidu ühisturg, mida iseloomustab kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine riikide vahel, vaba konkurents ning ühine tollipoliitika, rajaneb suures osas ettevõtlusvabaduse tunnustamisel. EL põhiõiguste harta mainib artiklis 16 selge sõnaga ettevõtlusvabadust, mida tunnustatakse EL õiguse ja siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt. Euroopa Kohus on põhiõigusi tunnustanud kui EL õiguse üldpõhimõtteid.
Ettevõtlus on eelviidatud põhiseaduse kommentaari järgi tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu poolt antud esimese määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid8. Hiljem on Riigikohus andnud ettevõtluse mõistele veelgi avarama tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus”9. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse10. Seega on ettevõtlusvabaduse kaitsealas ka ettevõtluse vormidele kehtestatud reeglid11. Kaitseala avar tõlgendus osutab ühelt poolt ettevõtluse mõiste määratlemise raskusele, kuid teiselt poolt võimaldab hinnata väga erisuguste riivete põhiseaduspärasust.
Ettevõtlus laiemalt, sisuliselt aga need inimesed, kes ettevõtlusega tegelevad, on Eestis hakanud endale taotlema austavat maa soola12 tiitlit. Õpetaja ei ole kindlasti tänases Eestis see (ega olnud ka vanemal ajal), kes esimesena asustamata maakohta saabus. Enne pidi elu tekkima – pered lapsi kasvatama ja talumajapidamine jalad alla saama. Alles siis sai lapsed kooli panna ja paremat tulevikku kavandama hakata.
Kuna koolihariduse ja muu hariva informatsiooni kättesaamisega tänapäeval enam probleeme ei ole (pigem on vaidlusi selle üle, kas ühes või teises väikeses kohas on mõistlik kooli ülal pidada või kas kõik internetist leitav on ikka väärt teadmine), siis on muutumas ka traditsiooniline maa soola käsitus. Ettevõtlik inimene on see maa sool, keda otsitakse ja tühjenevatesse küladesse ning hääbuvatesse kogukondadesse oodatakse.
Kui maal, eriti aga ääremaadel (pere)ettevõtlust taaskäivitada ei õnnestu, ei lähe sinna elama ka töökäsi ega teki vajadust külakooli, koguduse ega kõrtsi, aga ka postkontori, poe või apteegi järele. 2011. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt on Eestis kokku 4438 küla. Neist 12 on üle 1000 püsielanikuga, enamikus elab aga alla saja inimese13. Selliseid külasid, kus elab vaid üks inimene, on kokku veidi üle 150, lõivosa neist Võrumaal. Rahvaloenduse täpsustatud andmetel elab 327 Eesti külas kolm või vähem inimest ning 102 külas pole püsielanikke üldse. Autori hinnangul oleks aus neid fakte tunnistada ja tühjad (ka peaaegu tühjad) külad metsa täis istutada – nii saaksime paremate aegade tulekuni väljasurnud asulaid kõige paremini tulevastele põlvedele hoida. Teistel asualadel tuleb aga ettevõtlust riigi ja omavalitsusüksuste toel igati edendada, sest ilma selleta ei ole peale vegeteerimise midagi.
Kogukonnad on hakanud ettevõtlikke inimesi maale meelitama, tehes seda muu hulgas ka MTÜ Maale Elama veebilehe14 kaudu. Viimasel on ära toodud väljavõte Eesti presidendi 24.02.2013. a peetud vabariigi aastapäeva kõnest. President ütleb: „Me peame ilma paatose ja populismita jõudma kokkuleppele, kuidas korraldada elu maal, nii et ettevõtlus seal toimiks, et inimesed, kes tahavad maal elada, ei teeks seda oma perede ja heaolu arvel. Elada Eesti mistahes kohas ei tohiks olla kangelastegu …”.
Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on kasumit taotlevate ettevõtjate asutamine, käigus hoidmine, arendamine ja laiendamine (Mereste 2003) ehk igasugune majandustegevus (majandamine), mille eesmärk on tulu saamine kauba tootmise ja teenuste osutamise teel.
Ilma ettevõtluseta poleks võimalik rääkida ka majandustegevusest kui sellisest. Klassikaline arusaam tootmisteguritest (tootmise sisendid) räägib inimestest, loodusvaradest (maa) ja kapitalist, mis transformeeritakse tootmisprotsessis tootmise väljunditeks (nagu kaubad, teenused jms). Uuemad käsitlused lisavad neljanda tootmistegurina ettevõtlikkuse kui liikumapaneva jõu.
Joonis 2. Autor kujutab ettevõtluse kohta ja rolli majandustegevuses nii:
Mis on pereettevõtlus?
Sellele küsimusele on vastuseid otsinud ja välja pakkunud paljud teoreetikud. Enne nende määratluste juurde asumist võtab autor tava- ja pereettevõtlust võrrelda ja leiab pereettevõtte erinevat tavaettevõtjast seetõttu, et selles kombineeritakse perekond ja äri.
Nii perekonnal kui äritegevusel on omad vajadused ja eesmärgid, kummalgi on oma elu ja tõekspidamised. Tasub endale ehk tunnistada, et tõhusa perekonna reeglid võivad sattuda vastuollu tõhusa äritegevuse reeglitega. Peres valitsevad võrdsus, valivus ja hoolivus, samas kui äritegevuses valitsevad meritokraatia15, selektiivsus ja kriitiline analüüs. Need fundamentaalsed erinevused loovad võimalusi konfliktideks töötajate valiku, kompensatsioonide maksmise, perekondliku päritolu arvessevõtmise, kasumi reinvesteerimise jms üle otsustamisel. Kas sellised otsused teenivad perekonna või pereettevõtte heaolu? (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005).
Miettinen ja Teder (2006) on kokkuvõtlikult ära toonud pereettevõtte erinevate definitsioonide põhivõimalused ja rõhutanud, et ei saa öelda, et üks neist on ainuõige ja teised valed. Autor toob need siinkohal veidi kohendatuna ära:
• äriühing, mida täielikult või valdavalt omavad ja kontrollivad ühe perekonna liikmed. Hajutatud omanikeringiga pereettevõtte puhul võib vajalik osakaal kapitalis olla ka alla 50 % selleks, et ühe perekonna häältega siiski otsustada pereettevõtte käekäigu üle (nt otsustada, keda valida ettevõtte juhtideks)16;
• äriühing, mille omandus on ühe perekonna liikmete kontrolli all ja vähemalt kaks perekonna liiget töötavad selles ettevõttes või on seda varem teinud;
• äriühing, mille omandus on ühe perekonna liikmete kontrolli all ja sellele lisaks domineerivad pereliikmed selle ettevõtte juhtimises ja tegevuses17;
• börsil noteeritud pereettevõte, mille puhul vähemalt 25 % hääleõigusega aktsiatest on ühe perekonna kontrolli all (kasutusel nt USA börsiettevõtjate puhul).
Miettinen