teha pereettevõtluse sugupuul ja üldisel sugupuul, kuna viimane võib ajas sajandeid tagasi minna ega omaks sellisena puutumust pereettevõtlusega.
Joonis 4. Näide perekonna pereettevõtluse sugupuust.
Sugupuu on genealoogilistest andmetest koostatav graafiline kujutis, mis illustreerib sugulussuhteid. Genealoogia uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid ning kasvas välja 19. sajan-dil varasemast ükiksuguvõsade uurimisest. Oma päritolu teadmine aitas varasematel aegadel ja aitab ka tänapäeval reguleerida varandusega seotud (õiguslikke) suhteid.
Pereettevõtte juhatusele tuleb kindlasti kasuks, kui ollakse kursis äriühingu omanike ja nendega seotud isikutega – pere- ja/või oluliste suguseltsi liikmetega.
Võimalusi sugupuud kasutada on näiteks perekonna narratiivi koostamisel, aga ka pereettevõtte valitsemisel põlvkonnavahetuse (õigeaegsel) planeerimisel. Igal juhul on see midagi, mis on omane pereettevõttele.
Abielu üldised õiguslikud tagajärjed
PKS §-des 15–23 „Abielu üldised õiguslikud tagajärjed” sätestatu laieneb kõigile abieludele olenemata sellest, missugusel viisil on abikaasad otsustanud oma varalisi õigusi kokkuleppeliselt reguleerida, kaldudes kõrvale seaduse dispositiivsetest normidest.
Abielu traditsioonilisest kujundatusest ja õiguspoliitilisest eesmärgiasetusest lähtuvalt on abikaasade vastastikused isiklikud õigused ja kohustused järgmised: 1) abieluline kooselu kohustab meest ja naist vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks; 2) abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused; 3) abikaasad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest; 4) abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt; 5) tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.
Eeltoodud kohustuste rikkumine võib olla abielu lahutamise nõude aluseks.
Abielulise koosluse olemusele vastab põhimõtteliselt perekonna ühise eluaseme olemasolu. Perekonna eluase on eluruum, mille suhtes iga pereliikme (eeskätt abikaasade) õigused on eriliselt kaitstud – seda isegi juhul, kui abikaasa ei ole eluruumi omanik ega kasuta eluruumi võla- ega asjaõigusliku õigussuhte alusel. See kaitse seondub ühelt poolt perekonna huvide kaitse vajadusega, teiselt poolt soovitakse sel teel pöörata tähelepanu ka üksikisiku kaitsmist väärivale huvile oma kodu vastu. Perekonna eluase on seega eluruum, kus perekonna liikmed tavapäraselt elavad.
Perekonna ühisel eluasemel on märkimisväärne tähendus veel abikaasade vara käsutamise piirangute seisukohalt (vt PKS § 25 lg 2).
Perekonna eluasemeks loetakse seletuskirja30 järgi teistsuguse kokkuleppe puudumisel eluruumi, kus perekonna liikmed tavaliselt ühiselt elavad. Siiski ei välista see säte ka abikaasade poolt eraldi eluasemete soetamist (kas seoses tulundustegevusega või muudel põhjustel), siingi ei ole eesmärgiks riikliku kontrolli kehtestamine „abielukohustuste” täitmise üle. Kuna perekonna eluaseme määratlemisel on tähtsust eelkõige abikaasadevahelistes suhetes, siis ei tähenda ühise eluaseme kindlaksmääramine mitte selle fikseerimist või registreerimist mõnes avalikus andmebaasis, vaid perekonna eluaseme kindlakstegemisel võib lähtuda lihtsalt faktilistest asjaoludest.
Ühe otsesema abielu õigusliku tagajärjena on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.
Kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. See põhimõte haakub perekondlike suhete olemusega, kus ei eeldata abikaasade rahaliste panuste võrdsust, vaid tuginemist nendevahelistele (ka vaikivatele) kokkulepetele perekonna hüvanguks tehtavate kulutuste kandmise jaotuse kohta. Sellega kaitstakse väiksemate varaliste võimalustega abikaasat tagantjärele esitatavate regressinõuete eest.
Tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus (abikaasad on solidaarvõlausaldajad), kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Siin on mõeldud pereliikmete selliseid tavapäraseid eluvajadusi nagu toidu, kütte, valgustuse, riietuse ja tervishoiuga seotud kulutused, laste hooldamise ja kasvatamise kulud, samuti muud eluvajadused, nagu puhkeaja sisustamine. Piirkriteeriumiks on seaduses kehtestatud niisuguste kulutuste kohasus, mida tuleks pidada perekonna ülalpidamise seisukohalt hariliku ulatusega kohustuseks, ehk et see ei või ületada abikaasade tavapärastele elutingimustele vastavat mõistlikku määra. Milline see määr on, peab täpsustama kohtupraktika.
Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Abieluline kooselu ei muuda ega vähenda kaitset väärkäitumise ning õigusvastaselt kahju tekitamise eest ka abikaasadevahelises suhtes.
Abikaasad peavad abielust tulenevaid kohustusi täites ilmutama teineteise vastu niisugust hoolt, nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades. Võrreldes muude perekonnaväliste võlaõiguslike suhetega on siin tegemist mõnes mõttes vähendatud vastutuse määraga, mida aga perekonnasuhete puhul võib lugeda õigustatuks.
Peresse abiellumine
Raamatu lisa 2 punktis 2 on kirjas kinnitus: „Me tunnustame, et suurt õnne sündida sellesse perre tuleb jätkuvalt välja teenida igaühe vastutustundliku käitumisega.” Sama mõte peaks käima ka perre abiellumise kohta.
Abielu on sotsiaalne institutsioon sugupoolte suhete korraldamiseks soo jätkamise ja perekonna huvides. Traditsiooniliselt on abielu nähtud mehe ja naise, kahe eri soost inimese liiduna. Mõnedes riikides on seadusandlust seksuaalse vähemuse kasuks muudetud ja võimaldatakse samasooliste inimeste abiellumist. Ka Eestis on seda korduvalt arutatud, praegune perekonnaseadus (PKS) meil samasooliste abielu siiski ei luba. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).
Abiellumisega kaasneb lisaks mehe ja naise liidule liit mehe ja naise sugulastega (kui neid on). Viimatinimetatud liit on kindlasti lõdvem kui mehe ja naise vahel, kuid see on olemas ja sellel on ka oma juriidiline tähendus. Abiellumisega moodustavad mees ja naine perekonna ning naine astub mehe pere liikmeks ja mees naise pere liikmeks. Toimub üks suur segunemine – tekib uus perekond ning senised mehe ja naise pered liituvad. Tegelikult on see ju väga suur samm ja muutus kogu eluks, sest hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus oli tekkinud.
Peresse abiellumisega muutub või võib muutuda palju ka pereettevõtluse mõttes. Oletame, et härrad X ja Y, kes ei ole omavahel sugulased, on osanikud ühises osaühingus, kus kummagile kuulub 1/3 osalust. Juhtub, et X-i tütar ja Y-i poeg abielluvad – endisest n-ö tavalisest osaühingust on ühtlasi saanud pereettevõte, mis järgmise põlvkonna käes võib liikuda nimetatud tütre ja poja perekonnale (kui asi ikka nii kaugele jõuab).
Aasiast ja Aafrikast leiab kultuure (tegelikult ka sealt nt Euroopasse tulnud migrantide hulgas), kus veel tänapäevalgi ei otsusta abiellujad ise, kellega naituda – selle suure otsuse teevad perekonnad või pered. Tegemist on sundabieluga (forced marriage), millel on ka mitmeid alaliike (nt pruudirööv – marriage by abduction; leseks jäänud naise kohustus abielluda surnud mehe meessugulasega – widow inheritance; tütre loovutamine