Minu Kanada. Ene Timmusk

ei teagi tegelikult, kas ma just seda ametit siin pidada tahaksin!” vastan hajameelselt.

      „Jah, ega teiesugused ei jõua kunagi nii kaugele kui meie!” võtab ta eesti pagulaspõlvkondade analüüsi lühidalt kokku. Nõnda paika panduna ütlen vaid viisakalt: „Oli kena kohtuda!”

      Kõnnin eemale lootusega tema otsa enam mitte komistada. Olen kurb ja imestan, et ta ei näe, kuidas temal on olnud meiega võrreldes suur eelis. Tema lahkus Eestist vaevalt aastasena ja tema vanemad olid ju need, kes olid samas olukorras kui meie nüüd. Tema vanemad alustasid uues riigis elu ning loobusid oma tahtmistest ja soovidest, andsid endast kõik laste hariduse ja parema elutee kindlustamiseks. Just tänu nendele on praegu eestlased Kanadas jõudnud oma sissetuleku poolest kõige kõrgemini tasustatud rahvusrühmade hulka, nagu umbes kümme aastat tagasi ajalehest võis lugeda – see fakt on isegi Kanada entsüklopeedias ära toodud. Kuid minul pole siin sellist tagalat!

      Kuna internet on üheksakümnendate alguses alles lapsekingades, siis loen iga päev „Toronto Starist” töökuulutusi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab sees närima mõte, et mulle oleks kulunud ära üks „päris” amet, midagi õmbleja, koka või juuksuri sarnast, kus saaksin kohe oma oskusi näidata. Hoolimata sellest, et olen Eestis pea kõik riided endale ise õmmelnud ja mõni arvab isegi, et võiksin oma koogiäri püsti panna, tunnetan siiski, et mu oskused ei küüni väljaõppinud õmbleja või kondiitri kõrgustele. Muide, Kanadas pole sugugi ebatavaline, kui mõni kolledži või ülikooli lõpetanu hakkab õppima hoopis teist ala, mis tema kvalifikatsioonist madalam. Just selleks, et saada praktilised oskused tööturul läbilöömiseks.

      Töökuulutuste seast leian huvitava lühendi „ECE”, mille taga peitub lasteaiakasvataja eriala (early childhood education). Helistan mõnel numbril ja mulle tehakse kiiresti selgeks vajadus omada vastavat haridust ja paberit laste eest hoolitsemiseks. Minu väitest, et armastan lapsi ning mulle meeldiks väga nendega tegeleda, ei ole muidugi mingit kasu.

      INTERVJUUD, KOOLID, TUTVUSED JA… UUS ERIALA

      Proovin jätkuvalt kontoritööle saada ning helistan iga päev vähemalt paaril lehest leitud telefoninumbril. Vestlused on pea alati sarnased.

      „Tere! Ma helistan teie kuulutuse peale, milles otsite kontoritöötajat!”

      „Väga kena,” vastab ametnik. „Kas olete varem kontoris töötanud? Kas see oli Kanadas?”

      „Jah, olen töötanud küll,” meenutan koolivaheaegadel ema töö juures abis olemisi. „Aga kahjuks mitte Kanadas!”

      „Tore!” kostab positiivselt, mille peale minu lootus tõuseb. „Kahjuks ei saa me teid siiski palgata. Teil puudub Kanadakogemus! Aga kas ma võiksin ühe küsimuse esitada? Kus te oled omandanud Briti inglise keele?”

      Õnneks kutsutakse mind ka mõnele intervjuule, võib-olla olen oma inglasliku aktsendiga hea mulje jätnud. Need vestlused on pisut pikemad. Kuid küsimused võtavad mind esimese hooga sõnatuks.

      „Kellena te näete end viie aasta pärast?” lööb mind tummaks.

      „Milline on siiamaani teie kõige suurem saavutus?”

      „Mis motiveerib teid andma endast parimat?”

      „Kuidas te iseloomustaksite head juhti?”

      Küsimusi tuleb nagu kahurist ja need ei tundu olevat tulevase töökohaga kuidagi seotud. Aga nõnda püütakse saada üldist pilti, kui hästi tulevane töötaja uude kollektiivi sobiks ja kui tõsiselt oma tulevast tööd hakkaks võtma. Kahetsen, et Lisa ei osanud mind paremini kõigeks selleks ette valmistada, kuid ilmselt tundub sarnane praadimine tema jaoks iseenesestmõistetav.

      Ajan näpuga ajalehes järge ning imestan, kui palju otsitakse juristidele sekretäre. Vaikselt hakkab idanema mõte minna seda ametit õppima. Kui nõudlus suur, siis tõenäoliselt ei ole tulevikus töö saamisega probleemi. Leian meie elukoha lähedalt ärikooli, kuhu mind vastu võetakse, ning teen nelja tuhande dollari suuruse sissemakse ära. Olen põnevust täis, kui esimesel õppepäeval uksest sisse astun.

      „Kas sa masinakirja oskad?” uuritakse minu käest.

      „Ei…”

      „Kus su raamat on?” küsib õpetaja edasi. Minu näost peegeldub ainult arusaamatus. „Me võime sulle tänaseks laenata, aga homseks osta ise poest ükskõik milline masinakirja õpik!”

      Istun suures ruumis ühe kirjutusmasina taha ning veedan terve päeva toksides. Vahepeal uurin teisi õpilasi, kes on täielikult süvenenud trükkimistöösse. Mõnel on peas kõrvaklapid ning nad harjutavad kiirkirja. Kellelgi pole aega omavahel sõnagi vahetada. Klassis valitseb pühalik vaikus, ainult klaviatuuriklõbin rikub seda rahu.

      „Kuidas sul koolis läks?” küsib Tom õhtul töölt koju jõudes.

      „Ma ei taha enam sinna tagasi minna!” vastan talle tujutult. Olen vahepeal asja seedinud ning jõudnud otsuseni õpingud katkestada.

      „Miks? Mis juhtus?” imestab mu mees. „Sulle meeldis see mõte nii väga!”

      „Ma ei kavatse maksta rasket raha masinakirja õppimise eest!” plahvatan ja seletan Tomile, mis päeval toimus.