kodus vaaritatud toitu kaasa. Samas on ta ehk pisut ebatüüpiline Kanada eestlanegi, sest nii mõnedki siinse kogukonna naised on minu suureks jahmatuseks kurtnud, kuidas nende mehed on eestlastest emade poolt ära hellitatud.
Viis aastat hiljem tuleb Tom oma Eesti-reisilt tagasi ning teatab mullegi ootamatult, kui ebamugavalt ta end sõpradega koos aega veetes tundis. Naised aina toimetasid ning jäid nõnda vestlusest ja põnevast paadisõidust täiesti kõrvale.
Mitte kõik inimesed ei vaata hea pilguga nende hilistulijate peale, kes neljapäeva õhtuti Eesti Majja tuttavatega kokku saama ruttavad. Aga millises ühiskonnas poleks vanema põlve esindajaid, kes noorte tegemisi hukka ei mõistaks?
Ma tunnen ennast kohati kui sissetungija, kes vanade väliseestlaste üles ehitatud rahuliku elu segi on paisanud ja nende ettekujutuse muinasjutulikust eestlasest pea peale keeranud. Kergitan muigega kulmu, kui mõni mammi või papi mulle omamehelikult seletab:
„Oh, need Eestist tulnud… Nad on ju teistsugused… teevad nii palju pahandust… puha vargad ja pätid on nende hulgas!”
„Mis pahandust nad siis teevad?” küsin, valgustamata, et kuulun samuti uustulnukate hulka, kuigi olen tema lapselastele Toronto Eesti Koolis õpetajaks.
„Ah, mis…” ei oska pahandaja korraga midagi öelda. „Istuvad seal Eesti Majas ja joovad ja pidutsevad ja ei tea veel, millega hakkama saavad…”
Kindlasti ei ole kõik meist kullatükid, kuid ebameeldiv on, kui meid ühe vitsaga lüüakse. Küllap sai nendegi noorusajal pidutsetud ja oma tükke tehtud, kui siinmaal välja antud mälestusteraamatuid uskuda. Lähemast ajast meenub üks juhuslik kohtumine linnapargis, kus saan jutusoonele teise omavanuse emaga, kes lastega jalutamas.
„Kust sa pärit oled?” küsib ta mult, kui oleme vestelnud mänguväljaku headest ja halbadest külgedest.
„Eestist!”
„Ei või olla!” imestab ta. „Pean ütlema, et mul pole eestlastest hea kogemus!”
„Kuidas nii?” imestan.
„Mu eelmine tööandja oli eestlane,” seletab naine. „Ma ei saanud kunagi õigel ajal palka kätte ja ta on siiani mu viimase palga võlgu…”
Kahjuks pean tunnistama, et olen aastate jooksul jõudnud selgele arusaamisele, et kuigi enamik Kanada eestlastest on väga kõrge moraali ja põhimõtetega, leidub nende hulgas nagu igas teiseski ühiskonnas isikuid, kelle kohta seda kuidagi öelda ei saa. Seda enam pahandab mõningate suhtumine kodueestlastesse, nagu oleksime kõik kahtlane element.
Samas peab kindlasti ütlema, et suur osa eestlastest näeb hilistulijates siiski uut värskendavat süsti kohalikule eestlusele. Ainult et seegi juurdekasv on kokku kuivanud. Kui Kanada mõned aastad tagasi kaotas viisanõude Eesti kodanikele, siis oli neid, kes murelikult ootasid suurt immigrantide lainet. Loomulikult jäi see tulemata, sest Euroopa riigid on Eestile palju lähemal. Miks tulla nii kaugele, kui peaaegu et koduukse kõrval saab tööd ja uue kodu leida? Vaid üksikud eksivad veel Kanadasse… kes õppima, kes tööle.
OMA KODU
Keskmise kanadalase jaoks on päris tavaline oma elu jooksul kolmteist korda elamist vahetada. Eestlasena ei saa ma mõnikord sugugi aru, kuidas on võimalik majast, mis aastatega sinuga kokku kasvab, nõnda kergesti välja kolida ja uus muretseda.
Kui Tomiga Kanadasse elama asume, on meie salasooviks üürimise asemel endale päris oma kodu muretseda. Paraku ei leia me oma kõhnast rahakotist muud kui ainult unistusi. Isegi pangalaen ei tuleks kergelt, sest sissemaksuks on vaja kokku hoida. Kui suudame maja väärtusest vähemalt 25 % koguda, siis väldime kindlustusmakseid, mis väiksema sissemaksu puhul laenule peale tulevad.
Statistika kohaselt kulus immigrantidel kuni 80ndateni keskmiselt viisteist aastat, enne kui nad jõudsid Kanadas maja või korteri osta. Nüüd on see aeg lühenenud kuuele.
Ja nõnda võtame meiegi just kuus aastat hiljem asja uuesti tõsiselt ette. Loeme kuulutusi ja arvutame. Appi tuleb eestlasest maakler Lia, imeline naine, kes oskab meid ära kuulata ega proovi pähe määrida palju kallimaid maju ja suuremat laenu kui see, millega arvestanud oleme. Loomulikult tähendaks suurem müük maaklerile kopsakamat tulu ja mõnel terendavad ainult dollarimärgid silme ees, kui nad oma klientidele võimalikke variante välja pakuvad.
Ma ei jõua ära imestada, kui kannatlik Lia meiega on. Huvitav, kas ka teised on samasugused valijad? Sest mul on tunne, et käime ja vaatame vähemalt pooltsada maja. Küll ei meeldi meile tagaaiad, mis on umbes tikutopsi suurused. Küll ei ole me rahul majaplaaniga või köögi väiksusega või keldri madalate lagedega. Küll ei meeldi see, kui lähedal asub maja mürarikkale maanteele, kuigi Torontos on täiesti vaikset kohta väga raske leida.
Meil on suhteliselt paindlikud tingimused, aga mõnes asjas ei taha me kompromissile minna. Otsime maja ükskõik kumma töökohale võimalikult lähedale. Tahame, et metroo ei jääks liiga kaugele. Mina näen oma tulevast elukohta ühekorruselisena. Tom arvab, et miks mitte. Tema mõtted pöörlevad võimaluse ümber majale tulevikus teine korrus peale ehitada ning aias aprikoosipuid kasvatama hakata.
„Tere hommikust! Ma loodan, et ei ajanud teid liiga vara üles,” muretseb Lia ühel laupäevahommikul meile helistades. „Müügile tuli maja, mis on teie jaoks kui loodud!”
Ajame kõrvad kikki, sest tahaksime majaostuga viimaks lõpusirgele jõuda.
„See on metroole lähedal! Poed ja koolid jalutamistee kaugusel!” kirjeldab Lia. „Umbes 50 aastat vana ühekorruseline punasest tellisest bangalo. Ma olen päris kindel, et teile meeldib see! Võime pärastlõunal vaatama minna!”
Heledad õlgadeni juukselokid lehvimas, tervitab Lia meid mõni tund hiljem laia naeratuse ja sõbraliku käepigistusega. „Kui mul oleks raha, siis ostaksin selle või ise investeeringuna ära! Kohal on palju potentsiaali!” Lia eesti keel on väga hea, ainult lauselõpu intonatsioon läheb inglise keelele omaselt üles. Ta on üles kasvatanud meievanused tütred ja poja, kes sama tublilt eesti keelt elus hoidnud ja oma lastelegi õpetanud. Lia on meilegi peaaegu emaks, kes oma hoolt jagab.
Tänav on suviselt roheline, ühel pool madalad punastest tellistest majad, mille ees kõrguvate võimsate vahtrapuude lehestik justkui sosistab meile: „Siin on teie kodu!”
Kõnniteed puuduvad, kuid tundub, et autod ei sõida eriti tihedalt. Eemalt kostab kõrvu poiste lõbus naer. Mängitakse tänavahokit. Üsna ebatavaline on näha väljas nõnda suurt gruppi lapsi koos. Enamasti on noorte aeg tihedalt sisustatud igat sorti klubide ja hobidega, kuhu emad-isad neid autodega kohale sõidutavad.
Kuid praegu ei mõtle ma lapsekasvatamise peale. Imetlen suure vahtrapuu varjus seisvat rohelise katusega maja. Valge raamiga akna taga märkan õhukest kardinat. Taas kord küllaltki ebatavaline, sest tihtipeale puuduvad siin maal akende ees katted, mis takistaksid sissepiilumist.
„Tulge! Vaatame kõigepealt tagaaeda,” kutsub Lia meid kaasa.
Astun väravast sisse ning jään jahmatusest seisma. Nii palju avarust ja päikest! Pärast kõiki neid imepisikesi aiakesi, kus vaevalt ruumi ümber pöörata, mõjub see lausa jalgpalliväljakuna. Üksik kõver pirnipuu on viljadest lookas, väike peenramaa kerge tuule käes kõikuvate tillivarte vahel peidus. Aiaääri kaunistab õitsel lillemeri, mis on iseenesest kena, kuid ma pole kindel, kaua nad minu kehvade aednikuoskustega vastu peaks. Olen aiast nõnda sisse võetud, et ei kiirustagi väga maja endaga tutvuma.
Teeme vaid kiire tiiru sees ning ma ei pea siingi pettuma. Köögis on küll vähe kappe, kuid samas mahub sinna laud toolidega. Külmkapp ja pliit on kummalist rohelist värvi. Paistab, et rohelise-vaimustus valitses siin majas päris tugevasti, sest elutoa põrandat katab seinast seinani samblakarva vaip. Otsustan selle kindlasti üles tõmmata, sest pole siiani aru saanud kohalikust kombest kaunis laud- või parkettpõrand vaiba alla peita.
Kohapeal teeme otsuse, et õlikütte