sigaretikonid, hamburgerite ümbrispaberid ja joogitopsid. Inimesed on kuidagi hallid ja lühikesed, autod, kohvitassid ja lusikad aga topelt nii suured, kui harjunud olen.
Peatume väga kena ja sõbraliku pensionäridest abielupaari juures, kes elavad Põhja-Torontos pisut vanamoodsas ning lihtsa sisustusega ühekorruselises majakeses. Kord möllasid nende seinte vahel kolm väikest last, kuid praeguseks on kõik ammu oma peredega üle Kanada laiali. Nõnda pakuvad Elmi ja Udo, kes on Tomile kaugelt sugulased, esimeseks nädalaks meile öömaja.
Õnneks hajutab nende hubane kodu kõik halva, mis esialgu Torontost silma jäi. Elmi hoolitseb meie eest, nagu oleksime kaugelt maalt koju tagasi pöördunud lapsed. Ta manitseb, et me ei laseks Udol endale pähe istuda kõigi oma juttudega poliitikast ja ajaloost, millest too on väga sisse võetud. Paistab aga, et majas valitseb hea läbisaamine, olgugi et Elmi ülirahulik ja kannatlik olek on täielikus vastuolus pisut närvilise ja range Udoga. Kuid teineteise sõbralik togimine toob nii Elmile kui Udole muheluse näole.
„Mäletad, kui sa pidid kord laste järele vaatama?” uurib hallipäine kahupea Elmi, silmad kavalalt kissis.
„Oh, mis nüüd sellest,” püüab pisut kühmus Udo meenutuslõnga katki lõigata.
„Ei-ei! Las ma ikka räägin!” ei jäta Elmi. „Olid siis lapsed isa hoole all. Kui viimaks koju jõudsin, oli maja väikese poja kisa täis! Selge! Jälle unustas Udo midagi tegemast!”
„Ei unustanud ju!”
„Ei unustanud tõesti!” annab Elmi järele. „Olid ju kõik täpselt nii teinud, nagu käsu kätte andsin… õieti peaaegu täpselt. Musta mähkme võtsid ära, kilepüksikesed said uuesti jalga, aga uus puhas mähe vedeles ju sahtlis edasi!”
Kahekesi lagistavad nad oma jutu peale lõbusalt ning see ajab meidki naerma.
Udo meenutab oma algusaastaid siin maal ning kuidas ta töötas Lembit Jänese alustatud firmas Janes Family Foods. Firma püsib endiselt pere käes ning Janes-nimelisi külmutatud valmisroogasid võib leida pea igas poes.
„Ma olen teile toa keldris valmis pannud,” ütleb Elmi õhtu saabudes.
„Hmm… keldris?” jätan oma kahtleva küsimuse siiski endale.
Keldri peale mõeldes näen vaimusilmas külma juurviljade panipaika, kuid eestlasliku leplikkusega olen saabumise väsimuses nõus igale poole puhkama heitma. Elmi sabas trepist alla jõudes avaneb meile aga ootamatult hoopiski maja alumine korrus, mis oma mugavuse ja puhtusega ülemisest maha ei jää, ainult aknad on pisemad. Elmi seletab, et siinsetel eramajadel ongi enamasti keldrikorrus elamiseks välja ehitatud. Vanemate hoonete puhul võib küll juhtuda, et pikemad mehed kõnnivad, pea laes kinni, kuid sel puhulgi leitakse vajadusel lahendus. Põrand kaevatakse lihtsalt sügavamaks.
Esimesed päevad lähevad ruttu. Majaperemees näitab meile uhkusega aastate jooksul tallele pandud Eesti-teemalisi töid.
Tema sulest on ilmunud mitu naljakogu, raamaturiiulid on lookas Välis-Eesti kirjastuste avaldatud teoste all, hulgaliselt on helilinte ning CNNi, BBC ja CBC Eesti-teemalisi salvestusi intervjuudest rahvusvaheliselt tuntud inimestega, väljalõikeid Eesti ja Baltimaade kohta alates vabariigi algusajast läbi sõja-aastate kuni tänapäevani välja. On selgelt aru saada, kui südamelähedane on talle olnud Eesti saatus ning kui suure panuse on ta mitmete kohalike eestlaste organisatsioonide tegevusest osa võttes andnud, et midagi oma sünnimaa vabanemise heaks ära teha. Täpselt nagu lugematu arv teisi temasuguseid eestlasi.
Meie jaoks on see kõik huvitav, sest Nõukogude Eestis kasvades saime vaid sosistada vabadusemõtetest ja kõigest sellest, millest tema nüüd valjul häälel ja kriitiliselt räägib. Ainult pisuke kurbusenoot jääb ta seletamiste vahelt kõrvu. Noorem põlvkond ei võta asja enam sama tõsiselt, sest siiani kinniste müüride tagune Eesti jääb üha kaugemaks ning kohalik elu tõuseb esikohale. Udo nukrutseb, mis saab kõigist nendest materjalidest ja raamatutest, kui teda enam ei ole…
Ei Tom ega mina oska midagi lohutuseks öelda. Aastaid hiljem läheb suur osa Udo kogust kohalikule Eesti Arhiivile, mis on saatnud hulgaliselt annetatud kirjatöid Eestisse, kus huvi möödunu vastu ehk kunagi ei kustu. Ja kui ma oskaks tol hetkel tulevikku ette näha, saaksin Udot rõõmustada: „Sinu pojast, kes praegu peamiselt kanadalastega suhtleb, saab vabas Eestis esivanemate talu peremees!”
RAHU! TORONTO ON KIREV, KUID TURVALINE
Esimestel päevadel ootavad meid olulised toimetused oma uuel kodumaal.
Teeme avalduse tervishoiukindlustus- ehk OHIP-kaardi saamise jaoks. Selgub, et kanadalastele on meditsiiniabi riigi poolt tasuta (pole isegi visiiditasu!) hoolimata sellest, kas oled palgaline või kodune. Kuid hambaravi ja silmakontrolli eest tuleb oma taskust dollareid välja käia. Enamasti on olemas töö kaudu eraldi kindlustused, mis katavad osaliselt või täielikult ka sellised kulud.
Teine käik viib meid sotsiaalkindlustusnumbrit (SIN) saama. SIN annab õiguse kohe tööle asuda, aga ka vajadusel töötu abiraha paluda, kui näiteks tööandja otsustab, et sinu teenuseid enam vaja pole. Isegi vastsündinud lapsega koju jääjale jagab riik toetust läbi samade kanalite nagu töötu abiraha puhul.
Muidugi tähendab see ka tähtsat kohustust teenitud palga pealt makse maksta. Selleks võib iga maksuaasta lõpus minna mõne raamatupidaja juurde, kes kõik numbrid õigesse järjekorda seab, või võib proovida ise sellega hakkama saada. Mina olen alati eelistanud viimast, kuigi ei jõua ära kiruda kogu süsteemi, sest Kanadal on veel pikk tee minna, et Eestile elektrooniliste kanalite kasutamise osas järele jõuda. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus kellelegi maksma teenuste eest, mis minu meelest peaksid riigi poolt tasuta kättesaadavad olema.
Kui seisame SIN-kaardi järjekorras, küsib keegi meilt ootamatult midagi võõras keeles. Selja taga näeme kahte noormeest, kes kordavad oma küsimust. Äkki taipan: nad räägivad meiega poola keeles. Meie ei saa nende jutust aru ja nemad meie ingliskeelsest vastusest! Väga koomiline!
Kui viimaks ametniku juurde jõuame, ajab temagi meid poolakatega segamini. Hiljem vabandab end välja kehva geograafiaga kooli ajal; ja pealegi olevat tema meelest eesti keel väga sarnane poola keelele. Filoloogina tahaksin jagada seletusi keelte eripärast, kuid hoian suu siiski kinni. Vähemalt ei pea ta meid venelasteks, kuigi ma ei saa öelda, et poolakaks tituleerimine rõõmustaks mind rohkem – eestlaseks olemise uhke tunne on meil kõvasti sees ja pole siiani kuhugi kadunud.
Samasugust segiajamist tuleb teinekordki ette. Kuid ma ei tohiks imestada: Torontos ja linna ümbruses elab üle kolmesaja tuhande poolaka. Ja eks paljud neist olegi pikad ja heledate peadega nagu meie ning räägivad kanadalaste jaoks imelikus keeles.
Koos äärelinnaelanikega mahutab Toronto üle viie miljoni inimese. Võimas keskus meelitab oma mitmekülgsete võimalustega ligi hulgaliselt nii teisi kanadalasi kui ka immigrante kõikvõimalikest maailmanurkadest. Selle sajandi esimesel kümnendil ületas väljaspool Kanadat sündinud Toronto elanike arv viiekümne protsendi piiri! Torontolaste endi hulgas käib ringi legend, et ÜRO on nimetanud nende linna maailma kõige multikultuursemaks. Kas ta nüüd just tipus seisab, kuid kindlasti tippude hulgas. Tänaval jalutades on pilt päris kirju, kuid ajapikku tuleb harjumine ning ma ei proovigi enam vastutulijate sünnimaad ära arvata.
Taoline kirev seltskond saab omavahel üllatavalt hästi läbi. Enneolematult vahva tunne on käia ringi suuremate jalgpallivõistluste ajal. Tänavanurkadel müüakse erinevate riikide lippe, mis kinnitatakse autode külge, et oma poolehoidu (või päritolu) näidata. Koos istutakse pubides ja vaadatakse võistlust, et siis hiljem koju sõites tuututamisega rõõmu väljendada. Siiani on käitutud väga viisakalt ning mingeid suuremaid vastuolusid pole tekkinud.
Kui pärin oma Eestist Kanadasse kolinud sõprade käest, mis neile siin meeldib, jookseb kõigi vastustest läbi üks sarnane joon – tolerantsus üksteise suhtes, olgu need siis erinevad elanikkonnakihid, rahvad või rassid.
Selle