lapsed, kuid mitte väga palju. Peamisteks eestvedajateks on ikkagi vanemad olijad.
Ma näen, kui head sõbrad on mu korporatsioonikaaslased, kui hästi nad üksteist tunnevad, ning saan aru, miks vastupidiselt tavapärasele tudengiorganisatsioonile on meie korporatsioonist saanud mõnus koosolemise koht nii noorematele kui vanematele, kellel õpiaeg ammu möödas. Samas peetakse kinni vanadest traditsioonidest ning kommetest. Virvest saab minu akadeemiline ema ning värvide saamiseks pean koostama referaadi, mille teemaks valin üsna loogiliselt Tartu Ülikooli kogemused. See on eriti põnev nendele, kes ise kunagi selles kõrgkoolis õppisid.
Ühel jõulueelsel koosolekul tuleb jutuks jõuluvana leidmine. Tavapäraselt on langenud kohustus „rebaste” peale. Sel aastal on valik üsna kesine, sest uusi liikmeid on vaid kaks, kusjuures kumbki meist ei kipu esinema. Küsimus ripub raskelt õhus.
„Ma olen nõus!” otsustan endalegi üllatuseks. Mis seal ikka! Kümneaastaselt olin teada saanud suure saladuse, kui avastasin ema poolt kappi peidetud jõuluvanariided. Sealt pärineb minu esimene kogemus jõulutaadi rollis, kui mängisin pisikese tüdrukuna veel väiksemale naabripoisile jõuluvana. Ega seekord või asi keerulisem olla! Virve tunnistab hiljem, et tal oli väga hea meel, kui oma nõusoleku andsin.
Õigel päeval panen selga lühikese punase jaki, mille alla Virve aitab mul suure padja siduda. Näen nõnda päris kõhukas mehike välja, eriti kui valge habe ning juuksed mütsi all saavad paika pandud.
„Hüüa ‘ho-ho-hoo’, kui sisse tuled,” jagab ta õpetusi.
„Miks…?”
„Jõuluvanad ju räägivad nii!” ei saa Virve minust aru. Vist ainult Kanada jõuluvanad, mõtlen ja proovin kingikotti endale selga upitada. Aga tulutult, sest see on raske. Nõnda astun kotti kaasa sikutades korporatsioonide vappidega ehitud suurde saali. Lehvitan laudades istuvatele peredele ning hõikan kõva häälega: „Kas siin ka häid lapsi leidub?”
Lapsed, kes järjest minu juurde tulevad, on väga toredad. Mõni esitab lausa keerulise klaveripala või laulab ilusti. Kolm ülikondades ja lipsuga venda deklameerivad pika luuletuse jõuludest. Kui kingikott tühi, kutsun kõik lapsed ühisesse ringi ning me mängime „Kes aias?”. Kõigil on väga lõbus.
„Veel üks kingitus on vaja üle anda,” ütleb Virve mulle natuke hiljem vaikselt. „Jõuluõhtu korraldajale.”
Ja meie korporatsiooni vilistlane, pisikest kasvu Helmi, tulebki peaaegu lapselikult tippides mu juurde ning ma võtan jõuluvanana ta hetkeks oma põlvele. Ta on hämmastavalt kerge.
„Hästi tehtud!” sosistab ta mulle kõrva. „Nüüd me teame, kes jõuluvana osa tulevikuski endale saab.”
Korporatsioone on Kanada Eesti kogukonnas mitmeid ning vahel peetakse mõned üritused koos. Näiteks veebruarikuine küünlapäev ning 1989. aastal alustatud Akadeemiliste Kanada Eesti Naiste (AKEN) organisatsioon, mis järgmised kakskümmend aastat korraldab maikuu esimesel laupäeval Vana-Andrese kirikus väljamüüki ehk basaari. Selle jaoks kogutakse eestlaste käest nendele mittevajalikku kraami ning müüakse heategevuse eesmärgil kõigile, kes aga uksest sisse astuvad.
Sellised müügid ei ole Kanadas sugugi ebatavalised. Enamasti peetaksegi neid soojemal ajal kirikutes, koolides või mujal. Võiks öelda, et need on suured kirbuturud.
Võtan päris mitmest basaarist osa nii sorteerijana kui müüjana. Mõned korrad küpsetan keeksi letile, kuhu teisedki oma küpsetisi annetanud on. Hiljem, kui mul on lapsed ning ma laupäeviti enamasti tööl olen, jään kahetsusega sellest kõigest eemale. Jõuan veel ainult imetleda neid, kellel on viitsimist ja jõudu nõnda pikalt asja edasi vedada.
Kõige rohkem meeldis mulle müüjana rahva hulgas olla. Alguses ikka pisut kallimat hinda küsides ja siis rõõmsalt tingides. Minu kõrval on kord korporatsiooniõde, kes tahab kõik hästi odavalt ära anda. Läbimüük on hea, kuni üks ostja jääb talle väga imeliku näoga otsa vaatama: „Kui palju need kampsunid maksavad?” uurib ta veel kord üle.
„15 senti tükk!”
„50?” pakub ostja, arvates, et ta valesti kuulis.
„Ei-ei! 75 senti!” tõstab mu kaaslane kiiresti hinda. Isegi niipidi võib vahel tingida.
On ka neid, kes küsivad liiga kõrget hinda. Minule jääb see arusaamatuks, sest kui uksed kinni lähevad, siis peab järele jäänud asjad taas kokku pakkima ning minema toimetama. Mida rohkem ära saab antud, seda lihtsam. Kuid inimesi on isesuguseid.
„Ja mis sina arvad, mida sa teed siin!” tuleb minu juurde tüsedusele kalduv ja kulmu kortsutav naine, käed pahaselt puusale seatud.
„Müün…” ei ole ma kindel, millega ta täpselt rahul pole.
„Sellise hinnaga ei teeni me mitte midagi!” pragab ta kõva häälega. Mul on hea meel, et enamik mu ümber tunglevatest ostjatest eesti keelest aru ei saa. „Lõpeta kohe see ära ja küsi korralikku hinda!”
„Just nii, proua!” tahaks talle lausa kulpi lüüa. Karm proua kõnnib torisedes eemale, aga jätkan müüki vanaviisi. Ma ei proovi kraami niisama ära anda, kuid olen pigem rahul sellega, kui letile peaaegu midagi järele ei jää. Usun, et tulu on täpselt sama, ainult temal on hulk kraami alles.
Viimasel tunnil müüaksegi mõne dollari eest kilekotte, mida võib siis kõigega täita, mis aga sisse mahub. Ma kahtlustan, et mõned ootavadki seda hetke, kuigi samas võid parematest asjadest nõnda ilma jääda. Seesama pahandav proua käib ostjate vahel ringi ning kamandab neid kotte mitte liiga täis toppima!
Omamoodi kurb on see osa müügisaalist, kus on välja pandud Eestist toodud nahast esemeid ja linaseid linikuid. Keegi on need kunagi suure hoolega oma Kanada sugulastele valinud ning nüüd seisavad nad kurvalt vanakraami hulgas. Nende kõrval on reas tuttavad suveniirid, mis tõenäoliselt Eesti-reisidelt mälestuseks kaasa toodud, kuid millele enam oma kodus kohta pole leitud.
Kuid kokkuvõttes on see tore üritus, mille kordaminekut tähistatakse hiljem vahva koosviibimisega, kus osalejad kannavad võimalikult huvitavaid basaarilt leitud riideid. Saadud tulu läheb aga noorte toetuseks nii siin kui Eestis, kus mitmed koolid ja lasteasutused on naisorganisatsiooni AKEN käest raha saanud.
KUS JA KELLEGA ELAVAD TORONTOLASED
Kanada suurim linn Toronto on oma seitsme tuhande ruutkilomeetrise pindalaga Põhja-Ameerika mandri suuruselt kaheksas linn. Nii vägeval maa-alal on võimalusi erinevateks elukohtadeks muidugi kuhjaga.
Meie kõige esimene aasta Kanadas möödub väikeses toakeses majas, mille omanikuks on esimese vabariigi ajal advokaadiks õppinud härra Hannes Aser. Omal ajal kuulus ta Riigikogusse ja täitis hiljem Viljandi maavanema kohustusi. Kanadasse tulles pidi ta paljude teiste eeskujul võtma vastu töö, mis elamiseks raha sisse toob, ja nõnda rügas endine poliitik ühe suure kaubamaja laos kuni pensionini välja. Vabal ajal osaleb ta aktiivselt kohaliku eesti ühiskonna tegevuses. Vanust on tal ligi üheksakümmend, kuid vaim on värske ning mõistus terav.
Iga päev teeb Hannes korrapäraselt jalutuskäigu kodulähedasse kohvikusse. Kenasti viigipükstes ja triiksärgis ning kepp käes, sammub ta, pisut kühmus, kuid siiski kindlalt oma sihi suunas. Keppi polegi õieti vaja, sest aeg-ajalt ununeb see kusagile maha ning siis peab minema otsima, kuhu täpselt.
Hannes on siiani oma majas vastu pidanud, samas kui enamik teisi eakaaslasi veedab muretult aega eestlaste vanadekodus Ehatare. Ei ole sugugi kerge kodu maha jätta ning paljudele tähendab vanadekodusse minek oma endise eluga jumalaga jätmist ja justkui allaandmist. Sellepärast ei kiirusta Hannes oma kodust lahkumisega.
Meie kohuseks saab maja ja Hannese eest hoolitsemine. Mina koristan, pesen pesu ja teen süüa. Tom võtab enda peale raskemad ülesanded nagu näiteks… oravatega võitlemine! Ühel heal päeval otsustavad nad teha oma pesa katuse alla. Päikesetõusul ajavad nad meid oma krabistamise ja jooksuga üles, nagu oleks käsil äge hommikuvõimlemine. Mina ei ole sama tubli ning keeraksin parema meelega