Põhja-Ameerika pesukarude pealinnaks. Statistika järgi on neid umbes sada viiskümmend tükki ruutkilomeetri kohta, samas kui looduses mahub neid nii suurele maalapile vaid neli. Teisisõnu võib öelda, et iga viiekümne linnaelaniku kohta tuleb keskmiselt üks pesukaru. Eks neid meelitavad soodsad elukohad Toronto mitmetes jõeorgudes ning parkides. Söögipoolist sealt kõigile ei jagu, nii mängivad pesukaru kõhutäie hankimisel suurt rolli prügi ja toidujäätmed. Tavaliselt tulevadki pesukarud välja alles õhtutundidel, eriti kui järgmiseks päevaks välja pandud praht neid oma lõhnaga ligi meelitab.
Pesukarud paistavad oma kurbade suurte silmadega eemalt imearmsad välja. Ega silmad ise polegi nõnda suured, ainult justkui meigikunstniku poolt lahkel käel mustaks värvitud silmaümbrus jätab sellise mulje.
On neid inimesi, kes lahkelt oma aias pesukarule toitu jagavad, ja neid, kes ei jõua ära kiruda, miks selline loom linnas peab olema, ning neidki, kes vaikselt oma prügikaste kindlustavad, sest pesukarude imeosavad käpad teevad vahel keerulisi lukusüsteemegi lahti. Ei ole just mõnus prügipäeva hommikul tänavale laiali puistatud haisvat rämpsu kokku korjata.
Ühel päeval teeb pesukarupere oma pesa… meie korstnasse. Ja see ei rõõmusta meid sugugi! Saame nendest alles siis lahti, kui kutsume kohale vastava firma, kes tegeleb loomade humaanse eemaldamisega. Korstnale paneb Tom paljude eeskujul võre ette, et ühelgi teisel neljajalgsel sama mõte ei tekiks.
Ühtedest pealetükkivatest kaasüürilistest pääsenud, avastame varsti uue ja palju ebameeldivama tegelase, kellele maja meeldima hakkab. Koheva sabaga must-valge skunk ehk haisuloom otsustab meie trepialuse üle vaadata ning arvab selle justkui tema jaoks loodud olevaks.
Skungist on parem suure kaarega mööda minna, sest neil üldiselt rahulikel loomadel on olemas kaitsevahend, mille ette ei tasu jääda. Nad pritsivad ohu korral vastase pihta maailma kõige kohutavamalt haisvat vedelikku. Seda haruldaselt jälki lehka on peaaegu võimatu kirjeldada. Võiks proovida kokku panna mädamuna, küüslaugu ja põlenud kummi lõhna, kuid isegi see ei pääse ligilähedale tõelisele kogemusele. Tean mitmeid koeraomanikke, kelle lemmikud on skungilt liigse uudishimu karistuseks saanud pritsmesaju. Tüüpiliseks soovituseks on koera seepeale tomatimahlas pesta, kuid ega seegi alati aita.
Tavaline on skungihais maanteel, kus see võib ulatuda paari kilomeetri kaugusele, kui loom on oma elu rataste all lõpetanud. Linnas tunneb seda lehka näiteks siis, kui skungid sinuga maja tahavad jagada.
Esialgu ei saa me arugi, et skungil on plaan meile sisse kolida. Auväärses eas maja pugistab vist vaikselt naeru, kui näeb meie järgmisi äärmiselt tegusaid öid. Kõigepealt jõuab skungihais alumise korruse naabriteni, kelle kesköise kolistamise peale ärkame meie Tomiga üles. Hetk hiljem täitub meiegi magamistuba skungi firmaparfüümiga. Mitte mingid õhupuhastid ega – pihustid ei aita hingematvat lehka varjata. Suures hädas võtan kasutusele oma kalli lõhnaõli, mis tekitab küll huvitava lõhnakompoti, kuid ei päästa olukorda. Kõige hullem on see, et harjume skungihaisuga mingil määral ära, kuid vinge lehk hakkab riiete ning asjade külge. Esialgu ei saa me linnas liikudes arugi, miks meie läheduses viibivad inimesed nina kirtsutavad.
Tom ja Erik peavad mitu õhtut sõjaplaani ning on ühel ööl valmis, labidad käes, skungile õppetundi andma. Mõte on uhke, kuid meestel läheb süda haledaks ning kõik plaanid kukuvad läbi. Samas ei ole meist keegi nõus edaspidi oma elamist selliste naabritega jagama.
Mehed istuvad taas kord maha uut plaani sepitsema, ikka õllekann kõrval, et mõttelõnga erksana hoida. Viimaks löövad nad kahekesi kõik võimalikud sissepääsuavad kõvasti kinni, kui skunki kodus pole. Kogemata jäävad aga looma pojad kuhugi maja alla peitu, mis teeb emaskungi väga õnnetuks. Paar päeva käib ta hädiselt ringi, üritades maja alt käikusid läbi kaevata. Lõpuks kangutab Tom mõned plangud ühe ava eest ära. Tänutäheks otsustavad meile peale pressinud metsloomad kolida öösel terve perega natuke rahulikumasse paika.
Hoolimata Toronto suurusest, kivimajadest ja sillutatud teedest tunnetan ma, et inimene on justkui pealetükkiv isend, kes on jultunult enda kasutada võtnud metsloomadele kuulunud ala ega ole sugugi nõus seda nendega kenasti jagama.
Suurlinna kohta on Torontos hulgaliselt parke ja rohelust, mis annab varjupaika mitmetele metsaelanikele. Ma pole küll hirvi ega põtru näinud, kuid rebasega koos olen tänaval kõndinud küll ning suvisel õhtutunnil olen aias istudes jälginud mööda paterdavat opossumit, kes üha soojeneva kliimaga Torontos mõnusa olemise leidnud. Õieti ei suutnudki ma paugupealt seda ainukest Ameerika kukkurlooma ära määrata, sest välimuselt meenutab ta kassisuurust rotti. Igaks juhuks tõmbasin kärmelt jalad tooli peale, et tal ei tekiks kurja kavatsust mind varbast naksata.
Suvi toobki esile hoopis teise palge Torontost. Inimesed on palju rõõmsamad ning üllatavalt sõbralikud. Kohvikute ja restoranide omanikud tassivad pimedatest ruumidest lauad tänavale ning õhtune elu käib hommikutundideni välja. Minu esimene mulje talviselt hallist ja räämas linnast on ammu unustuste hõlma vajunud.
HILISTULIJAD JA VANAD OLIJAD
Kui me 90ndate alguses Tomiga Torontosse satume, on siia kogunenud teisigi noori Eestist. Mõnel on käsil õpingud ülikoolis, mõni on tulnud perega, mõned on lihtsalt maailma avastamas ja õnne otsimas. Ja kuigi käiakse läbi kohalike väliseestlastega, on ka neid, kes tunnetavad vajadust leida omasuguseid, värskelt Eestist tulnuid.
Kaks hakkajat tudengit panevad kuulutuse mõlemasse lehte, nii „Vabasse Eestlasesse” kui „Meie Elusse”, kutsudes nii-öelda hilistulijaid neljapäeva õhtul Eesti Maja kohvikusse kogunema. Kui me Tomiga esimene kord kohale läheme, ei ole rahvast just palju, kuid pikapeale levib sõna ning eks aegamisi tule uusi inimesi Kanadassegi.
Alguses tullakse kokku juttu ajama ja Kanada-kogemusi vahetama. Tekivad tutvused ning sõprused, mis peavad vastu aastaid, isegi siis, kui Eestisse tagasi kolitakse. Paljud on ajutiselt Torontos kas õppimas või külas, osa on lapsehoidjateks ning osa oma elu uuel maal alustamas, mis alati ei tähenda, et neil elamisluba juba käes oleks.
Hilistulijad ei suhtle siiski ainult omavahel. Tekivad uued kontaktid siin sündinud noorte Kanada eestlastega, kelle jaoks on Eesti ja eestlased olnud alati väga olulisel kohal. Vahel paneb lausa imestama, kui tugevalt on eestlus nende sisse juurdunud.
„Eesti on meie jaoks alati olnud nagu muinasjutumaa,” ütleb mulle Erik, kellega koos maja üürime. „Ema, isa ja vanavanemad seletasid aina, kui hea ja armas seal oli,” jätkab Erik ja mu silme ette tuleb pilt väikesest poisist, kellele on tekk ninani tõmmatud ning kes kuulab enne magamaminekut põnevusega järjejuttu Eestist. „Nõnda me kasvasime üles, arvates, et parim maa on Eestimaa!”
„Ja mis sa nüüd arvad?” uurin.
„Olen seal viimaks ära käinud…” jääb Erik mõtlikuks. „Vahva on näha neid kohti, millest ainult räägitud on, kokku saada inimestega, kelle käest pühade ajal postkaarte saime. Kuigi… need külastamised muutusid vahel tüütuks! Saan aru küll, et kõik tahavad mind üle vaadata ja eks minulgi ole põnev, aga kogu aeg samu lugusid üle korrata ei olnud üldse lõbus.”
„Aga ikkagi… Eesti ise?..”
„Eesti ei ole muinasjutt!” ütleb ta kindlalt. „Eesti on nagu iga teine riik oma rahvaga, kes proovib toime tulla nende vahenditega, mis neil on. Aga vahel võiks nad natuke rohkem naeratada. Mõtlesin, et tänaval on kõik millegipärast tigedust täis!”
Eriku-taolised Kanadas sündinud eestlased sulavad kergesti kokku uuema Eestist saabunud vooluga, kuigi vahel vaidleme sõbralikult nii mõnegi asja üle, kui jutuks tulevad kohalikud Kanada harjumused või need, mis aastatega Eestis kujunenud. Erikule ei meeldi näiteks üldse eestlaste suhtumine naistesse.
„Kuidas see võimalik on, et naised Eestis peavad köögi vahet jooksma ja mina istun meestega toas ning joon õlut?” pahandab ta kord valju häälega.
„Ja mida nad siis tegema peaksid?” uurib Tom.
„Mis küsimus see on?” läheb Erik põlema. „Muidugi seltskonnas