tõkke eest ära. Niipea, kui veendume, et oravad on minema kolinud, sulgeme katusealuse ava uuesti.
Saame Hannesega kenasti läbi, kuigi mõni olukord paneb silmi pööritama ning kannatuse proovile. Üks asi on oma vanemate või vanavanematega koos elamine, teine võhivõõra vanainimesega sama katuse all olemine, kui proovid vanuri iga näpunäidet vaidlemata järgida.
„Kus muruniiduk on?” küsib Tom kevade saabudes. „Rohi natuke pikaks kasvanud.”
„Ei ole vaja veel, las kasvab!” arvab Hannes asjale käega lüües. Nädal hiljem astub ta koputamata meie tuppa ning teatab Toomasele: „Kas sa oled näinud, kui kõrge muru on? Kes seda muruniitjaga enam lõigata saab!”
„Kuidas ma seda siis lõikan?” paneb Tom pliiatsi lauale, mille ääres ta emale-isale kirja kirjutab.
„Ega sul midagi muud jää üle, kui kääridega muru pügada,” ütleb Hannes tõsise näoga. „Mul on kusagil garaažis need olemas!” Näen juba vaimusilmas, kuidas minu mees käpuli muruniitja rolli mängib.
Tom suudab siiski selgeks teha, et masinaga saab ikka paremini rohu kallale minna ning kääride otsimise peale ei tasu sugugi aega raisata. Sammub siis Hannese sabas niiduki juurde ning teeb töö vanahärra valvsa pilgu all ära.
Tundub, et imeilusa säravrohelise muru omamine on Põhja-Ameerikas täielik kinnisidee. Muidugi, ma ei vaidle vastu, see näeb väga kena välja, kuid millise hinna eest! Vesi, väetised, putukatõrje… mida kõike selle nimel ei tehta! Kanadas kulutatakse muru hooldamise peale 2 miljardit dollarit aastas!
Toronto kuumade ilmade ajal, mil linnaisad paluvad rohtu mitte kasta, leidub ikkagi hulgaliselt neid, kes peavad oma muru puhta joogivee kokkuhoiust tähtsamaks. Me ei suuda oma silmi uskuda, kui esimest korda ühe eramaja ees kastmissüsteemi märkame. Peame lausa seisma jääma ja uurima, kas kusagil on peidus mõni lillepeenar, mis kuivaga vett vajab, kuid silme ees laiub ainult lai erkroheline väli.
Kuna meile tundub seesugune murukummardamine ja vee raiskamine väga arulage, siis ei saagi meie maja esine nii kaunis välja nägema nagu paljudel teistel. Minu muru kuivab suvel vahel hoopistükkis kollaseks, sest lisaks sellele, et päike mulda küpsetab, imab vägev vahtrapuu viimasegi tilga enda elushoidmiseks. Isegi kui mõni naaber omaette imestab, mis on meie rohuga juhtunud, pole keegi veel märkusi teinud. Suuri trahve pole me samuti kaela saanud, kuigi hooldamata muru eest võib siin trahvi saada küll. Näiteks Kanada pealinnas Ottawas tehakse aastas umbes kaks tuhat kaebust naabrite majaesise kohta. Need, kes tahavad oma meelerahu säilitada, lähevad aga lihtsama vastupanu teed ning lasevad mullale paigutada plastist kunstmuru, mida müüakse umbes kahekümnes erinevas variandis. Siiani olen ise seda ainult Toronto kesklinnas näinud. Eemalt pettis tõesti silma ära ning ega sellel istudagi väga viga olnud. Ainult kahju, kui kõige kunstliku kõrval, mis meid ümbritseb, isegi tavaline rohi ära kaob.
Niipea, kui ma endale töö saan, muutub vanahärra eest hoolitsemine eriliselt väsitavaks. Hannes teeb märkusi, miks me nõnda vähe kodus oleme ning miks toit alati õigel ajal laual ei ole. Püüan küll seletada, et hommikul ei ole mõtet putru lauale jahtuma jätta, sest meie lahkumise ajal on ta alles voodis, ning õhtusöögi ajaks ei jõua ma alati koju. Meie tasuta toake on taeva kingitus, kuid siiski süveneb minus üha enam tunne, et omaette elamine ja meelerahu on rohkem väärt kui kokkuhoitud raha.
„Kuhu kõik mu hõbelusikad kadunud on?” nõuab Hannes ühel pühapäevahommikul, kui oleme just pannkookide söömise lõpetanud ja ma istun toas, raamat käes.
„Lusikad?” panen ohates raamatu lauale. „Need on köögis, kus mujal…”
Sammun Hannese sabas aeglaselt pikast kitsast trepist alla kööki lusikaid üle lugema.
„Sahtlis on neid üks, kaks…” loen ükshaaval. „Kokku kaheksa. Kolm tükki kuivavad kraani kõrval laiskliisul ja Tom on ühe ilmselt oma kohvitassiga teleri ette võtnud.”
„Ongi kõik siin,” peab Hannes üllatunult tunnistama. „Aga parem on, kui nad kogu aeg sahtlis oleksid!”
Tom kehitab minu kurtmiste peale õlgu, kuni ühel vihmasel sügisnädalal jääme nii Hannes kui mina grippi. Vaene Tom peab kahe haige eest hoolitsema, mis tähendab talle mitut magamata ööd. Meil on Hannesest kahju, sest päris lähedasi tal polegi, kes külla tuleksid, ning haigus hirmutab isegi paremad sõbrad ja tuttavad eemale.
Tom proovib olla väga kannatlik, kui ta öösel Hannesele sooja jooki toob ja tablette otsib. Kuigi nüüd tekib väike probleem. Nimelt ei käi mingil kummalisel põhjusel ravimid kokku purkide peal olevate kirjadega. Viimaks peab vanahärra end ägisedes voodist välja ajama, et selgust luua. Tom aitab ta kenasti pehme teki alla tagasi, mispeale Hannes kurvalt meenutab, kuidas ta oma kadunud naise haigevoodi juures ebamugavas toolis terved pikad ööd istus, vihjates, et meiegi võiks tema jaoks sama teha. Igaks juhuks jätab Tom küsimata, kas vanahärra tõvevoodi kõrvalt hommikuti ka tööle pidi ruttama.
Võtame nüüd tõsiselt kätte omaette elamise otsimise. On ilmselge, et Hannes peaks endale palkama hooldaja, sest meiesugustest noortest pole talle palju kasu. Oleme ka arutanud pisipere üle ning väikesed lapsed ei tuleks Hannese juures kõne allagi.
Leiamegi samas linnaosas kahetoalise korteri, mille põrandast laeni ulatuvatest akendest avaneb avar vaade Toronto kauneimale pargile High Park. Ka Ontario järv on lausa kiviga visata.
Mööblit meil suurt ei ole. Sõprade käest saame muhkliku madratsi ning laua, diivani asemel on toas magamiskott, mille peal põõnates vaatame kasti otsa tõstetud telerist ajaviiteks filme ja uudiseid. Köök on imepisike sopike, kuhu ühele poole mahub ameerikalikult lai pliit ja külmik ning teisele poole samas laiuses kapid ja kraanikauss. Imeliselt kena ja rahulik on meie olemine!
Meie kolimise peale arvab paar Kanada eestlast, et kiirustasime liialt Hannese juurest äratulekuga, sest vana mees oleks pärast surma ehk midagi meile jätnud, äkki isegi maja pärandanud. Kuid mina ei oska nõnda asjade peale vaadata. Igaühel on oma elu ja seda ähmase varalise kasu lootuses kellegi järgi seada on viimane asi, mida teha tahaksin.
Vahel näeme tänaval Hannest, puhudes alati ka mõne sõna juttu. Vanahärra kurdab, kuidas uus hooldaja, kellele ta isegi palka maksab, päeviti lapsehoidjana töötab ning kunagi kodus pole… Kui ühel päeval talle teatan, et kolime varsti teise linnaossa, libiseb minu suureks imestuseks üle ta näo kurbusevari:
„Küll on kahju! Tundsin, nagu oleksite mulle ikka lähedal, kui siin elasite!” Ma poleks kunagi arvanud, et talle nõnda palju tähendasime.
Meie head sõbrad Erik ja Juta on pakkunud meile nüüd võimalust jagada kahekorruselist maja, mille nad tuttavate käest üürinud on. Nemad elaksid alumisel ja meile jääks ülemine korrus. Eestist pärit Juta on hiljuti abiellunud Kanada eestlase Erikuga, kelle elu läbi ja lõhki kohaliku eestlusega seotud. Kummaline on see, et iseloomudelt on nad kui öö ja päev: tasakaalukas ja rahulik Juta ning tema kõrval energiast pulbitsev Erik, kellel ei teki kunagi raskusi võhivõõraga kiiresti jutu peale saada. Naabriteks ei oskaks paremaid soovidagi. Saanud lisaks teada, kui soodne on üür, ei vaja me enam pikka mõtlemisaega.
Kindlasti meelitab meid ka aed, kuhu Tom kiiresti peenramaa kaevab, et tomateid istutada. Talle lihtsalt maitsevad tomativõileivad nii väga! Poest ostetud punased viljad on aga maitsetud võrreldes varre otsas valminud tomatitega, mis pakatavad suvesoojusest ja mis õnneks peale meie ühelegi loomale huvi ei paku. Mis saab lihtsam olla, kui pole vaja isegi kasvuhoonet püsti ajada, sest suvine kuumus ja niiskus annavad silmad ette ka kõige uhkemale kasvuhoonele.
Olen mõnele eesti sõbrale proovinud Toronto suvist leitsakut just nõnda kirjeldadagi: mine palaval suvepäeval kasvuhoonesse, pane uks kinni ning kujuta ette, et sa ei pääse sealt kuidagi välja. Selline troopiline on Toronto suvi! Toronto asub Põhja-Itaaliaga samal laiuskraadil, siin kasvavad isegi viinamarjad, virsikud ja kiivid. Meie viinamarjalehtla toob igal sügisel maiaid pesukarusid ligi just siis, kui küpsed kobarad oma magusast lõhnast ilmale