kaminasimsi kohal ripub portree Teise maailmasõja aegsest saksa vormi kandvast ukraina ohvitserist. Maja kuulus varem ukrainlastele, kes kasvatasid usinalt kurke ja küüslauku hapukurkide tegemiseks. Vanema põlve immigrandid teevad hea meelega aiatöid, samas kui nende lapsed tassivad oma värske kraami koju sageli ainult supermarketitest. Teisalt on ajad muutumas ning paljudele on oluliseks saanud mahedalt kasvatatud toit. Nõnda on noorem põlvkond tekitanud oma aiakestesse sageli nurgakese peenramaad.
Uurime kaminaava katvat metallplaati ning meile jääb ebaselgeks, mis otstarvet täidab võltskamin, sest katte taga on vaid tavaline sein. Kellegi meelest jätab see ilmselt majast uhkema mulje. Arutame, mida saaks ümber teha, mida jätta. Piisab vaid ühest lühikesest käigust, et otsustada võimalusel just siia kolida. Tasuski ära see pikk ootamine ja otsimine!
„Kas sa tahad öelda, et te ostsite ainult kahe magamistoaga maja?” ei jõua mu kanadalasest sõbranna Ruby oma imestust varjata. „Teil on ju kaks last kasvamas, kuhu nad ära mahuvad?”
„Milles küsimus… Ühes toas elame meie ja teises lapsed! Neil ongi kahekesi toredam koos kasvada,” proovin seletada. „Elutuba on suur, keldrikorrusel ruumi maa ja ilm. Sinna saame väikese toakese eraldi välja ehitada, ja isegi teise vannitoa.”
„Küll sa näed, kui kitsaks teil läheb!” ei anna Ruby järele. „Siis peate uue maja ostma! Minu poisid olid just kooli minemas, kui kolisime.”
„Suuremasse majja?”
„Muidugi! Ja tead, mis mulle kõige rohkem meeldis,” vaatab ta mulle kavalalt otsa. „Uus maja oli sama tänava teises otsas! Me oleks võinud kas või käe otsas kõik asjad üle viia, aga proovi sa kappe ja voodeid nõnda tassida…” Ruby ajab käed õieli, nagu oleks tal suured pakid kaenla all, ning vaarub kahele poole, ise vaikselt naeru kihistades.
„Aga nüüd elad sa ju korteris,” tuletan meelde.
„Ah, loomulikult!” heidab ta käega ja muutub tõsisemaks. „Pojad on ju ilma peal laiali. Üks läänerannikul ülikoolis, teine Ottawas. Kuidagi kõle hakkas selles suures majas. Müüsime maja jälle maha ning ostsime väiksema.”
„Korteri?”
„Ei…” vastab ta nukralt. „Tead, ma arvan, et see suur tühi maja mõjus meile halvasti. Mina istusin oma toas ja James vahtis all telekat. Enam ei olnud lapsi ka, kes oleks meid ühendanud. Seadsime end pisemas majas sisse, võtsime isegi kassid, aga… ega needki aidanud. Elasime nagu võõrad inimesed kõrvuti, ootasime ainult laste külaskäiku. Mis elu see on! Siis läksimegi lahku…”
„Ma arvasin alati, et ta kolis korterist välja,” imestan.
„Korteri ostsin pärast lahkuminekut,” läheb Ruby pisut elavamaks. „Naljakas, kuidas meie kassid said mulle äkki nõnda oluliseks. Otsisin korteri võimalikult lähedale meie viimasele majale, et saaksin neil külas käia. Meie kortermajas ei ole kassid ja koerad lubatud. Õnneks võtab James mind alati hea meelega vastu. Nüüd on meil palju parem läbisaamine kui enne lahkuminekut.”
Sel hetkel ei saa ma õieti aru, kuidas koduloomadest saavad nõnda olulised pereliikmed. Alles siis, kui meiegi koju saabub kaks kassi ja koer, mõistan, miks Ruby oma kiisude juurde kippus. Mina oleksin ilmselt proovinud leida elamiseks koha, kuhu võiksin ise kassid kaasa võtta.
Hoolimata Ruby soovitusest kohe suuremasse majja kolida oleme oma otsusega rahul. Aastate jooksul ei ole meil kordagi tekkinud mõtet, et elamine on väike. Miks peaksid ruumid olema meeletult suured, kui vajame magamistoas pinda vaid voodi ja kapi jaoks ning köögis ruumi söögitegemiseks? Ruby kogemusest õppust võttes on mul väikese maja üle hea meel – loodan, et siin on raskem lähedastest lahku kasvada.
BEEBISABIN EHK KATSIKUD KANADA MOODI
Kop-kop, kostab läbi une kõva prõmmimine meie uksele. Toksan uniselt Tomi, et ta end üles ajaks. Pärast lapsega haiglast kojusaamist on iga unehetk ülihinnas ning igasugused segavad asjaolud eriti tüütud.
Tom ruttabki trepist alla uurima, mis toimumas on. Meie vastasmajja on hiljuti kolinud pereema Catharine ja tema see ongi, kes uksele koputab. Jalge juures seisab tal suur papist kast.
„Tere hommikust! Ma loodan, et ei sega teid,” muretseb naabriproua, kellele ei tea kust väljailmunud tuul juuksed silma puhub. „Ma märkasin, et teie beebi on viimaks sündinud. Palju õnne!”
„Aitäh!”
„Kui sa pahaks ei pane, siis mul on siin kasti sees riideid. Kahju on neid niisama ära visata. Minu lapsed on palju suuremad.”
„Milline üllatus! Suur aitäh!” tänab Tom.
Õhtupoole on aega kingitud lasteriideid üle vaadata ja sorteerida. Catharine on need ilmselt hiljuti puhtaks pesnud, kuid õrn sidrunit meenutav pesupulbrihõng ei suuda siiski varjutada väikestele lastele omast magusat lõhna, millest riie on läbi imbunud. Laome rõivaid erinevatesse kuhjadesse. Mõned saavad Marile, mõned väikesele õele, kuid päris mitmed jäävad oma järjekorda ootama.
„Mõtle, kui kena temast,” arvan. „Need pole ju õieti seljaski käinud. Paistavad nõnda uued.” Isegi kahene Mari tuleb asja lähemalt uurima ning leiab varsti ilusa T-särgi, mis kohe selga läheb. Järgmised kolm päeva keeldub ta midagi muud kandmast, kuni peab siiski suure kurvastusega särgi pesukorvi viskama, sest ilus muster kaob igat sorti toiduplekkide alla ära.
„Imelik, et ta julges neid tuua,” mõtlen juhtunu üle järele. „Olen kuulnud, kuidas peened prouad tahavad oma lastele ainult uusi asju. Ja tõmbavad nina põlglikult viltu, kui keegi oma vanu esemeid pakub.”
„Äkki arvas ta sinu peente prouade hulka mittekuuluvaks,” norib Tom sõbralikult. „Mis kõige selle kraamiga muidu ikka pihta hakata? Oleme vist mitmeks aastaks riietega varustatud. Õieti küll lapsed.”
Meil käib pärast lapse sündi loomulikult veel külalisi. Eestlased toovad tavaliselt mõne kingituse, kuid kanadalased astuvad läbi, et tuua… söögipoolist.
„Ma tean, kui kiire pisikese beebiga on,” seletab mu sõbranna Ruby, ise suurest kotist kodus küpsetatud toitu välja ladudes.
Meie tutvus sai alguse minu esimeses töökohas. Ta tuli minu juurde küsimusega, mis sorti juuksevärvi olen kasutanud. Mul võtab tükk aega seletamist, et ma pole elus kordagi juukseid värvinud, välja arvatud ehk majaseinte maalimised, kui pintsli pealt mulle midagi pähe on tilkunud.
„Kui kahju!” ohkab Ruby. „Otsin juba ammu täpselt sellist blondi värvi.” Ta libistab käe läbi oma lühikeseks lõigatud mustade juuste. Mina ei saa aru, miks ta peaks kurvastama, sest tume soeng ja lühike kasv annavad talle minu meelest eksootilise idamaise hõngu. Kuid oma loomule omaselt ei nukrutse ta pikalt. Mul on alati Rubyga koos mõnus olla, sest tema avali olek ning vahetu suhtlemisoskus toovad kaasa rõõmsa õhkkonna.
Õnneks pole külaliste vool pärast lapse sündi ja kojusaabumist väga suur. Palju olulisemaks on enne sündi peetav beebisabin.
‘Beebisabin’ on minu meelest imetore väljend, mille Kanada eestlased kohaliku kombe kohta välja on mõelnud. Kui ma esimest korda ingliskeelset sõnakombinatsiooni ‘baby shower’ kuulsin, siis ei mahtunud mulle kuidagi pähe, kuidas beebid duši alla pannakse. Kuid dušš ja beebid ei käigi kokku. See sõnapaar tähistab hoopis seda, mismoodi peetakse esimese lapse sünni puhul üks tore pidu, kuhu tulevad sõbrannad kohale, et tulevane ema beebiasjadega üle külvata. See oleks justkui eelkatsik, mis mulle esialgu päris pentsik tundub. Ma ei ole väga ebausklik, kuid saan aru nendest, kes ei taha enne sünnitust muud muretseda kui ainult hädavajalikku.
Meiesugustele, kelle laste vanaemad-vanaisad ja tädidonud elavad kaugel üle ookeani, on nii beebisabinad kui lahked riiete annetajad suureks abiks. Nemad on ka ainukesed, kellelt saame tuge, kui vahel lapsehoidmisega hädas oleme.
Olen