Catea (loe: Katja) ja äsja arstiteaduskonna lõpetanud lopsakate juustega piltilus Rodica.
Vean alati, ka töistele kohtumisele, oma lapsukese kärus kaasa. Punnpõselist blondi poissi hüpitavad, patsutavad ja musitavad moldovlased ei ole muidugi just parimad kaaslased, kellega tööasjadest vestelda. Lisaks on mul kangesti ebatõsine välimus. Esinduslikkuse pärast pingutavate moldovlannade kõrval olen ma natuke… rääbakas. Mul on peas naeruväärne punase-rohelise-kollasekirju rastamüts, mille Viini marksistide laadalt ostsin, ja seljas kipakas must villane mantel. Ma räägin äärmiselt kehva vene keelt kõva eesti aktsendiga ja rumeenia keelt ei mõista ma muidugi üldse.
Räägin direktor Anushile oma ideest teha veebisait, mille jaoks saan tuua eesti autorite artikleid. Anush on šikilt riides nagu edukas ärinaine: ta kannab helebeeži kostüümi tooni poolest sobiva punase siidsärgiga. Ta naerab mu jutu peale kõiki hambaid paljastades närviliselt: “No problem, no problem!”
Kogenud Ida-Euroopas töötajad on rääkinud, et kui sulle öeldakse naeratades “no problem”, tähendab see kõige ilmselgemalt siiski seda, et probleem on olemas ja mitte väike. Mingit lõksu ei paista esialgu aga kusagilt.
“Arstid, psühholoogid ja ämmaemandad võiksid interneti kaudu huvilistele nõugi anda!” lisan.
Nüüd vaatab Anush mind kahtlevalt, sest tema meelest on internet ikka padunoorte inimeste ja eriti meeste pärusmaa.
Pärast saan teada, et Anush ei olegi moldovlanna, vaid grusiinlanna. Moskvas ülikoolis õppides abiellus ta moldovlasega ja kolis hiljem koos mehega Chişinăusse. Anush räägib rumeenia keelt päris hästi, kuid ametlike kirjade kirjutamise jaoks on tal Catea, pisike, veidi küürus, esileulatuvate hammastega ja paksude prilliklaasidega noor “raamatukoi”.
Cateas ei ole teiste moldovlannadega võrreldes midagi naiselikku. Ta on alati tumedates tagasihoidlikes riietes, kunagi ei näe ma teda seelikus või kleidis, oma pikad pruunid juuksed on Catea alistunult kummiga hobusesabasse tõmmanud.
“Kui nad just peavad mul küljes rippuma,” tundub olevat Catea suhtumine oma juustesse.
Reserveeritud Rodica palub mul täita pereplaneerimisliidu liikme infokaart, millesse paneb mind vabatahtlikuna kirja. Seal on üks küsimus põhjuste kohta:
“Miks tahate vabatahtlikuna töötada?”
Rodica tõstab pilgu paberitelt ja vaatab mind oma suurte ja ilusate roheliste silmadega, suul vaevu peidetud muie: “Miks peaks see kentsakas välismaalane tahtma tööle tulla siia pimedasse keldrisse?”
“Ee… Ma tahan Moldovat paremaks teha! Hahahaa!” naeran oma nalja peale, aga see ei olegi tegelikult nii vale.
“Päriselt,” lisan ma tõsiselt Rodicale, kes ilmselt pani mulle diagnoosi, et olen natuke napakas. Moldovas ei tee peale hullude aktivistide keegi midagi lihtsalt niisama, tasuta.
Ma olen eufoorilises tujus. Kahtlustan, et mul on Moldovasse ümberasumisest tingitud posttraumaatiline stress ja ma ravin seda kohtlaselt käitudes.
Ma saan oma idee jaoks raha. Täpsemalt kuus tuhat USA dollarit Kanada arenguabifondidest. Selle raha eest tõlgib Tatjana tekstid eesti keelest vene keelde, siis tõlgib kohalik tõlk need omakorda rumeenia keelde ja lisaks palume kohalikke spetsialiste kirjutada tekstid, mille tõlkimiseks meil raha ei jätku. Me maksame poolteist aastat (!) palka arvutipoisile, kes kogu selle kupatuse veebisaidiks vormistab, sekretärile ning Rodicale kui meditsiiniliste artiklite autorile. Samuti honorari arstidele-psühholoogidele-ämmaemandatele-juristidele, kes annavad internetis huvilistele tasuta nõu. Ma õpin rumeenia keeles selgeks günekoloogilise ja naisuurimuse sõnavara ning palkan, vallandan ja juhatan oma tiimi kindlalt. Mina ju tean, mida ma tahan.
Esimesena vallandan süüdimatut kutsikat meenutava armsa, kuid laisa arvutipoisi Nicu, kellel pean sõna otseses mõttes kõrval istuma, et ta midagigi teeks. Kui mul Nicu käe hoidmisest villand saab, palkan uue arvutipoisi, kellega töötaksin iga kell veel ja veel koos. Vitalie ongi mu kindlaim tugi sel tööl, ta on väga nutikas oma vaiksel tagasihoidlikul kombel. Siis võtan tööle lastearsti Cornelia. Õigemini, Cornelia leian tänavalt, kui möödujal ilusat tikitud särki märkan.
“Oi, kui ilus tikand! Kas see on Moldovast pärit?” küsin oma maja ees võhivõõralt möödujalt. Hakkame juttu ajama, ja kui selgub, et ta on hariduselt pediaater, siis kutsun ta kohe kampa:
“Just lastearsti meil ongi vaja!”
Me teeme veebilehe kujunduse põlve otsas (meil ei ole kujundaja palkamiseks raha) ja välireklaame minu algelise kujundusprogrammiga – ning me saame internetisaitide konkursil tervisealaste veebilehte arvestuses teise koha! Esimest ei antud Sorose Fondi korraldatud WebTOP konkursil väljagi ja see on peaaegu sama hea, kui et esimene koht on meie!
Ma üritan luua meeskonnatunnet, kutsudes projektiga seotud inimesed mitmel korral kodusele lõunasöögile, aga ma pole kindel, kas mul see õnnestub. Teen rumala välismaalasena paar viga. Moldovas tuleb inimesed alati palgata siseringist. Kuna ma ei kuulu ühtegi sise- ega välisringi, astun ma tihti üle nähtamatute jõujoonte, üritades kokku segada tiimi, mille liikmed kuuluvad erinevatesse ringkondadesse.
Näiteks tutvustab saksa ämmaemand Karin mulle noortenõuandlas töötavat günekoloogi Galinat: imelist naist, suurt ja sooja. Ta jagab internetis nõu lihtsas keeles, hirmutamise ja moraliseerimata. Just see, mis meil vaja! Aga kuna Galina ei kuulu nii-öelda pereplaneerijate siseringi, siis puksib meie direktriss ta varsti minema. Kahju!
MOLDOVA MÕTTELISEL KAARDIL
Joome ühel soojal suveõhtul sõpradega aias õlut, kui äkki mainib me saksa sõber Stefan mõtlikult endamisi: “Imelik maa see Moldova. Ei oska seda mõttelisel kaardil kuhugi paigutada. Keelt arvestades – ikkagi ladina keelele kõige lähedasem romaani keel üldse – oleks tegu justkui Itaalia või Hispaania väikese sugulasega.”
Jah, mõtlen endamisi, selle visiooni kasuks räägib Chişinău kesklinna kerge ja õhuline suvine linnapilt varju pakkuvate plaatanipuude ja liivakivikarva hoonetega. Õhustik on siin vahemereline.
“Teisalt jälle,” jätkab Stefan, “selline karm sovjetimeelsus ja kommunistid. See nihutab maa hoopis kaugele itta, kuhugi teisele poole Ukrainat.”
Just selline võistlevate identiteetide segapuder ongi Moldova, noogutan.
Paljud ehk ei teagi, et moldovlased räägivad tegelikult rumeenia keelt, mida vene ajal kirillitsas kirjutati ja mis on nüüd vene termineid ja laensõnu täis. Kui ladina tähestik pärast vene aja lõppu taas kasutusele võeti, oli palju neid moldovlasi, kellele oli rumeeniapärase ortograafia järgimine keeruline. Nii palju on rumeenia keeles igasuguseid diakriitilisi märgikesi, tildesid, komakesi! Selline lihtne näide: noor ja haritud moldovlanna, jurist Ludmila, kes käis 1988. aastani vene koolis ja kirjutas ka moldova keelt kirillitsas, ei teadnud, kas sõna “armastus” kirjutatakse iubire või iubirea.
Muidugi on Rumeenias kõneldava rumeenia keele ja Moldovas kõneldava rumeenia keele vahel erinevusi nagu ikka ühe suure keele sees. Tegelikult ulatub rumeenia keele moldova murde ala ehk moldovenesc ainult poolenisti Moldovasse, teine pool sellest moldovenesc’i murdest jääb tänapäeva Rumeeniasse.
2004. aasta rahvaloendusel selgus huvitav fakt. Kui inimestelt küsiti, mis on teie emakeel, siis 16 protsenti ütles, et rumeenia keel, 60 protsenti ütles, et moldova keel. Peaaegu pool linnades elavatest inimestest pidas emakeeleks rumeenia keelt, maainimestest toetas rumeenia keelt aga vaid 12 protsenti. Paljud kahtlustasid, et sellise poliitilise alatooniga küsimusega saavad võimukommunistid inimeste poliitilist meelsust testida: kas oled oma (eelistad moldova keelt) või oled Rumeeniameelne (pead rumeenia keelt emakeeleks). Maainimesed ongi enamikus kommunistide valijaskond…
Ja 31. augustil peetavat emakeele päeva nimetatakse ametlikult Limba Noastra ehk siis riigikeele päevaks, et mitte tekitada poliitilisi vaidlusi selle üle, kas riigikeel on moldova keel või rumeenia keel. 2001. aastal võimule saanud venemeelsed kommunistid ei soovi