tehasejubinatest kokkukeevitatud monstrum, mille nurga peale on maandunud uudishimulik must lind. Punaseks pintseldatud keskosa pealt võib lugeda: Galerie de Arta.
Seda peab armas Nataša Obada, kes vastupidiselt tavalisele moldovlasele naerab tihti. Õnnelik ja särav, seisab ta ise tihti leti taga galeriis, kus domineerivad intensiivsed punased ja rohelised toonid. Tal on hea meel, et saab tegeleda loomingulise tööga. Hariduselt arhitekt, hakkas ta alles oma andeka tütre Ania eeskujul joonistama ja maalima.
“Arhitektuur on ikka meeste ala. Väga karm,” selgitab ta, miks ta erialast loobus. “Ma ei osanud algul tegelikult joonistadagi, kuna arhitektidele ei õpetata inimese joonistamist. Aga ma siis tütre kõrvalt õppisin.”
Nataša tütar Ania Neceanicu on imelaps, kes hakkas juba kümneaastasena joonistama ilusaid, mõtestatud, unenäolisi pilte, kus toimetavad muinasjututegelased ja mänguasjad. Natašal on tema varajaste töödega tehtud isegi kalender – ta on oma andeka tütre üle varjamatult uhke.
Ania kunstnikuallkirja, muide, asendab vahva teekann – vene keeles on ’tšainik’ ju teekann ja rumeeniapärases kirjapildis saab sellest Ceainic. Ania oli Mitte-Teekann, Ne-Tšainik! Ta joonistab südantsoojendavaid külaelustseene, mis erinevalt moldova külade tegelikust olukorrast on värvilised ja elusad. Ühel jõulupildil on keset ööd lumisel külavaheteel punase rätiga lahke tädi, kuldne oks käes, sinisilmse roosa pulliga vestlust pidamas. Pulli kuldsete sarvede küljes lehvib kuldne lint. Talude korstendest tõuseb suits otse üles. Külm on.
Kehva joonistusoskusega Nataša naivistlikel töödel on siiamaani taadid-memmed liiga suure pea ja väikeste kabujalgadega. Tema firmamärgiks on aga hoopis puust tahutud ja maalitud stiilsed inglid, vaskplekist tiivad seljas ja kellukas käppade vahel, ning naivistlike maaelustseenidega kaetud maalitud männipuust kastid, kuhu Nataša turult leitud vanaaegseid käepidemeid ja nurgatappe külge naelutab. Pisikese tabaga saab oma saladused karpi hoiule panna. Nataša arhitektianne avaldub selles, et ta ehitab aina suuremaid ja suuremaid karpe, kummuteid ja troonilaadseid toole ning maalib nad kõik põhivärvides helgeid muinasjutte täis.
Räägime Natašaga ühel päeval jälle värvi ja männipuidu järele lõhnavas galeriis juttu. Mainin talle, et rääkisin kord ühel vastuvõtul Moldova valitsusvälistes organisatsioonides töötavate inimestega ja ütlesin nagu muuseas, et Moldova on väga hea koht, kus midagi teha. Saksa saadiku juures diivanil rivis istuvad naised vaatasid mind tõstetud kulmudega: “Kuidas hea maa?”
“Teie ühiskond ei ole veel valmis, nii saate te endale luua süsteeme, mis ei pea kordama Läänes tehtud vigu. Ja teil on siin nii palju teha!”
Hämaras ruumis keraamikariiuli ees seisev Nataša saab minust omamoodi aru. Ütleb, et tõesti:
“Teil seal Euroopa Liidus on nii palju karme seadusi ja reegleid, mis seavad loomingulisele lehvimisele karmid piirangud. Minu sõbranna, Chişinăus elav hollandi keraamik, hoiab oma pisikest keraamikaahju otse elutoas ja magab ise kahe meetri kaugusel sellest! Tema naeriski, et mitte kusagil Euroopa Liidus ei lubaks tuleohutuseeskirjad sellist asja. Moldovas saab aga ta vabalt oma loominguga tegeleda.”
Nataša peidab nina kampsiku rullkaelusesse ja itsitab: “Moldovas on hea elada. Nii palju vabadust!”
VENE KEELT MA JU IKKA OSKAN, VÕI MIS?
Ühel päeval kohe pärast sissekolimist heliseb telefon. Majaperemees helistab ja küsib midagi vene keeles.
“Zdravstvuite, da!” vastan reipalt. Ma saan aru küll, mis ta räägib. “Da, ja ponimaju. No da… uh, ne znaju, vidite…” (“Tere, jaa! Nojaa… oh, ma ei tea, näete…”)
Ma näperdan telefoni numbriketast, vehin kätega ja eeee-tan. Kui helistaja näeks mu käsi, siis saaks ta ilmselt aru, mis ma öelda tahan. Aga nüüd ta ei näe. Telefonis on kaunis vaikne.
Mina, Kohtla-Järve tüdruk, ei saa kahte vene keele sõna ritta seada!
“No ladna,” ütleb majaomanik. “Ma helistan su abikaasale.” Kanadalasega on tal kergem oma asju selgeks rääkida kui minuga, sest Keith on rumeenia keelt õppinud. Estonka aga vehib ainult kätega.
Otsustan, et ma ei taha rumeenia keelt õppima hakata. Mul on rumeenlaste vastu väike, praegu nii naljakana tunduv vimm sellest ajast, kui kunagi ungari keelt õppisin. Korraliku hungaroloogina, khm-khm, ei ole ma rumeenlastele Transilvaania hõivamist ikka veel andestanud.
Pealegi arutan endamisi, et kahe aasta jooksul ma siin niikuinii arvestatavat progressi ei saavutaks, pealegi räägivad ju kõik Moldova elanikud vabalt vene keelt ka. Viimast aga tulekski mul just värskendada, et kunagise vene keele õpetaja ees oma kohutavat süütunnet heaks teha – keskkooli viimastes klassides me vene keele tundidesse ikka üldse ei jõudnud.
Nii saan tuttavaks iga keeleõppija unistusega – eraõpetaga, kes tuleb sinu koju. Tema nimi on Jelena.
Mõtlen praegu, kui teistsugune oleks võinud olla mu Moldova, kui oleksin seal siiski rumeenia keelt õppinud. See keel oleks ukse avanud just Moldova Euroopa-poolsele küljele, oleks paremini selgitanud maarahva kultuuri, kohalikke avaliku arvamuse liidreid, võib-olla oleksin lugenud isegi rumeeniakeelseid ajalehti?
Vene keel andis mulle seevastu kohe kõnevõime ja ma sain kohalikega ikka jutu peale, aga sellel oli venestamise pitser peal. Vene keele kaudu nägin vaeseid kolhoose ja puudeta, lagedaid, mudaseid maastikke, tigedaid linnainimesi ja minnalaskmismeeleolusid. Rumeenia keeles oleksin aru saanud pulmakommetest, marţisor’i tähtpäevast ja saanud osaleda viljakoristuspidustustel. Oleksin saanud ühenduse Moldova tõelise sisuga, südamega.
“Vene keeles rääkides ei tundnud ma end Moldovas kunagi turvaliselt, aga rumeenia keeles oli hea ja soe olla – sellist hirmutunnet ei tiksunud kuklas, keegi ei ähvardanud,” arutab mu abikaasa keelega kaasas käivat tunnetuste üle.
Tema rumeenia keele õpetajaks oli üheksakümnendate keskel bessaraabia intellektuaal ja ektsüklopedist Dumitru Crihan, vana mees, kelle isa Anton Crihan oli üks vähestest aktivistidest, kelle abiga õnnestus Moldoval pärast Esimest maailmasõda Rumeeniaga ühineda ja kes pidas hiljem isegi põllumajandusministri ametit tollases kunginglikus Rumeenias. Vana õpetlane ja härrasmees Crihan sümboliseeris mu mehe jaoks seega just Moldova kuulumist Euroopasse ja tema rumeenia keel ehitas Keithile turvalise silla Moldovast teiste prantsuskeelsete riikideni, kas või Kanadasse välja.
Minul aga seda silda ei tekkinud.
Välimuselt veidi Raissa Gorbatšovat meenutav Jelena õpetab Chişinăus paljudele välismaalastele vene keelt. Ta on napilt alla 40ne, heledapäine, sale ja äärmiselt reserveeritud venelanna. Hoolimata sellest, et meil ei ole pea ühtegi sarnast vaadet elule ja asjadele, saame Jelenaga väga hästi läbi.
Me jääme viisakalt eri arvamusele geide õigustest rääkides:
“No kuidas nad saadavad sellise inimese riiki esindama!” protestib Jelena ühe välissaadiku kohta Chişinăus.
Ja kahe riigi sünnitusabi võrreldes: “Pole ju esteetiline sünnitada raseerimata ja ilma klistiirita!”
Meheleminemisest: “No nüüd ma juba tahaks mehele minna! Kaks esimest korda läksin lihtsalt sellepärast, et nii oli kombeks!”
Ja meditsiinialastest tekstidest rääkides: “No tegu on ikkagi meditsiinilise tekstiga, ei saa kasutada nii lihtsaid sõnu!”
Ühel nõul oleme vaid selles, et õppiminegi võib olla tore mäng. Näiteks aasib ta oma tütre õpetajat, kes ähvardas klassi kurja häälega:
“’Nii, lapsed, nüüd me hakkame õppima uut osa! Ja see on VÄGA RASKE!!!’” – Jelena matkib õpetajat, kes koputab, kulm kortsus, kaardikepiga laua peale. “’Nii et jätke kohe lollitamine järele, me hakkame tegema RASKET TÖÖD ja nüüd palun kuulake eriti TÄHELEPANELIKULT, sest KES EI KUULA, see EI SAAGI SEDA SELGEKS!’ Ja nii nad õpetavad seal poolsurnuks