on minu kogemused vene maailmaga. Mitte eriti head. Ma olen ju Kohtla-Järve tüdruk. Arvate, et mul oli vene keel suus? Oh ei! Kohtla-Järvel kasvasin ma hoopis üsna rahvuslikuks teismeliseks (selle hm-mm… negatiivsemas tähenduses, sest meie kooli poisid said vene aja lõpul venelastelt tihti peksa!) ja vene keelt ei võtnud ma suu sissegi. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, kulutan ise hulga raha vene keele tundide peale, et ignorantsusest omandamata keel siiski selgeks saada, ja usaldan oma lapse venekeelsete hoolde.
Mäletan Aleksandra ja Oljaga peetud vestlusi poliitikateemadel – kui teistmoodi nad mõtlevad! Aleksandra puhul, kes unistab hoopis politseinikuks saamisest, saab eristada vanainimeselikku kibestumist, mis on pärit arvatavasti emalt, kes oli liigesepõletiku tõttu koduseinte vahel justkui vangis, ja venekeelse meedia piiratust.
“Pagana vereimejad!” kirub ta eraettevõtjaid.
Ta on ka veendunud, et prostitutsiooniprobleem seisab selles, et naistele lihtsalt meeldib hoorata, ning et nad tuleks selle eest vangi panna.
“Ee-ee…” mõtlen ma, kuidas seletada talle äsjast Rootsi otsust keelata seksi ost, kuid ma löön käega. Aleksandral on kogu maailm kindlalt paigas, milleks seda kõigutada. Pealegi peab ta mulle pikki monolooge, kuidas asjad poliitikas täpselt on, ega lase mul sõnakestki vahele poetada.
Olgal seevastu lipsab kord üle huulte Stalini ülistus: “No üht diktaatorit oleks ometi vaja, kes riigis korra majja lööks!”.
Aga kui poliitikat või majandusteemat mitte puudutada, on Aleksandra aval ja rõõmsameelne noor naine ja Olga imetlusväärne ellujääja, kes oskab sitastki, vabandust, saia küpsetada.
Mida rohkem rõõmustan poja vene keele arengu üle, seda enam avastan, et vene meele avaldumine segab mind. Venepärane käitumine, vene mentaliteet – need on korraliku (khm-khm!) eestlase jaoks ju ikka negatiivsed sõnad olnud. Kõige esimene vene meele ilming on tants:
“La-aaduški-laaduški!” kepslevad lapsuke ja Olja rõõmsalt keset tuba, käed püsti, ja keerutavad harali sõrmi taeva poole. Ja siis käed puusale ja hüpped jalalt jalale.
“Minu laps tantsib laaduški’t…” Õhtu otsa olen hämmeldunud sellest teiskultuursuse avaldumisest mu oma kodus ja mõtlen, kui kaugele kukuvad käbid kännust. Ma ei mõtlegi niivõrd, kas see on hea või halb. Lihtsalt registreerin fakti.
Järgmine kord avaldub vene meel, kui satun kogemata elutuppa ajal, mil Olja meisterdab lapsega loomadele puuklotsidest kodu. Olja räägib juurde muinaslugu:
“Žil-bõl konnake, ilus maja oli tal – terem-teremok. Hästi elas konnake oma majas. Aga siis nägi jänku konna maja. Koputas uksele:
“Kop-kop, lase sisse, konnake, lase mind oma majja, mul ei ole kuskil elada!’
Jänku koliski konna majja. Elasid-olid, kuni tuli hunt:
“Kop-kop, konnake, lase mind oma majja elama!”
Kuuldused heast majast jõudsid rebaseni. Rebanegi kolis väiksesse majja. Konn püüdis kõigi vastu viisakas olla. Kõige viimaks saabus karu, ja tema tulemine ajas maja lõhki.”
Kuulan juttu, vaatan majaehitust, kuni tunnen, et ma enam seda taluda ei suuda:
“Issand, Olga, lõpeta palun selle koleda muinasjutu rääkimine! Meie, eestlased, ei mõtle nii, et sul on kena maja, las ma elan ka selles. Just sellise mentaliteedi tõttu Eesti okupeeritigi! Meie Eesti on ka sellepärast lõhki, et venelased meie majja ronisid!”
Lõpebki majaehitus ära, Olga ja poiss lähevad õue. Halb maik jääb suhu. Pikka aega ei maini kumbki seda teemat. Kui järgmine kord maja ehitamise ajal elutuppa satun, on maju mitu. Olga paneb konna ühte majja, rebase teise majja ja siili kolmandasse.
“Vaata, lapseke, kõik loomakesed elavad eraldi. Täpselt nii, nagu vaja,” muigab ta. Minagi naeran. Kui vabastav see muie on. Kui mõistlik naine, see Olga! Ei mingit terem-teremok’ki!
Ma ei mõelnud enne uue keele lapse “menüüsse” lisamist, et keeleõppega kaasneb vältimatult kultuur. Minu arusaamine vene kultuurist oli tänu Kohtla-Järvel üleskasvamisele üsna kitsarinnaline – mul olid vene kultuuri vastuvõtmiseks liiga suured eelarvamused. Ja oma lapsel tsenseerisin vene meele mõju terem-teremok’i võrra. Kuid kas see oli põhjendatud?
Minu laps kasvab ju üles ilma minu negatiivse kogemuseta, eelarvamusteta. Tema jaoks neutraalse vene kultuuriga tutvumine annab talle maailmavaate, milles on erinevalt minu kogemusest vähem barjääre ja rohkem sildu. Tema maailm saab minu omast avaram. Kas terem-teremok oleks poja eestluse pöördumatult ära rikkunud?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.