segane seis on mu 30aastase sõbranna Olga rahvustundega. Naerdes ütleb ta, et see “on kergelt alaarenenud”. Olga ema on moldovlanna, isa türgikeelne gagauus, kodus räägiti vene keelt ja kooliski õppis Olga vene keeles. Oma emakeelt ja riigikeelt Olga nüüd ei oskagi. See tähendab aga seda, et talle jäävad suletuks kõikide riigiametite uksed, sest Moldova ametlikku keelt (olgu selle nimi siis moldova või rumeenia keel, sest suurt vahet ei ole) tuleb riigitööle saamiseks osata kõrgtasemel. Vene keeleski kirjutamisel peab Olga spellerilt abi otsima. Sellele keelte ja rahvuste segule lisaks suhtleb Olga oma ameeriklasest abikaasaga inglise keeles. Vaat selline moldova inimene on Olga.
Lahkulöönud Venemaa-meelses Pridnestrovias, nagu Transnistriat vene keeles nimetatakse, seevastu identiteediga segadusi ei ole. Norra diplomaadile Kristinile väitis üks sealse ülikooli ajalooteaduskonna teadur, et igal aastal suureneb etniliste pridnestrovialaste arv.
“Kas selles mõttes, et igal aastal sünnib Transnistria kodanikke juurde?” täpsustan Kristinilt, kui ta mulle sellest räägib.
“Ei, lihtsalt igal aastal tunneb üha rohkem sellel kitsal maaribal elavaid etnilisi moldovlasi, ukrainlasi ja venelasi, et nad on hoopis transnistrialased.”
Härra Nikolai Babilunga, kes juhatab Transnistria Ajaloo Akadeemiliste Uuringute Laboratooriumi, raporteeris Kristinile aga oma edust etniliste venelaste, ukrainlaste ja moldovlaste ajupesu alal. Selles ajaloo-laboratooriumis näiteks leiti märke Pridnestrovia viiest identiteedikoostisosast – “isemajandamine”, “riiklus”, “multietnilisus”, “idasuunaline slaavi ja vene orientatsioon” ja “moldovapärasus” – juba Kiievi-Venemaa ajast ja isegi… kiviajast!
See on klassikaline näide sellest, kuidas alguses võetakse poliitiline eesmärk luua äsjatekkinud riigile identiteet ja kuidas siis usinad ajaloolased kirjutavad selle toetuseks ametliku, kuni kiviaega ulatuva ajaloo…
Mu lapsehoidja Olga, 50 ringis lasteaiakasvataja, on venelane. Temal ei ole oma identiteedis mingeid kahtlusi. Kahtleb ta ikka ainult moldovlastes.
“No mis rumeenlased need moldovlased nüüd on! Minu vanaisa, kes siin elas, vaat tema oli ikka moldovlane. Ja alati – juba Kazimiri aegadest – on moldova keelt kirillitsaga kirjutatud. Ma ei saa aru, mis keele solkimine see olgu,” kurjustab ta ladina tähtede peale.
Me oleme Olgaga võtnud poliitikateema üles kiiresti allakäiva majanduse tõttu. Kirume natuke valitsust. Küsin, kelle poolt ta järgmistel kevadistel parlamendivalimistel hääletaks. Siis saabki ta kurjaks:
“No kuidas ma hääletaksin Rumeenia-meelsete noorte poliitikute poolt, ise venelane!”
“Ei ole nad nii väga Rumeenia-meelsed midagi, ikka käivad Moskva vahet.”
“Päh, panevad veel piirid kinni!” Kuidas peaks Olga siis Rostovisse oma suhkruhaiget ema vaatama pääsema!
“Samas oleks noori hädasti võimu juurde vaja,” möönab Olga. “Vanade kommude poolt räägib jälle asjaolu, et nad on nelja aasta jooksul jõudnud juba oma taskud täis varastada, uued hakkaks jälle otsast pihta. No ongi dilemma!”
Kommunistid on Moldovas aga “stalinlike maneeridega”, nagu ütles Rumeenia president Iliescu. Näiteks vahistatakse Moldova suuruselt teises linnas Balţis uue (!) Lenini kuju püstitamisel kolm meeleavaldajat. Samuti pani valitsus kinni paar opositsioonilist ajalehte ja raadiojaama. Siis võttis kommunistlik parlament saadikupuutumatuse Venemaa saatkonda piketeerinud kaassaadikutelt, kes põletasid seal muuhulgas Venemaa lippe. Ja näiteks ütles riigi president Vladimir Voronin, et Moldova tahab küll investeeringuid, aga mitte välismaa päritolu. Ikka ainult kohalikke, Moldova omi. Aga üheksa inimest kümnest kaebab Moldovas vaesuse üle, kuidas need investeeringud saaks nende taskust tulla?
Moldova on just selline riik, kus valitsus ikka veel oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul ja Lenini sünniaastapäeval Lenini ausamba ette lilli viib. Ja kus liidreid kritiseerivad vaid natsionaalbolševikud, kes skandeerivad:
“Te pole õiged kommunistid, teie kommunism on lahja! Ei kapitalismile!”
Ühel juunipärastlõunal vaatangi fotosid kahest rääbakast natsionaalbolševikust, kes on äsja vandalismiaktiga kuulsaks saanud. Nimelt oli Palatul Republicii-s (Vabariigi palees) toimuvale pressikonverentsile, kus kahtkümmend viit erinevate riikide OSCE delegatsioonijuhti ja suursaadikut piirab paar tosinat ajakirjanikku, sisse hiilinud ka kaks natsionaalbolševikku, keefiripakid käes. Sobival hetkel tõusevad kaks punaste käelintidega naga püsti ja heidavad keefiri ameerika saadikutele. Härra Minikes, kes pole ametisse Euroopa Julgeolekuja Koostööorganisatsiooni OSCE juures määratud mitte oma diplomaatilise kogemuse tõttu, vaid tänutähena rahakogumisaktsiooni eest president Bushi valimiskampaaniaks, on endast väljas. Ta ei ole sellise kohtlemisega harjunud. Missiooni suursaadik Hill võtab rahulikult keefirise pintsaku ära ja jätkab küsimustele vastamist.
Kus on turvamees?!
Kuid turvamees on just vahetult enne pressikonverentsi algust palunud end korraks vabandada ja lubanud mõne aja pärast tagasi tulla.
Üks Moldova välisministeeriumi ametnik krabab noored nolgid ise kinni ja tirib nad vestibüüli. Ülikõhnad, kergelt räbaldunud riietega tegelased on oma meediakangelase staatusega väga rahul: katkised hambad irevil, naerab üks jultunult kaamerasse: nad said oma töö tehtud, said suursaadikuid alandada.
15 minuti pärast tuleb politsei, nõuab asitõendina suursaadik Hilli pintsakut (sic!) ja viib nolgid minema. Muidugi ei saa politsei kaasa haarata diplomaatilise puutumatusega kaitstud suursaadiku rõivaesemeid!
Palee ees õues nõjatub majaseina vastu Bulgaaria saatkonna töötaja Piotr, kes naerab vahejuhtumi peale ja mainib, et ta oli kavandatavast aktsioonist midagi kuulnud. Bulgaaria, kes on ise parajasti OSCE eesistujamaa, laseb oma organisatsiooni suursaadikute pihta rahulikult keefiri visata ega teavita kedagi ega võta midagi ette!
Õhtul Cricova veinikeldris toimunud vastuvõtul räägib Moldova välisministeeriumi ametnik Moldovat külastavate suursaadikute kuuldes mu abikaasale, et vahejuhtum sai teoks sellepärast, et OSCE saatnud turvamehe ise ära, sest OSCEle ei kõlvanud moldova turvamees. Õnneks võetakse turvamees, kes veinikeldris toimuvale vastuvõtule “tööle” tagasi ilmunud, vale levitamiselt sealsamas vahele.
Kuid kes korraldas meedia juuresolekul alandava vahejuhtumi, seda sõbralikele bulgaarlastele ette teatades?
KAKS VAHEMERELIST OAASI
Muidugi klammerdume Chişinăus kõige külge, mille meie saksa sõber Stefan tinglikult Vahemere kultuuriruumi asetas. Meie rõõmuks avatakse meie lähedal nukuteatri juures tõeliselt armas prantsuse kohvik Delice D’Ange, mis pakub Moldovas nii haruldasi ja täiesti dekadentlikke croissaint’e, saiakesi ja peeneid quiche’e.
Chişinău lastevaenulikkust arvestades on täiesti ennekuulmatu, et välikohviku juurde on ehitatud äärmiselt nunnu mänguplats lastele. See on ideaalne, see on ülimõnus! Kõige ehtsam väikekodanlikkus sovjetliku Chişinău südalinnas, mõtelge!
Me oleme tänu pojale head kliendid, tuleme vahel kohale isegi enne avamist – lapsuke tahab liugu lasta või kiikuda. Või koos teiste lastega pusledega mängida. Kohviku ülemisel korrusel, kuhu on kohvikulaudade kõrvale seatud joonistamistarbed ja mänguasjad, on keset ruumi püsti aetud suur haraline puu, mille okste all lendlevad tiivulised haldjad. Sünnipäevade tähistamiseks on ilmapuu all suur kuningatroon, kuhu soovijad, kroon peas, istuda saavad. Muidugi hõivavad kunstnikud sellised hea auraga ja armsad oaasid kohe: ülemine korrus müübki kunstnike töid kaasa. Imearmas on see, et müügil on väikesed kipsist kujud – elevandid, klounid, karud –, mida laps saab ise värvida.
See kohvik on just üks nendest asjadest, mida Tallinna tagasi saabudes taga igatsema hakkan. Vaene, hall ja kurb Chişinău, kus keegi lastesõbralikkusest ega liiga madalast iibest ei jutlusta, paneb selles osas Tallinnale pika puuga ära.
Teine heaolu- ja õnnesaareke, kuhu tihti sisse põikame, on kunstisalong Alexander. See õdus pesa müüb kohalike