Pühendatud Chrisile, emale ja isale.
Tänud Briti Nõukogule ja Kulkale õpingute toetamise eest!
SISSEJUHATUS
Ma olen moedisainer. Mul on olemas ka seda kinnitav Eesti Kunstiülikooli diplom aastast 1991, kuid kuni aastani 2004 õnnestus mul moekunstiga tegeleda üsna vähe. Ausalt öeldes nii vähe, et mul endalgi tekkis kahtlus, kas ma ikka võin end moedisaineriks tituleerida.
Millega ma siis tegelesin? Ma pidasin kõiksugu ameteid: kujundasin teatrikostüüme Draamateatris, olin stilist, ajakirja Anne moetoimetaja, Stiili moetoimetaja, Eesti Ekspressi moekirjutaja ja illustraator ning sama ajalehe moelisa Mimi toimetaja. Mulle meeldis jagada lugejatega ilu, ideid ja informatsiooni, samuti pakkus lõbu moest kirjutamine, kuid parema meelega oleksin ma moodi hoopis ise TEINUD.
Sõltumatu moekunstnik peab aga Eestis paraku töötama mingil muul alal, et üüri maksta ja süüa osta – ja nii tegin seda minagi. Alguses arvasin, et mul on kaval plaan. Lootsin teenida ajakirjandustööga raha ja siis selle eest teha moodi. Lõpuks aga läks nagu ikka – kirjatöö kasvas üle pea, neelates kogu mu aja, raha nappis ja minu unistuste moekollektsioonid olid visad materialiseeruma. Aastate jooksul tegin neid paar, kuid seda ei saa nimetada professionaalseks moetegemiseks, pigem hobiks. Olin lõksus ega näinud väljapääsu ning mulle hakkas tunduma, et olla Eesti moedisainer on sama hea kui olla Eesti kosmonaut – erilise väljavaateta. Ma räägin siin muidugi ainult üksik-üritajatest – moeloojatest nagu ma ise –, mitte tööstusdisaineritest. Eratellimuste tegemine oleks olnud üks variant, kuid olin ammu aru saanud, et see avenüü ei ole minu jaoks.
Oli 2003. aasta sügis. Ühel ilusal päeval lugesin kusagilt, et Briti Nõukogu pakub aastast stipendiumi õpinguteks Suurbritannias. See oli mulle nagu elektrilöök! Viimaks ometi minu võimalus! Ma olin alati tahtnud minna õppima moodi Londoni Saint Martins College’isse, kuid selline kulukas ettevõtmine polnud mulle taskukohane. Nüüd aga lubati tasuda nii stipendiaadi õppemaks kui aasta elamiskulud. See kõlas lihtsalt liiga hästi, et olla tõsi, aga see oli tõsi! Saatsin vajalikud avaldused-dokumendid ning tegin keeleeksami ja intervjuud. Mäletan, et ühele blanketile pidi kirjutama edetabeli kolmest koolist, kuhu ma oleksin soovinud minna. Minul seisis seal ainult üks nimi: Saint Martins College. Intervjueerija märkas seda ja küsis: „Aga mis siis saab, kui sind sinna ei võeta?” Vastasin, et ma ei tea. Mina tahtsin minna Saint Martinsisse ja punkt. Juba olid mulle saabunud ka pakkumised teistelt ülikoolidelt – üks neist Šotimaal. Mulle meeldib Šotimaa väga, kuid minna moemagistrantuuri Šoti väikelinna? See näis ajaraiskamisena. Kui oleksin olnud 18 ja alles oma haridustee alguses – siis miks mitte. Kuid olin juba 38 ja tundsin, et tahan ainult parimat – kogemust maailma kuulsaimast moekoolist… või siis üldse mitte midagi.
Nii uskumatu kui see ka pole – ma võitsin stipendiumikonkursi. Olin seni arvanud, et olen üks neid inimesi, kes mitte kunagi mitte midagi ei võida, ei loteriis ega mujal. Nüüd jäi veel üks väike takistus – Saint Martinsisse tuli sisse saada. Pärast avalduse ja dokumentide saatmist sain kutse intervjuule, mis pidi toimuma aprilli keskel. Sinnamaani oli mul aega koostada portfoolio ja disainida riietusese, mida intervjuule kaasa võtta. Terve talv möödus ettevalmistuste tähe all ja kevadel sõitsingi Londonisse, kohtuma tuntud ja kardetud Louise Wilsoniga, kelle kätes oli sel hetkel kogu mu edasine saatus. See oli minu uue elu algus. Pika ja imelise teekonna algus.
SAINT MARTINS COLLEGE
Kuidas ma Saint Martinsis intervjuul käisin, kuidas ma kuulsa professor Louise Wilsoni õnnelikuks lubasin teha ning kuidas tema mu kätetööd purustada tahtis.
„Ja miks ma peaksin su vastu võtma?” müristas Louise Wilson. Ta istus mu vastas kirjutuslaua taga, suurt kasvu kehakas naine, üleni mustas, juuksed kuklas väikses hobusesabas, ja vaatas mind tungival pilgul.
Olin tema kohta palju lugenud. See moemaailma üks mõjukamaid naisi saatis siit koolist igal aastal laia maailma uue lennu moegeeniuseid. Just nagu Vändra saekaater laudu, kui kasutada vana head väljendit. Ma ei oska öelda, kas Louise’il on eriline anne vormida geeniusi või on tal lihtsalt hea silm. Võibolla need, kelle ta oma kursusele vastu võtab, ongi juba iseenesest üliandekad? Kuid eks ole seegi suur kunst – teise inimese annet märgata.
Miks peaks ta MINU siia vastu võtma? Ausalt öeldes olin ma juba tänulik au eest temaga kokku saada. Nüüdseks olen näinud piisavalt Briti televisiooni tõsielusarju, kus kandidaadid võitlevad hea töökoha või investorite raha pärast ja kus neid alailma selliste otsekoheste küsimustega pommitatakse. Tol hetkel aga oli selline sirgjoonelisus minu jaoks täiesti uus ja üllatav. Tegelikult olime ju Louise’iga siin juba mõnda aega vestelnud. Kas tõesti polnud ta veel märganud, kui vahva, kena ja igatpidi vastuvõtmist väärt inimene ma olen?!! Ilmselt mitte.
„Ma… ma… luban, et ma annan endast parima, et saada edukaks disaineriks,” kokutasin, ja pidin ise piinlikkusest oma nõmeda vastuse pärast maa alla vajuma.
„Ja miks peaks see MIND huvitama? Mind ei huvita ÜLD-SE, et mu õpilased, kes siit koolist lähevad, hakkavad teenima 100 000 naela aastas ja mina ikka istun siin edasi!” Pakkusin välja järgmise „trumbi”, mis kõlas umbes nii: „Ma olen muidu selline sõbralik ja saan inimestega hästi läbi ja olen hea kollektiivi liige…”
Vastus tuli kohe: „Me ei julgusta siin omavahelist suhtlemist ja seltsielu!”
Oeh, no mida öelda… mida öelda?
Siis tuli mu suust pärl. „Ma teen teid õnnelikuks!”
Ma ei tea, miks ma seda ütlesin. See tõesti ei olnud mina. Veel praegugi tahaks häbist näo kätega katta. No muidugi oleks ma hea meelega teinud Louise Wilsoni õnnelikuks, aga kuidas oleks see olnud võimalik? Mida oleks mul olnud talle pakkuda? Ei tea, kas sellepärast, et olin juba andnud kolm võrdselt halba vastust, kuid ta lõpetas mu pinnimise.
„Kas see jakk on sinu tehtud?” tabas ta terane pilk mul seljas olnud kapsaussirohelist värviliste aplikatsioonidega kaetud jakki. Louise kummardus ootamatult üle laua ja uuris jaki hõlma lähemalt. „Mitte ühtegi kõverat pistet!” ümises ta tunnustavalt.
Seejärel lõi ta lahti mu portfoolio, mille olin tema ette asetanud. Kogemata olin selle lauale pannud tagurpidi, modellide jalad ülespoole. Tahtsin abivalmilt raamatu õigeks keerata, kuid ta tegi tõrjuva liigutuse: „Nii on parem.” Kärsitult lehitses ta läbi roosade(!) kaantega folderi, lehtedele vaevu pilku heites. Siis jõudis ta viimase leheni, kus olid skitsid mu uusimast kollektsioonist. Olin sellele nimeks andnud „Bettina”, kuulsa 1950ndate modelli järgi, sest kollektsioon oli inspireeritud just 50ndatest.
„Ja mis see siin on?”
Kaustas oli palju paremaid töid, miks pidi ta just selle kohta küsima?
„See on kollektsioon, elegantne ja šikk…” ütlesin.
„Ja mis selles UUT on?” küsis Louise.
„See on selline… elegantne, kuid servad jäävad narmendama…” püüdsin asja lahti seletada.
„Ja mis siis SELLES uut on?”
Ma jäin mõttesse. Keegi polnud kunagi küsinud, et mis mu töös uut on. Selles kollektsioonis polnud tõepoolest absoluutselt midagi uut! See oli tore ja veetlev idee, kuid ei midagi uut.
„Näita, mis sa mulle kaasa tõid!” käskis nüüd Louise.
Tõmbasin kotist välja oma „šedöövri”, millega olin nädalaid vaeva näinud. Õunarohelisest villasest riidest voodriga jaki.
„Jälle roheline! See on juba veidi murettekitav,” kommenteeris Louise.
Mu meistriteos oli kitsa joone ja ebatavaliste läbilõigetega jakike, vihjega Balenciagale. Kuna mulle tundus, et Saint Martinsi intervjuule ei saa minna lihtlabase villase jakiga, siis otsustasin selle dekoreerida sametpaela ja „haute couture”-pärltikandiga. Tikand oli väike, aga vohav, kolmemõõtmeliselt kanga pinnast esile tõusev abstraktne kujund. Tikandit tegema asudes mõlkus mul meeles, kuidas noor Briti moelooja Alexander McQueen kirjeldas kõrgmoe tikandikunsti. McQueen oli lihtne, töölisklassi päritolu mees, ning kui ta ehtsat luksustikandit Givenchy moemajas esimest korda lähedalt nägi, pillas ta tabava võrdluse: