Saint Martinsis jagati kätte võtmed metallist hoiukappide tarvis, kus igaüks võis oma asju hoida, siis keerasin kohe võtit ja tõmbasin sahtli lahti. See oli tühi, ainult sahtli põhjas vedeles mingi ajakiri. Võtsin selle kätte… kaanel oli pilt rüütlist raudrüüs!!! Ma olin täiesti sõnatu.
Veidi rahunenuna silmitsesin ajakirja lähemalt. See oli Big Issue. Heategevuslik ajakiri, mida toimetavad ja müüvad kodutud, saades iga ajakirja müügist osa endale.
Mu hinge sigines väike kahtlus – äkki on see on hoopis vihje, et moeõpingud kuulsas moekoolis ei vii mind kusagile, vaid ajavad mu vaesusse ja ma lõpetan kodutuna, kes müüb tänavanurgal Big Issue ajakirju. Tõrjusin selle variandi aga kohe peast ja otsustasin, et tegu oli ikkagi imelise märgiga. Sellest, et olen õigel teel!
KOOLILAPSE ELU, OSA 1
Kuidas ma oma kooliteed alustasin ja kuidas koolikotist sai kohver; miks lookleb Saint Martinsi koopiamasinate taga mitmekümnepealine järjekord ja milleks suitsupakk hea võib olla.
Central Saint Martins College of Art and Design ei ole mingi suurejooneline moe- ja kunstitempel. Art déco stiilis maja Charing Cross Roadil võib oma mustunud fassaadiga möödujale vabalt märkamatuks jääda. Oma rääbakuses meenutab ta pisut nõukogudeaegset Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti. Metallraamidega 30ndate originaalaknad ei sulgu enam ammu korralikult, lastes sisse külma, busside heitgaase ja süsimusta tahma. Kõvema vihmasaju korral ilmusid koridori panged, püüdmaks laest tilkuvat vett. Olgugi et Charing Crossi hoone oli suur ja sisaldas palju õppureid, oli kooli kohvikuks pime, kitsas ja suitsune urg, mille kolletavaid seinu kattis vanade plakatite kultuurkiht ja kus treppidel ning üksikutel toolidel kiigutasid jalga noored maalikunstnikud ja erksavärvilistes kostüümides esmakursuste moetudengid.
Koolikompleks koosnes tegelikult mitmest hoonest ning vähesed teadsid selle majamonstrumi täit ulatust. Louise küsis kord meie käest: „Kas te üldse tunnete seda maja? Kas te olete selle otsast otsani läbi käinud?” Kord me leidsime pääsu katusele, kuhu igaüks võis vabalt minna ning kust avanes sootuks teistmoodi vaade Soho ja Covent Gardeni piirialale, kus me asusime. Raamatukogu aknad vaatavad aga hoopis Greek Streetile, mis on paralleeltänav ja otsaga juba Sohos. Olin mitu korda sellest aknast väljastpoolt mööda käinud ega tulnud kunagi selle peale, et kui läbi toataimede müüri piiluda, siis näeb, kuidas Saint Martinsi tudengid research’i6 teevad ja vanade Vogue’ide köidetud aastakäike lappavad. Neil on seal olemas kõik numbrid! Alates 30ndatest!
Moe magistrantuuri käsutusse oli antud ühe majatiiva terve korrus. Valged seinad, hallid metallist hoiukapid, hallid lauad ning päevinäinud rätsepamannekeenid – tabalukuga laudade külge aheldatud, et keegi neid koju ei veaks –, vanad tööstusõmblusmasinad ja päevavalguslambid. Siin sünnivadki need moemaailma suundanäitavad kollektsioonid – kõigi ebamugavuste kiuste.
Esimesel „koolipäeval” paluti kõigil oma portfooliod laudadele laiali laotada ja toast mõneks ajaks välja astuda. Kui tagasi klassiruumi kutsuti, olid seal Louise ja veel üks õppejõud, Patric. Louise ei olnud sugugi heas tujus. Ei mingit pidulikku rõõmutervitust uutele üliõpilastele. „Ma ei tea, kus mu silmad olid, kui ma teid vastu võtsin, aga moega pole siin küll mitte midagi pistmist. Suurem osa teist ei tee ju üldse moodi. Ma ei tea, mis see on, mida te teete, aga mood see igal juhul ei ole!” pragas ta häälekalt. „Te teate küll, kellest on jutt! Parem võtke oma asjad ja hakake kohe astuma!” Kõik olid hiirvaiksed. Piilusin ringi – ei noh, minust ta küll ei räägi – MINU asjad on ju küll mood mis mood. Olin heitnud pilgu ka teiste portfooliotesse ning ma ei oleks kuidagi saanud öelda, et needki oleksid kehvad olnud. Vastupidi! Ma ei olnud nii huvitavaid ja silmatorkavalt andekaid töid kunagi varem näinudki! Nii et ausalt öeldes ei saanud ma aru, kellest Louise võis rääkida.
Keegi ei iitsatanud ega teinud katset astuma hakata ning Louise jätkas monoloogi, kuhu ka Patric mõned fraasid sisse hõikas. Siis ütles Louise oma klassikalise lause: „Me ei tea, mida me tahame, aga me teame täpselt, mida me EI taha! Seda, mida me EI taha – teame me aga alles siis, kui me seda NÄEME!” Kõlas hirmuäratavalt. Peagi Louise lahkus ja jättis meid Patricu hoolde, kes oli esimesel semestril meie põhiline juhendaja. Louise’il oli piisavalt tegemist magistrantuuri viimase aasta õpilastega, kes pidid lõpetama juba veebruaris. Louise’i nägime me esimesel semestril vaid harva – ta ilmus nagu jumalanna, müristas ja saatis välgunooli ja siis kadus, vahel harva käsutas ta kellegi ka alla korrusele, oma kabinetti. Tihti jättis ta koridori teadetetahvlile varesejalgadega kritseldatud kirju, nagu näiteks siis, kui meile oli antud ülesanne teha moeuuringuid ja osa oli ülesandest valesti aru saanud. Siis tekkis tahvlile sõnum, mille mõte oli umbes selline: „Teile on kätte antud selge ülesanne, mille kohta võite täpsemalt lugeda ka kursuse manuaalist, kuid mõned teist on ikka täielikud puupead ja teinud kõik valesti!!!” Siis järgnes: „Idioodid on…” ja kirja oli pandud umbes 15–20 nime. „Idioodid” olid niiviisi igasuguse peenutsemiseta avalikustatud ja nimed naelutatud seinale kõigile lugemiseks. Louise’i pedagoogika oli jõuline ja aus, poliitiline korrektsus oli viimane asi, mille pärast ta muret tundis.
Juba esimesel päeval oli selge, et meie klassiruum oli meie kursuse jaoks liiga väike. 45 inimest ja heal juhul 10–15 lauda – küll suurt lauda, aga ikkagi. Kõik kursuse tööd olid praktilist laadi, mis tähendas disainimist, drapeerimist, lõigete tegemist ja igasuguseid muid ruumi nõudvaid tegevusi. Need, kes esimesena kohale jõudsid, haarasid enda alla nii palju ruumi kui võimalik, hiljem tulijatel ei jäänud muud üle kui, kott käes, uksel tammuda ja raamatukokku või tagasi koju vantsida – ruumi lihtsalt polnud!
Algul käisin ma koolis tavalise käekotiga, mis iga päevaga järjest raskemaks muutus. Peagi vahetasin selle suure reisikoti vastu, kuid varsti jäi seegi väikseks.
Lõpuks leidsin, et kõige sobivam koolikott on ratastel reisikohver, sest käe otsas kogu seda kangaste ja materjalide mäge ei jõudnud lihtsalt enam vedada! Kui kõndida mööda Charing Cross Roadi, siis näeb seal tihti moe- või tekstiilitudengeid Saint Martinsi poole tõttamas, suured kohvrid kannul vuramas. Materjalid ja poolikud tööd pidi koju kaasa võtma seepärast, et esiteks polnud koolis piisavalt ruumi ega turvalisi hoiukohti, teiseks seepärast, et kooli uksed sulgusid täpselt kell pool üheksa õhtul. See tähendas, et enne magama minekut jõudis kodus teha veel mitu head tundi tööd. Saint Martinsi tudengid ei puhanud kunagi! Välja arvatud siis, kui nad magasid.
Enamik inimesi läheb ülikooli õppima, eeldades, et seal on palju tarku õppejõude, kes loengutel neile oma teadmisi jagavad. Saint Martinsi Kunsti- ja Disainikolledži moemagistrantuuri õppeplaanis ei olnud ÜHTEGI loengut. See on koht praktilisteks tegudeks, mitte sõnadeks. See ei ole koht õppimiseks – sest kõik vajalikud teadmised peaksid siia tulles juba olemas olema. See ei ole koht eksperimenteerimiseks ega eneseotsinguteks – need, kes siia tulevad, on juba väljakujunenud käekirjaga disainerid, kellest enamik on juba praktiseerinud kuulsates moemajades ja kes vajavad vaid seda viimast väikest tõuget, et oma moekarjääriga alustada. Saint Martinsit võiks võrrelda tippsportlaste suurvõistluse-eelse intensiivtreeningulaagriga, kus sportlaste või siis antud juhul moekunstnike vaim, lihased ja meeled trimmitakse ja tuunitakse perfektsuseni, et nad võistlusraja stardipakul oleksid oma absoluutses tippvormis. Kursuse lõpp on mõtteline stardipauk, pärast mida pistab igaüks jooksu ise suunas, sest see ei ole omavaheline võistlus – pigem võidujooks ajaga ja iseenese proovilepanek. Ühed leiavad endale töökohad maailma tippmoemajades, teised loovad oma kaubamärgi. Neid, kes pärast kooli lõpetamist „kaotsi” lähevad või eriala vahetavad, on ülivähe, näiteks meie kursuselt ei tea ma kedagi sellist.
Esimese õppeaasta iga semester algas uue projektiga, milleks oli ikka ja alati moekollektsiooni disainimine. Esimese ülesande selgitusse oli märgitud „diagnostiline projekt”. Just nagu oleksid üliõpilased haiged, kes vajavad diagnoosi, enne kui nende ravimise kallale asuda. Igaüks sai endale kaks juhendajat, kellega toimusid regulaarsed konsultatsioonid paar korda nädalas.
Minu õppejõududeks sattusid Patric ja Jane. Patric oli kena tõmmu Kariibi jumega keskealine