sisselaskmist nõudis.
Meie korteriomanik Bruce teadis rääkida, et kunagi oli Rott olnud päris nägus ja karske neid, kuid siis tuli tema ellu see sünge saatan, kes ta hukatusse tiris. Roti mehe tööks oli kuritegevus ja narkootikumidega sahkerdamine: tema kapuutsistatud äripartnerid hängisid tihtipeale maja ees, käitudes aga väga viisakalt ja tagasihoidlikult. Paaril korral kohtasime Roti mehe kliente ka koridoris, kuid reeglina näis ta hoidvat kodu ja tööelu lahus. Kui kohalik omavalitsus oleks teada saanud, millega selles korteris tegeldi, oleks neid oodanud väljatõstmine ja seda nad kindlasti ei soovinud.
Mitmel korral ilmusid Roti peresse ka koduloomad – kallid tõukoerad. Lühemat aega elas nende juures üks võluv staffordshire’i bullterjeri kutsikas ja hiljem veel mingi eriline koer. Kui Roti mees koeraga välja läks, moodustasid nad ebavõrdse paari – oli selge, et koer oli sinivereline ja tema „peremees” oli ta kusagilt „leidnud”. Koerad kadusid peagi – küllap müüdi edasi.
Bruce rääkis, kuidas mees kord ka oma tegemistega vahele jäi. Nimelt pandi naabermajale uut katust ja nagu Inglismaal vanade majade juures traditsiooniks, kasutati sealjuures ka lehttina, mis on hirmus kallis materjal. Roti mehel oli õnnestunud ronida tellingutele ja katuselt terve hunnik tina pihta panna. Ta oli selle üüratult raske kandami juba endale koju jõudnud tirida, kui keegi asja pealt näinu politsei kutsus. Tina konfiskeeriti, aga kas mees ka mingi karistuse sai, pole teada.
Olime Montfort House’is elanud alles nädalakese, kui märkasime, et meie korrusel elab keegi õlut armastav kodanik. Õllejooja trimpas oma korteris, kuid tühja taara rivistas kenasti meie korteri ja selle kõrval oleva prügišahti ruumi uste taha. See nägi välja täpselt nii, nagu oleks MEIE selle tohutu hulga õlut ära kulistanud. Kui seinte ääred olid täis, kuhjas õllejoodik oma pudelid ja plekkpurgid prügišahti ruumi pappkastidesse, nii et sinna sisse pääsemiseks pidi vahel üsna kõvasti pressima. Aeg-ajalt ilmus meie ukse taha ka muud kraami, nagu vana triikraud, lillepott või laualamp. Olin veidi nördinud sellise salatseva rämpsu-smugeldamise üle – kui inimene soovib oodata päeva, mil saabub prügiauto, ja korteris pole ruumi, tõstku asjad välja OMAENDA ukse taha. Aga vaikselt nahistada asjad teiste inimeste uste taha ja siis teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud!!! Ma ei mõistnud sellist teguviisi mitte üks põrm. Kui ükskord kuulsin kedagi šahtiruumis pudelitega kolistamas, tuvastasin uksesilma abil, et see oli valges maikas lühikese heleda siilisoenguga mees, kes tegi veel mitu ringi ja kilekottidega sinna pudeleid juurde tassis. Olin tabanud süüdlase!
Ühel päeval jõudsin koju ning leidsin meie korteri ukse eest polsterdatud pruuni massiivse tugitooli. Korraga sai mul mõõt täis. Oleks toolil olnud väike vabandav noodike, umbes nii, et „vabandage ebamugavuste eest, viime tooli minema esimesel võimalusel”, oleksin ma kõik andestanud, aga seal ei olnud mingit vabandust! Marssisin tuppa ja kritseldasin kurjalt paberile: „Palun koristage see kohutav objekt meie ukse tagant! See on tee peal ees!” ja jätsin kirja tugitoolile.
Toimetasin juba oma toimetusi, kui uksele koputati, kõvasti ja nõudlikult. Mu süda vajus kõhtu – üks asi on jätta kuraasikaid kirjakesi, teine asi on seista silm silma vastu vihase naabriga. Ma ei armasta üldse mingit konflikti ja mul hakkab lausa füüsiliselt halb, kui keegi on minu läheduses või – mis veelgi hullem – minu peale vihane. Vaatasin läbi uksesilma – tore asi see uksesilm, mul pole elu sees sellist asja varem olnud – seal seisis seesama valges maikas onu. „Jah, kuidas ma saan aidata?” küsisin läbi ukse, ehkki mulle oli täiesti selge, et tegu oli tooliomanikuga. „Kas teie jätsite kirja siia tooli peale, see on väga ebaviisakas!” Äkki tundsin end täieliku süüdlasena – ma oleks pidanud selle kirja kirjutama lugupidavamas või siis vähemalt neutraalsemas toonis, mitte hetke emotsiooni ajel – kui lapsik minust! „On palju ebaviisakam jätta see tool minu ukse taha!” sõnasin vastuseks trotslikult. „Tehke uks lahti, ma tahan rääkida!” nõudis siilisoeng. Hahaa, see veel puuduks! Mul ei olnud mingit kavatsust ust avada, ükskõik kui ebaviisakas see ka ei näi. „Vabandust, kuid ma ei saa ust avada. Tool oli minu ukse taga ja minu tee peal ees ja see ei ole ilus. Head aega, ma pean nüüd minema.” Mu süda tagus metsikult – nii, täna ma enam välja minna ei saa, sest ma ei saa riskida sellega, et maika-mehega koridoris silmast silma kohtun. Mine tea, mis tegudeks ta võimeline on. Kuulsin veel, kuidas maika-onkel ukse taga kolistas ja mingile naabrile kaebas, et kui rude ehk ebaviisakas inimene elab korteris 23. Püüdsin rahuneda ja oma koolitöid edasi teha, kuid peas keerles mõte – olen naabrit solvanud. Olgugi et tegu on mühakas-naabriga, kes oma vigu ei tunnista. Otsustasin kirjutada vabanduskirja.
„Kallis härra Tooliomanik! Vabandage, et minu kiri teid solvas, see oli minust mõtlematu. Kuid siiski – pean ütlema, et koridori jäetud tool oli otse minu ukse taga, takistades minu liikumist, ja sealt pealt puudus ka selgitus, millal see minema viiakse. Nii et viga oli mõlemapoolne. Vabandan siiralt ja loodan, et see episood ei riku meie heanaaberlikke suhteid” jne, jne, jne.
Kuna meie korrusel oli kuus korterit ja ma ei teadnud täpselt, millises korteris maika-onu elas, siis otsustasin teipida kirja koridori seinale, nähtavale kohale. Ümbrikule kirjutasin adressaadiks: „Kallis härra Tooliomanik”. Kiri kadus peagi ja minu süda muutus palju kergemaks.
Mõne päeva pärast, kui Chrisiga koos kodust välja asutasime minema, jalutas oma korterist, justkui juhuslikult, välja ka härra Tooliomanik. „Ahhaa! Siin siis ongi see, kes koridori kirju maha jätab!” hüüatas ta mind nähes võidukalt. Tundsin end justkui pahandust teinud koolilaps, kuigi hoopis tema oli see, kes kogu selle intsidendi põhjustas, mitte mina. Palusin veel kord vabandust ja maika-onkel naeris rahulolevalt, kuid vastuvabandust tema suust ei tulnud. Chris jäi temaga veel seletama, mina aga hakkasin vaikselt trepist alla nihkuma. Kui olin juba korrus allpool, kuulsin, kuidas nad omavahel leppisid, kuidas maika-onu ikka tõrksalt torises ja kuidas Chris talle oma nime ütles. „Ja mis teie nimi on?” küsis Chris. „Dave,” vastas maika-onu.
Dave oli Montfort House’i üks kauaaegsemaid elanikke, küllap seepärast tundis ta end ka selle maja kuningana. Koridor ei olnud tema jaoks mitte ühiskasutatav ruum, vaid tema elutoa pikendus. Kui Dave töölt koju jõudis ja hakkas endale süüa vaaritama, siis tegi ta oma korteriukse laialt lahti ja lasi kogu koridori peekoni praehaisu ja tossu täis. Ehkki nii tema köögis kui ka koridoris olid aknad, ei vaevunud ta neid kunagi avama ja nii imbusid Dave’i köögilõhnad läbi postiluukide igasse lähedalasuvasse korterisse. Samal ajal, kui peekon pliidil särises, veetis Dave aega koridoris, tassides pudeleid või kõnetades mööduvaid naabreid.
Kui me rääkisime tooliloost Bruce’ile, siis hakkas Bruce naerma. „Dave… hehehee, ärge kunagi tema küllakutset vastu võtke, siis jäätegi igaveseks tema juurde istuma, sest ta ei lase teid minema! Te peaksite siis temaga koos õlut jooma ja kanepit suitsetama.” Õnneks ei kutsunud Dave meid kunagi külla, küllap olime oma maine tema silmis tooliafääriga rikkunud. Igal hommikul kell 8 astus mustas nahkülikonnas Dave mootorratta juurde, mida ta oma magamistoa akna all parkis, pani pähe kiivri ja soojendas ning testis mootorit tubli kümme minutit, nii et sisehoov kajas. Siis vuras ta minema oma päevatööle – ta oli mootorrattakäskjalg. Pärast toolilugu andis Chris Dave’ile tiitli – „Chairman Dave”, see tähendab inglise keeles „toolimeest”, aga ka esimeest, à la kolhoosiesimeest. Nii et esimees Dave! Mind ajab see siiani naerma.
Montfort House’i asukateks polnud ainuüksi veidrikud, joodikud ja narkomaanid, ehkki selline mulje võib jääda. Enamik olid tavalised töölkäivad inimesed, nii inglased, pakistanlased, ladina-ameeriklased kui kes kõik veel. Kuna nad läksid vara tööle ja koju jõudes sulgusid oma korteritesse, siis ei puutunud ma nendega eriti kokku. Värvikamad tüübid aga elasid oma elu ebatavalisema graafiku alusel ja seepärast oli mul nendega rohkem kokkupuutepunkte. Üks toredamaid majakaaslasi oli kohe meie kõrvalkorteris elanud täiesti normaalne poiss Simon, kes oli teatrikunstnik ja töötas kodus, ehitades tillukesi lavamakette ja joonistades kostüümikavandeid. Vastastikku osutasime me üksteisele postiteenuseid – meie võtsime vastu tema pakke, kui Simonit kodus polnud, ja tema lükkas meie ajalehti ja kirju postiluugist sisse, kui need olid jäänud