mingi püstine tünn, kus pingiread kaelamurdva nurga all lae alla tõusevad. Nähtud etenduse peaosa mängis aga kuulus näitleja nimega John Simm. Ja mul ei jäänud üle muud kui olla uhke, et minu naabriks on nii edukas teatrikunstnik.
PUNANE JA RATASTEL
Kuidas Londoni topeltbussis ellu jääda ning isegi piknikku pidada ning sellest, kuidas igapäevastest asjadest rõõmu tunda.
Parim vahend Londonis ühest kohast teise jõudmiseks on kahekorruseline buss. Ma jumaldan topeltbussi teisel korrusel sõitmist, eriti eesistmel, ja võiksin niiviisi veeta terve päeva täiesti rõõmsa ja rahulolevana. Kui te pole kunagi elus double decker’i ehk topeltbussiga sõitnud, siis kujutlege, et istute kõrge raamaturiiuli otsas, mis kihutab täiskiirusel kergelt küljelt küljele kõikudes, foore ja liiklusmärke peaaegu riivates ja kitsastel tänavatel hoogsalt kurve võttes. Ehkki võib tunduda, et kohekohe paiskub ta külili, pole vaja muretseda, sest double decker on igati stabiilne ja ohutu sõiduriist. Topeltbussid on olnud käigus juba üle saja aasta ning esimesed sellised liikusid hobujõul. Olen televiisorist näinud ka vanu arhiivikaadreid, millest nähtub, et algeline double decker nägi välja nagu küla heinavanker, mis üle munakivide logistas ja mille teise korruse lahtises kastis istusid sirgete selgadega daamid, hiigelsuured kübarad peas.
Ka Tallinnas on paar turistide vedamiseks mõeldud double decker’it. Nendega sõites saate kindlasti mingisuguse topeltbussi tunde, kuid on üks nüanss, mis sõiduelamuse Londonis ainulaadseks ja kordumatuks teeb. See on Londoni bussijuhtide temperament ja oskus manööverdada igas olukorras graatsilise muretusega. Eesti linnaliinibussid sõidavad kuidagi raskelt, venivalt ja ähkides-puhkides. Londoni topeltbussid vuhisevad… vuhhh ja vuhh. Kergelt nagu baleriinid… Ehkki elevandisuurused baleriinid.
Londoni bussid liiguvad tihti mööda selliseid teid, kuhu Eestis mitte keegi mitte iial bussiliini sõitma ei paneks. Näiteks ülikitsas ühesuunaline tänav, puud mõlemal pool – aga pole probleemi, buss sõidab sealt läbi, nii et oksad ragisevad vastu aknaid ja teise korruse reisijad tõmbavad ehmunult pea õlgade vahele. Bussid sõidavad ka sellistel tänavatel, kus samal ajal käib hoogne turukaubandus, näiteks nagu Bethnal Green Road. Sealne turg pressib end pooleldi kõnniteele, turuputkade tagumised otsad sõiduteele ja turumüüjad istuvad oma toolidega vahel lausa tänaval, liikluskeeris selja taga. Hommikuti ja õhtuti, kui kaupa peale ja maha laaditakse, tekivad sellistel turutänavatel aeg-ajalt ummikud, bussid jäävad seisma ja keegi ei saa edasi ega tagasi, aga siis kõik laheneb ja elu läheb edasi. See on väga inglaslik, et väikesest asjast ei tehta probleemi. On turg, on bussid, on kaubaautod, igaüks tahab oma tööd teha, kõik peab toimima. Ja kõik saavadki kuidagi hakkama, olgugi et vahel on kitsas ja ebamugav. „Keep calm and carry on” – „jääge rahulikuks ja laske edasi nagu ikka” – mentaliteet on brittide alateadvusse sügavalt juurdunud. Teise maailmasõja ajal kutsuti selle hüüdlausega britte üles säilitama rahu ja jätkama nagu tavaliselt ja nüüd nad ongi sellised. Aga võib-olla on see brittide kaasasündinud eripära, et tühjast tüli ei tehta ja kohusetundlikult oma asja edasi aetakse, langegu pommid või olgu liiklusummik.
Enne bussi sisenemist korda endamisi mantrat – hoia torust kinni… hoia torust kinni… hoia torust kinni. Seda ei tohi KUNAGI unustada, sest Londoni bussijuhtidele meeldib gaasi ja pidurit vajutada väga ootamatult. Kahekorruselise bussi trepist üles või alla minnes tuleb aga kinni hoida KAHE käega. Üles ronida tuleks nii ruttu kui võimalik, parem on, kui joostes, enne kui buss kihutama hakkab. Kui tahad alla tulla, on parem oodata, kuni buss on peatunud. Juht kuuleb niikuinii, kui keegi trepist alla kobistab, ega sõida kunagi enne minema, kuni kõik tahtjad on välja saanud.
Avalikus kohas ja eriti bussis pole viisakas süüa, kuid vahel on keelatud asjad liiga head, et neid tegemata jätta. Bussi ülemine korrus on eriti tore sellepärast, et seda saab kasutada liikuva kohviku või restoranina. Üldiselt ei sekku keegi teie tegemistesse, võib-olla ainult siis, kui otsustate süüa midagi väga haisvat või tarbida alkoholi või kui buss on täis. Kui aga kaasreisijate tundeid ja hügieenireegleid arvesse võttes väikese delikaatse pikniku peate, ei takista teid keegi.
Kord pidin ma minema ühele loengule Lõuna-Londonis, aga meil Chrisiga olid kõhud hirmus tühjad. Ostsime Sainsburyst karpidega salateid, hummust, koti lehtsalatit, jooki ja leivakuklikesi ja istusime bussi 171, mis mind loengule pidi viima. Kuna buss alustab oma ringi Holbornist, siis polnud teisel korrusel ühtegi hingelist. Tegime toreda tiiru läbi Aldwichi ja siis üle Waterloo silla lõunakaldale. Waterloo sillalt avaneb muuseas üks Londoni parimaid vaateid. Keerad pead ühele poole – seal on Parlament, Big Ben ja Millennium Wheeli vaateratas, keerad teisele poole, seal on National Theatre, Oxo Tower, St. Pauls ja Gherkin. Peaaegu kõik need põhilised asjad, mis Londonist Londoni teevad, on sul nagu pihu peal, ühekorraga. Kui ma kunagi kaks nädalat Lõuna-Londonis tööl käisin, siis sõitsin tihti koju suure ringiga puhtalt sellepärast, et saaksin üle selle silla sõita, sest see tegi korrapealt mu päeva eriliseks. Kui ma pole tükil ajal Waterloo sillal käinud, siis tekib mul vastupandamatu kihk seda teha. London on tihedalt täis ehitatud linn ja ei juhtu väga tihti, et sulle avaneb korraga suur tükk taevalaotust. Sillale jõudes saad aga äkki aru, millest oled puudust tundnud – tühjusest. Sinu ümber, sinu all ja sinu kohal on avarus, vaba ruum. Pilk, mis on harjunud fookustuma vaateakendele ja tänavate kirevale virvarrile, saab äkki takistamatult silmapiirini rännata. Sinu alt ujuvad läbi suured ja väiksed laevad ja paadid. Pruunides lainetes ulbivad kajakad ja kormoranid. Tasapisi muutuvad su hingetõmbed aeglaseks ja sügavaks ja üle sinu laotub rahu. Sillal võib niiviisi tükk aega lihtsalt seista ja olla ja kiiret pole enam kusagile. See rahu jääb sinuga veel tükiks ajaks, ka siis, kui sa juba ammu linnasaginas tagasi oled.
Iga kord, kui üle selle silla sõidan või jalutan, hakkan täiesti paratamatult ümisema The Kinksi pala „Waterloo Sunset”… sest minu arust see ongi paradiis, just nagu laulusõnad ütlevad.
Kui aga oled bussis, mis sõidab üle Thamesi ja Waterloo silla, samal ajal kui sina sööd kuklit ja jood kohvi – mida paremat võiks veel tahta!
Pöördudes tagasi bussipikniku juurde, rõhutan ma veel kord, sööming bussis peab olema delikaatne! Kui te suurt banketti hakkate pidama või oma järel kõike kenasti ära ei korista, siis võib bussijuht tõesti pahaseks saada. Kõigis Londoni bussides on muuseas kaamerad, mis absoluutselt kõik üles filmivad, nii et olge oma supitermosega tagaistmel üsna ettevaatlik.
On selge, et mina ja teie oleme viisakad einestajad, kuid Londonis on piisavalt mühakaid, kes teiste inimeste tunnetest ei hooli. Teisel korrusel võib tihti leida selliste kodanike pidusöökide jäänuseid, pappkarpe poolikute burgeritega, näritud kanakonte või sõidu rütmis edasi-tagasi veerevaid limonaadipurke, mis põrandale kleepuvaid loike jätavad.
Eine lõpuks võid sirvida ajalehti ja ajakirju, mida lahked inimesed on istmetele maha jätnud. Ma olen kusagilt lugenud, et on uuritud, kuidas tallinlased linna peal tasuta jagatavaid ajalehti loevad – kõigepealt nad teevad seda linnas ja siis võtavad lehe veel koju kaasa, et seal edasi lugeda ja pärast pliidi alla tulesüütiseks panna. Londonlane haarab tasuta lehe, loeb natuke ja siis viskab maha või asetab kenasti ühissõiduki istmele, et ka järgmised lugeda saaksid.
Londoni buss on tõeliselt demokraatlik sõiduvahend, kus sõidab nii rikas kui vaene, lapsevankriga noor ema kui ratastooli kasutaja. Kui Eesti emad peavad ootama, et saabuks madalapõhjaline buss, siis Londonis lasevad bussid end ise madalamale, et reisijad saaks kergesti peale ja maha, ning pole haruldane, kui bussis on korraga 2–3 titekäru. Busse kasutavad julgelt ka ratastooliga liikujad ning mulle tundub, et bussijuhid alati märkavad, kui kellelgi on mingi probleem sisenemisel või väljumisel, ja ootavad kannatlikult. See on neist nii armas. Vahel koguni ronivad nad kabiinist välja, et abivajajat aidata.
Kui ma umbes 12 aastat tagasi esimest korda elus Londonisse tulin, oli suurem osa bussidest kahekorruselised ja enamik neist vana tüüpi bussid, lahtise tagaosaga. Lahtise bussi võlu on see, et sellele saab hüpata peale ja sealt maha ka peatuste vahel, näiteks, kui buss on foori taha seisma jäänud. Vahel buss võttis ootamatult kohalt ja bussi peale hüpata plaaninud inimesed