Minu London. Anu Samarüütel-Long

ühest moeõpikust isegi selle meetodi nime – „taaskasutatud rõivastega drapeerimine”. Sellise tegevuse põhiline eesmärk on saavutada uusi ja ennenägematuid lõikeid ja vorme, mida paberil valmis leiutada poleks ealeski võimalik.

      Minu sõbral Graeme’il olid aga oma töönipid. Graeme oli samuti Šotimaalt, kuid erinevalt Alexist oli tema kõne mulle täiesti arusaadav. Me saime temaga algusest peale hästi läbi, sest ka Graeme veetis suurema osa ajast stuudios töötades. Graeme’i perekonnanimi on muuseas Armour, mis tähendab raudrüüd, ja kuna mina olen rüütel, siis pole ime, et me omavahel hästi klappisime. Graeme istus alailma õmblusmasina taga ja vuristas lakkamatult kõikvõimalikke proovitükikesi: riidest peenikesi vorstikesi, volte, lehvikuid, rosette, vahepeal tuulas ta raamatus, mil nimeks „Fabric Manipulation” ehk kanga manipuleerimine, ning siis jälle leiutas aina uusi vigureid. Neid tükke sobitas ta nii- ja naapidi nuku peale, lisaks ohtralt kangast drapeerides. Jälgisin teda suure huviga ja oleksin meelsasti isegi midagi sellist proovinud, kuid milline kangakulu! Lüüa käärid riidesse ja sealt umbropsu midagi välja lõigata tundus väga riskantne. Otsustasin alustada väiksemalt ja enesele jõukohasemalt. Ostsin endale tillukese 25 cm kõrguse puust nuku, mida kunstnikud kasutavad abivahendina eri kehaasendite joonistamisel, ja sellest nukust sai minu modell – lõikasin paberist ja riidest väikseid kujundeid, voltisin ja sättisin neid sajal eri moel ja passisin neid nukukesele selga, kinnitades nad algul nööpnõeltega ja hiljem õmmeldes. Sattusin oma tegevusest järjest suuremasse vaimustusse: mu kreatsioonid meenutasid lilleõiekujulisi skulptuure, hernekaunu, taimelehti! Ühel päeval, kui olin süvenenud oma minimannekeeni pildistamisse tema uutes tualettides, jäi minu juures seisma Patric. „Ära sa, jumala eest, Louise’ile näita, mida sa siin teinud oled, ta võib selle peale jube vihaseks saada. Tead, ma ise olen ka veerandmõõdulisi rätsepamannekeene kasutanud – ei taha ju alati palju riiet kulutada –, aga kui Louise nägi, mida ma teen, küll ta siis karjus.”