Selles osas ei mõistnud ma Tonyt üldse. Ilusal mehel, kes pealekauba oskab ka puutööd teha ja mis veelgi uhkem, buldooserit juhtida, ei tohiks naiseleidmisel küll mingit probleemi olla. Küllap on ta liiga valiv.
Londonis ootas meid kaks Chrisi sõpra, kes olid appi palutud 20 000 vinüüli neljandale korrusele toimetama. Algus oli reibas ja hoogne, kuid kraam ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Lõpuks siiski sai korter, kaasa arvatud vannituba, nummerdatud pruune pappkaste täis. Pärast rohkete tänusõnade vastuvõtmist lahkusid abilised vaikselt ja kuidagi mõtlikult, küllap mõtiskledes selle üle, et 20 000 vinüüli on ikka väga palju. Õnneks on maja ehitatud eelmise sajandi alguses, mis tähendab tugevaid konstruktsioone.
Montfort House on 1901. aastal valminud punasest tellisest viiekorruseline kortermaja, mille ehitajaks East London Dwellings Company. Maja on pärit ajast, mil Ida-Londonis hakati laiemalt rajama soodsaid eluasemeid vaesele töölisklassile. Ehitusfirmad olid tihti poolheategevuslikud, seades eesmärgiks slummide likvideerimise, kehvikutele eluaseme pakkumise ja sealjuures väikese kasumi teenimise. Bethnal Greeni ümbrus on täis samast ajastust pärit tellishooneid, mis inimestele uuemat ja ilusamat elu tõotasid. Kujutan ette, kui rõõmus võis olla mõni töölispere, kolides siia piduliku fassaadi ja prügišahtiga majja.
Minagi olin rõõmus.
Montfort House peidab end liiklusmüra eest Lapsepõlvemuuseumi (Museum of Childhood) selja taha. Maja ees on imekena ja hoolitsetud väike park palmide ja eksootiliste lilleklumpide ning usinalt lillepeenardes tuhnivate halloravatega. Victoria Park Square’i tänav on minu meelest üks ilusamaid, mida Londonis leida, pargi põlispuud kummardamas üle kõnnitee. Ainus, mis mind murelikuks muutis, oli väljavaade, et pean hakkama tihti üksi ja pimedas koju tulema. Aga ennäe – tänavanurgal asus tuletõrjedepoo, kus vahva tuletõrjuja alati valves istus, ning meie tänaval, kodu juurest kiviga visata, paiknes ööpäev läbi avatud politseijaoskond. Nii et kõik oli paremini, kui iial oleksin osanud soovida.
Eluase ise oli nukumõõtu, sest endine avar tööliskodu oli nüüdseks vaheseinaga kaheks korteriks jagatud. Pikk kitsas koridor viis välisukse juurest joonelt avarasse, aknaga vannituppa, kuhu sisenedes külalised alati ütlesid „Ohoo!”. Lisaks tilluke köök, tilluke magamistuba ja tilluke elutuba. Elutoas asus lahtikäiv sohva külaliste majutamiseks, kuid kui sohva oli lahtises olekus, siis toas rohkem ruumi polnud. Kohvrist tuli asju õngitseda kõrvalolevas köögis.
Vannitoas oli loomulikult ainult vann ja ei mingit dušši, nii nagu Inglismaa vanades majades kombeks. Olin juba varem püüdnud Chrisi käest uurida, et kas inglane tõesti väljub vannist üleni seebisena. Või lasevad nad vanni seebiveest tühjaks ja istuvad lõdisedes, kuni vann aeglaselt puhta veega täitub, ning pladistavad ja loputavad end siis nagu tuvid lombis? Või kallavad hoopis kopsikuga loputusvett turjale? Või astuvad vannist vahusena välja ning nühivad end lihtsalt käterätiga kuivaks? Viimane variant ei paneks mind eriti imestama, sest paljud britid ei loputa ka nõusid. Nad lasevad kraanikausi vett täis, lisavad ohtralt pesuvahendit ning asetavad vahused nõud kraani kõrvale nõrguma. Algul ma mõtlesin, et loputamise protsess toimub korraga lõpus, siis, kui kõik nõud pestud. Aga ei, nii need nõud jäävadki.
Ausalt öeldes ei ole ma tänase päevani Chrisi käest saanud selgitust brittide vannitavade osas. Ainus, mis ma suutsin temalt välja pigistada, oli see, et leidub üks kummist riistapuu, mis näeb välja nagu arsti kuuldetoru, käib kraanitorude otsa ja vooliku lõpus on dušipea. Selliseid jupstükke müüakse kodukaupade poes ning sellise me endale ka hankisime, sest kumbki meist ei soovinud seebisena ringi käia.
Vanni võtmine vanas majas polnud muidugi mingi luksus. Vesi nirises vahel väga jõuetult. Kui mu sõbranna Tiina Tiitus meil külas käis ja end lõpuks kojuminekule asutas, siis tema lahkumissõnad olid: „Küll on tore, et koju saab, seal on vähemalt veesurve.” See tundus mulle küll pisut väiklase ja ülekohtusena. Kõik see põnevus ja inspiratsioon ja huvitavad inimesed ja kohad, mida London pakub – ja sina nõuad veesurvet! Mis sellest, et korteri üür on 18 000 krooni kuus, nii lahedas linnas kui London on OK, kui veesurvet pole, sest siin on palju muid asju!
Eestis muidugi saab sellise raha eest üürida luksusvilla aia ja basseiniga. Meie saime miniatuurkorteri avara taevaga ja vaatega Docklandi ärikeskusele. Akendest võis jälgida, kuidas pisilennukid City Airporti maanduvad ja meie kodu suunas õhku tõusevad.
Vaatad aknast, et lennuk kihutab horisondilt otse sinu poole, siis aga, kui hakkad end juba veidi kõhedalt tundma, teevad nad majesteetliku kaare ja suunduvad, kuhu iganes nad teel on.
Vaade Docklandile oli nauditavaim magamistoa aknast, kust sai silmitseda 80ndate äribuumi ja raha sümbolit Canary Wharf Tower, mis figureeris ka ühes sama kümnendi õllereklaamis, sidruniviil katusel. See legendaarne ehitis on tegelikkuses lihtsalt üks kole ja vaimuvaese arhitektuuriga pilvelõhkuja. Klots, mille tipus väikese vigurina paikneb püramiid.
Canary Wharfis askeldavad rahamaailma tuusad, kes mitte kunagi oma kontorites elektrit välja ei lülita. Võib-olla nad töötavad kogu öö, sest maailma eri paigus on ju päev eri aegadel. Võib-olla nad hoopis mõtlevad, et tuledes maja on kaugelt palju toredam vaadata. Olgu kuidas on, aga Canary Wharf on alati tuledesäras ja tema tipust tõuseb aeglaselt valget auru. Ma ei oska seletada, miks, kuid Canary Wharfi nägemine mõjus mulle alati väga rahustavalt. Kui padi päris voodi servale nihutada ja end veidi risti seada, nii et üle serva maha ei kukuks, ning ruloo üles tõmmata, siis paistis Canary Wharf ka otse voodist kätte. Pime tuba, kauguses särav pilvelõhkuja helendava auru pahviva püramiidiga tipus. Mul ei saanud sellest vaatest iial küllalt.
Mulle meeldib elada nii, et mu aknast paistab asitõend sellest, et elan Londonis.
Kunagi, kui Chris pesitses Lõuna-Londonis Kenningtonis, siis avanes tema tornmaja viimase korruse köögi aknast vaade The Clock Towerile ja Oxo Towerile. Need olid küll kaugel ja väga pisikesed, kuid Oxo Toweri punane logo paistis siiski täiesti selgelt kätte. Binokliga ja silmi kõvasti-kõvasti pingutades võis isegi aimata, mis aega näitavad The Clock Toweri kella osutid. Mainitud tornis ripub muuseas ka suur kell, mil nimeks Big Ben. Kuulsa torni nimi on aga The Clock Tower, mitte Big Ben, nagu tihti ekslikult arvatakse.
Hommikud Montfort House’is olid alati ilusad. Kui ruloo oli laeni üles tõmmatud, paistis päike aknast sisse kuni pärastlõunani ning silmi kissitades sõime nukuköögis hommikust. Vastasmaja akendest avanes ülevaade naabrite tegevusest, ühes aknas Pakistani pereema karrit vaaritamas, teises aknas europiidne tütarlaps rinnahoidja väel, juuksed käterätikust turbanisse mähitud, maisihelbeid kaussi kallamas.
Päikesepaistelised hommikud lõppesid äkitselt kuu pärast meie sissekolimist, kui maja ümber tekkisid tellingud ja sinine katteloor ning vanu aknaid hakati vahetama uute vastu. Igal hommikul kell 8 saabus kohale ehitusmeeste brigaad, kes kõigepealt hoolitses selle eest, et paari kõva mürtsatusega äratada kõik majaelanikud. Seejärel toimetasid nad edasi vaikselt kui hiired. Selles suhtes on ehitajad vist igal maal sarnased – et elanikud tuleb äratada võimalikult vara. Muidu on Briti ehitajad täiesti omaette tõug. Ida-Euroopa ehitajad, keda tihti metroos kohtab, on hoopis teistsugused, kuidagi õnnetud, väsinud ja virilad. Briti ehitajad on enamasti nägusad, heas füüsilises vormis keskealised mehed, ilusti riides, kollastes kõrbesaabastes ja alati rõõmsameelsed. Nende päevitunud jume pole kodumaine, vaid pärit mõnelt soojamaa puhkusereisilt. „Ehitajad on rikkad, sellepärast,” ütleb Chris. Ühel hommikul rulood avades avastasime, et me pole enam üksi. Istud oma neljanda korruse köögilaua taga, sööd rahulikult juustuvõileiba, ja mööda jalutab popmeloodiat vilistav Briti ehitaja. Kui ta sind näeb, siis hõikab ta rõõmsalt „Morning!”4 või „You’re allright?”5.
Kui paari kuu pärast akendevahetusaktsioon lõppes ja tellingud ning sinine võrk maha võeti, oli isegi veidi kurb, et rõõmsalt vilistavad ehitajad ära lendasid.
PIME KERJUS JA PÜHA GRAAL
Kuidas ma Montfort’i rüütlite ja pimeda kerjuse saladust uurisin ja üsna erutavate tulemusteni