või IT-valdkonnaga. Ühesõnaga: Hollandi ärimaailmas kehtib tänini kõik, mis Eestis ennemuiste – kui mehesõna veel maksis – tavaks oli. Selgitan paar korda, et eestlased on nõukogude võimu rõhumise tõttu selliseks muutunud ja elu on õpetanud „parem varblane peos kui tuvi katusel”-printsiipi järgima. Hollandlased arvavad seepeale, et võtaks kõigepealt varblase ja siis leiaks kuskil maailmas kellegi, kellega vahetuskaupa teha. Kui hästi kaubitseda, siis saab ehk lausa mitu tuvi varblase eest. Pragmaatilisus, pikaajalised strateegiad ja rahvusvahelisus ongi selle pisikese rahva üheks maailma rikkamaks teinud.
„Miks Eestis nii palju tulpe ei kasvatata kui Hollandis? Või siis midagi muud? Teil on sama palju maad kui meil, kliima ka sarnane ja tööjõud odavamgi.” Selleni jõuab vestlus enamasti pärast konstateeringut, et Eesti on pindalalt veidi suurem kui Holland. Siinsetele ettevõtlikele inimestele tundub uskumatu, et kõik see potentsiaal seisab kasutamata. Kui on külmem talv, siis tuleb lihtsalt kasvuhooneid rohkem kütta, energia on Eestis ju odavam. Hollandlased on õpetanud aafriklased roose kasvatama ja tundub, et enamik oleks kohe nõus käised käärima ja eestlaste põllumajanduse ka järjele aitama. Eks neilt oleks mõndagi õppida. Siinne tootmine on maksimaalselt optimeeritud. Suured helendavad kasvuhoonekompleksid teevad öise lennukiga saabumise ebamaiseks ja viivad tillukese Hollandi Euroopa põllumajandustootjate esikolmikusse. Uusim trend on kasvuhooned, mis ehitatud vee peal hulpivatele alustele. Jälle paar protsenti kasulikku kasvupinda juures ja lisaks saab need klaasist laevad päikese liikumisega sünkroniseerida. Sellised oma telje ümber pöörlevad kasvulavad tõstavad väidetavalt kõvasti tootmisefektiivsust. Aga see pole veel kõik. Kui majad võivad olla mitmekorruselised, siis võiks ka kasvuhoonetele korruse peale ehitada. Mõeldud, tehtud!
Seitsesada aastat rahvusvahelist kaubitsemist on oma jälje jätnud ja tingimine ning parima diili saavutamine on üks hollandlaste põhilisi rahvuslikke meelelahutusi. Raharaiskamist loetakse suurimaks patuks. Säästmisest ja hinnast rääkimine on vaieldamatult põnevaim jutuaine. Hollandlased ei häbene küsida teretuttavalt, kui palju ta palka saab, mis hinnaga puhkusereisi ostis ning kui palju leib kohalikus pagariäris maksab. Parim viis vestluskaaslase tuju rikkuda on info, et teine millegi eest vähem maksis või sama hinna eest rohkem kaupa sai. Äripartneritega soojendusvestlust pidades tasub alati mõni vinge koonerdamislugu rääkida. Aga kõik jäägu fair play13 piiridesse, sest pettusega saavutatud kasum on pigem häbiasi kui ärivõit. Kõik hollandlased räägivad inglise keelt ja äriterminoloogia kohalikku keelde tõlkimisega pole ülearu vaeva nähtud. Välispartnerid on majanduse loomulik osa ja seega pole edasitagasi tõlkimine muu kui puhas ajaraiskamine.
Mõnikord tundub, et hollandlaste aju peaks numbritest lõhki minema ja pooltel arvudest on euro (hollandlased hääldavad: ööro) märk ees. Absoluutselt kõigel on hind või mingi muu numbriliselt väljendatav silt küljes. Inimesed on võrdselt huvitatud börsiindeksi liikumisest, büroohoone lifti kiirusest ostumaksumusega võrreldes ja veeliiklusameti töötajate streigi tõttu majandusele tekitatud kahju suurusest. Kõik mäletavad, kui palju nad kõigil oma kunagi peetud töökohtadel palka said, lisaks kõigi vähegi suuremate ostude maksumust; parimad teavad ka pereliikmete ning lähimate sõprade/tuttavate vastavaid näitajaid.
Ettevõtte rahasse suhtutakse üldiselt nagu isiklikku, raiskamine on patt, olgu siis tengelpung kelle oma tahes. Finantsjuhil on ettevõttes suur võim ja sellele kohale kandideerimine eeldab koonerdamise meistriklassi. Meie firma finantsjuhil on alati kiire ja muuhulgas avaldub see tema kurikuulsaks saanud minimalistlikus suhtlemisviisis. Ta ei vaevu kunagi kirja tervitamisega alustama, samuti on ära jäetud allkiri ja kõik muu üleliigne ehk numbriväline. Tema käes on kindlalt rekord mulle lühima e-kirja saatmises. See koosnes ühest sõnast: „now”14. Arvake ära, mis oli minupoolse kirja sisuks! Küsisin, millal võiksin ta kabinetist läbi astuda, et oma õppemaksu kompenseerimist arutada. Niisiis sain umbes viie minuti pärast positiivse vastuse (haridus võrdub hea investeering) ja oligi asi mõlemale poolele efektiivselt lahendatud. Eestlased ja hollandlased on selles osas sarnased, et pikka juttu ei armastata.
Sama ei saa kohe kindlasti öelda mu inglise ja ameerika kolleegide kohta. Nemad on pidevalt hädas hollandlaste ebaviisaka ja solvava suhtlemisstiiliga. Kui mulle teevad firmasisesed kirjad stiilis „köögist on jälle kõik lusikad kadunud – olgu kohe tagastatud!” nalja, siis teised kolleegid näevad sellises suhtlemisviisis puhast lugupidamatust.
Lõputu optimeerimine on prioriteetide nimekirjas kõrgel kohal ja ettevõtted ei pea paljuks kallile konsultandile maksta, kui too suudab enamasti niigi optimeeritud süsteemis mõne lappimata avause leida. Ressursside osavalt kasutamine on jällegi ajapikku omandatud kunst ja limiteeritud maalapil kooseksisteerimiseks eluliselt vajalik. Üks hollandi-vene keele tõlk on öelnud: „Hollandlased peavad iga sammu hoolikalt planeerima, sest muidu jooksevad nad vastu seina, aeda või vette. Nad on sunnitud konkreetsed olema, ja neile meeldib see ruumipuudusest tingitud konkreetsus. Ning samal ajal nad tahavad sellest välja murda. Vaadake kas või kõiki neid Hollandi kanaleid, mis voolavad ära lõputusse.” (Vossestein, 1997) No tegelikult on ka kanalite süsteem kõrgelt optimeeritud ja omamoodi konkreetsuse meistriteos. Vesi ei voola kanalites sugugi, nagu jumal juhatab, vaid täpselt nii, nagu veeliiklusamet ette näeb.
KAS HOLLANDI NAISEGA OLEKS ELU KERGEM?
Avalik sektor on omaette ooper ja toimib (enamasti küll ei toimi) sarnastel põhimõtetel kõikides riikides. Kord sinna tööle läinud on ärimaailmale kadunud hinged.
Nagu kõikjal kombeks, eeldab omavalitsuses töötamine osavat tööaja täisistumist ja sellesse rekordarvu kohvi- ja suitsupauside surumist. Hollandis maksab riik oma ustavatele teenritele kopsakat palka, mis kerkib staažile vastavalt ja töötulemustest olenemata.
Igal Hollandisse registreeritud välismaalasel on kamaluga riigivõimuga suhtlemise lugusid, täpsemini kannatuste saagasid. Teistega võrreldes on mul kuidagi libedalt läinud, osaliselt seetõttu, et selleks ajaks, kui ma end sisse kirjutasin, oli Eesti juba Euroopa Liidus. Jõudsin ka vaba tööjõu liikumise ära oodata, ilma elukaaslast „sponsoriks” palumata.
Üks pooleldi naljakas lugu siiski meenub, just nimelt elukoha registreerimisest. Kohaliku omavalitsuse „tädi” täitis hoolikalt kõik paberid ja edasi-tagasi jooksmist oli ikka mitu korda, midagi kuskile teise ametisse saates tuli heakskiit tagasi nädala jooksul jne. Elektroonilist suhtlust sellised asutused muidugi ei kasuta. Igatahes jõuabki lõpuks kätte päev, mil saame valmis tõendile järgi minna. „Estonia,” veerib ametnik püüdlikult ja vaatab meile üle prillide otsa. Wouter selgitab abivalmilt, et see on hollandi keeles Estland ja Euroopa Liidu liige. „Tädi” on abi eest ilmselgelt tänulik, leiab vastava rea andmebaasis ja ulatabki naeratades paberi.
„No oleks ikka võinud Hollandi naise otsida, oleks kõigil elu kergem,” vangutab ametnik hüvastijätuks pead. Me jõllitame mõlemad talle otsa ega suuda otsustada, kas saada vihaseks või naerda. „Tädi” aga vaatab nii heasoovlikult, et ei jää mingit kahtlust: ta tegi enda arvates nalja.
Nüüd on see siis ka minuga juhtunud. Pisteline dokumentide kontroll Amsterdami metroos pidas vajalikuks mind rahva hulgast välja noppida. Suureneva terrorismiohuga seoses peavad kõik üle neljateistaastased kodanikud isikut tõendavat dokumenti kõikjal kaasas kandma. Iga erutusest peksleva pulsiga inimene, kes ei suuda oma päritolu tõestada, riskib 50-eurose trahviga või vangikongi sattumisega. Siiani olin sarnastest haarangutest vaid kuulnud ja arvanud, et rajalt maha võetakse põhiliselt tumedanahalisi ja moslemeid. Küllap on ametivõimudel diskrimineerimissüüdistusest villand saanud ja selle vältimiseks on kindel nahavärvi kvoot kehtestatud. Ülereeglistatud Hollandis poleks see sugugi võimatu.
Kontrollimise protsess ise on väga viisakas, kiire ning stiilis „näita mulle oma ja ma näitan sulle oma”. Viie minuti pärast olen tagasi rahvavoolus, nagu poleks midagi juhtunud. Miks on mul siis tunne, nagu oleksin parkimistrahvi saanud või koolis nurka pandud? Ja mis oleks juhtunud, kui oleksin juhiloa koju unustanud? Sõit kongiautos politseijaoskonda, esimene näpujälgedega politseifail ja siis oleks ilmselt Wouterile helistatud, et ta oma „idabloki pruudi” välja lunastaks. Mitte kõige meeldivam viis õhtut