mida kohalikud hellitavalt tornilinnaks kutsuvad. Linna südames kõrgub juba üle 600 aasta 112-meetrine toomkiriku torn (Domtoren). Kel jaksu ja tahtmist, võib torni tippu ronida ja selle pingutuse tasuks imetleda hingematvat vaadet kolmekümne kilomeetri raadiuses.
Torni ümbritsevatel kitsastel tänavatel ja kanaliäärsetes poekestes keeb parajasti laupäevane šoppamismelu, kui umbes tund enne laulatust autole parkimiskohta hakkame otsima. Ajavaru vähenedes hakkab ühesuunaliste tänavate üledoos ja vabade parkimiskohtade puudumine paisuma paanikaks. Hollandis tunnen alatasa, et auto on absoluutselt vale liikumisvahend. Tundub, nagu teeks mingi ökofanattide maffia kõik, et autoga tulnu end võimalikult ebamugavalt tunneks ja teist korda seda saatuslikku viga ei teeks. Parkimiskohti nagu oleks, aga ikka on keegi juba ette jõudnud või vedeleb autole mõeldud parkimisruudus paar kokkuköidetud jalgratast või roller. Tegelikult tundub, et hollandlastel on üldse komme oma mis tahes liiklusvahendid jätta, kuhu jumal juhatab. Kanali äärde risti-põiki pargitud autod ja kõikjal vedelevad jalgrattad jätavad mulje, et omanikud on nad lõplikult hüljanud.
Leiame viimaks parkimiskoha ja jooks võib alata. Pulmapaiga poole kihutades jõuan märgata, et linnakeses valitseb südantsoojendavalt rõõmus atmosfäär. Õhkkond on väikekodanlikult õdus, umbes nagu Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvistis”, enne kui rohelistes gabardiinpükstes mõrtsukas oma hirmsa teo korda saatis. Küll aga satub Hollandi linnades ikka mõni vabahing ka vürtspoodnike sekka. Nii jätkub Utrechtigi kohalikke hipisid, kes ennast ja oma pulstunud krantse päikesepaistel soojendavad ning lünklike hambaridade välkudes üksteise võidu meile teed juhatavad. Tõesti – tundub, et Hollandisse on kokku kogunenud kogu maailma hipide populatsioon. Nad jõlguvad ringi üksikuna ja gruppides, saatjaks kitarri või mõne inimkonnale veel tundmatu instrumendi kaeblikud helid, ning näevad välja, nagu oleksid viimased kümme aastat lakkamatule kanepisuitsetamisele pühendanud. Ja nad vaatavad meile järele, silmis siiras mõistmatus: miks küll inimesed sedaviisi tormavad?
Kui pulmamajja jõuame, on tseremoonia täies hoos ja soliidsetes ülikondades (valge ja tumesinine) pruutide paar hallipäise riigiametniku ette üles rivistatud. Samasooliste abielud on Hollandis (esimese riigina maailmas) lubatud 2001. aasta kevadest ja seega on isegi pruutide eakamad sugulased söandanud kohale ilmuda. Seltskond koosnebki vikerkaarevärvilisi moeröögatusi kandvatest noortest, kelle vahele on ennast poetanud rangetes kostüümides keskealised ja vanemad tikksirgelt istuvad paarid. Pulmatalitus viiakse läbi hollandi keeles, millest ma kahjuks veel palju ei taipa, ehkki olen püüdnud mõningaid lihtsamaid väljendeid õppida. Alati, kui palun mõnd sõna tõlkida, toob Wouter kuuldavale rea kummalisi häälitsusi, mida võiks oodata inimeselt, kellel kalaluu kurku läinud. Hollandi keelt kuuldes tekib mul alati vastupandamatu soov rääkija seljale paar mehist matsu anda või klaas vett pakkuda. Esmaabi tundub iseäranis möödapääsmatu, kui rääkija millestki ärevusse satub. Igatahes olen ma pulmatseremoonia sisu tõlke osas täielikult oma kaaslase meelevallas, kes seda ka suurima mõnuga kurjasti ära kasutab, pannes ametnikule suhu hulga poliitiliselt ebakorrektseid nalju. Tegelikult on aga kõik pettumust valmistavalt traditsiooniline: pulmavanded, sõrmused ja tunnistuste allkirjastamine. Väikest elevust tekitab vaid abielunaiste esimene ametlik suudlus. Riisiterade või roosiõite loopimise kombe asemel jalutab pruutpaar läbi spaleeri kogunenud külaliste, kes üksteise võidu õhu päikeses sillerdavate seebimullidega täidavad.
Õhtuse peoni jäänud tunnid pühendame linnaga tutvumisele. Erinevalt Amsterdamist pole Utrecht kõigi Hollandit külastavate turistide marsruudis ja pakub rohkem ehedat elu. Samas võiks Utrecht vabalt Amsterdami noorema venna rolli täita. Hollandi linnade ja küladega ongi selline lugu, et nad on üksteisega äravahetamiseni sarnased: vanad kipakad tumepunastest tellistest majad palistamas lõputuna näivat kanalite võrgustikku ja keskel kõrgumas iidne kirikutorn. Kuuldavasti tegutseb ühel Utrechti kanalitest ainukordne coffee shop, mida kohalikud hašišipaadiks kutsuvad. Meie teele see paat ette ei jää, küll aga leiame tavapärasema menüüga kohviku, kus jalga puhata. Erinevalt teistest linnadest asuvad Utrechtis restoranid, kohvikud ja baarid veega samal tasapinnal. Sellega seoses kujutan ette hiliseid napsutajaid varitsevaid mustmiljonit ohtu, kuid ettekandja kinnitab, et vettekukkumisi tuleb ette üsna harva. Hm, et üsna harva – võta siis kinni, kas see tähendab kord aastas või kord nädalas? Laisalt voolav vesi, hubane puudealune kohvik, vaikselt mööda libisevad paadid… Nii lähedalt, et pruugib vaid käsi sirutada ja võibki sõrmedega paadikülge silitada – jälle kord üks täiuslik hetk elus.
Peopaika – suurte kristall-lühtritega restorani – jõuame ühena viimastest. Sees on juba mitmes veiniring käimas ja ebaühtlane seltskond tunneb end palju vabamalt – lipsud on lõdvaks lastud ja pidu võib alata. Enne, kui pruutpaar tordi lahtilõikamisega algust teeb, kuulame ära vanemate õnnitluskõned. Saatuse irooniana pidas ühe pruudi isa kirikuõpetaja ametit ja paar kuud tagasi manalateele minnes lindistas kõigile oma viiele lapsele õpetussõnad eluteele. Kirikuõpetaja ei suutnud kuidagi leppida oma noorima tütre seksuaalse orientatsiooniga ega leebunud isegi surivoodil. Seetõttu on tema kõne olude sunnil väga lühikeseks tsenseeritud. Kui kõik negatiivne ära lõigati, jäi järele vaid lause, et isa soovib oma tütrele edu ja õnne eluteel.
See lindistus toob ühele värsketest abielunaistest pisarad silma, sest vaatamata kõigile püüdlustele pole tema võimuses ühendada enda eluõnn ja isa ootuste täitmine. Vaatamata erinevatel eluetappidel ette tulevatele lahkarvamustele tahavad ju kõik lapsed sisimas oma vanematele meele järele olla.
Õhtu edenedes leian end mingil hetkel ühega vastsetest abielunaistest omavahel. Marieke lonksab rõõmsalt šampanjat ja pajatab ootamatu avameelsusega oma seksuaalse identideedi otsingutest.
„Ma tegelikult teadsin juba väga varakult, et olen teistsugune kui mu õed. Mulle pole kunagi meeldinud tüdrukute mängud ja ikka leidsin ennast isaga puutööd tegemas või vendadega mootorrattaid putitamas. Just sellepärast olin isaga väga lähedane ja kui teismeeas selgus, et tunnen „ebapuhast” huvi tüdrukute vastu, oli see suur šokk eelkõige mulle endale.”
„Arvata võib, et kirikuõpetaja peres pole omasoolist ihaldav tütarlaps just hea uudis. Kas su isa vähemalt püüdis sind mõista?”
„Eks ta omal kombel muidugi üritas mu „pahest” aru saada. Aga ennekõike avaldus see lakkamatus palvetamises ja jumalalt olukorra muutmist paludes. Tegin ka ise kõik, et „normaalseks” saada. Käisin teraapias ja sundisin end klassivendadega kohtamas käima. Kohtingud olid tegelikult väga lõbusad, sest meil oli palju ühiseid teemasid alates spordist ja lõpetades tüdrukute vahtimiseni. Kõik oli tore, kuid sõbralikkusest kaugemale asi ei arenenud, sest meeste jaoks puudus minus igasugune naiselikkus. Paar korda ikka proovisin ka traditsioonilist seksi, aga no vastik oli.”
Marieke kirjeldab lõbusaid pidusid ja kohtinguid, kus ta koos oma kavaleriga hoopis mööduvaid naisi arvustas. Nagu meestele kombeks, lipsavad sisse kirjeldused stiilis „mulle meeldivad lopsakad rinnad” ja „üle kõige kaifin naise juuste lõhna”.
KUIDAS LESBID LAPSI SAAVAD?
Ühel õhtul tuleb Wouter sõprade juurest õhtusöögilt koju veidi murelikuna. „Marieke ja Jenna tegid terve õhtu kummalisi vihjeid spermadoonorluse ja minu heade geenide üle,” kuulen põhjust. Kui vihjed ei mõjunud, olid nad lõpuks otse küsinud, et kas Wouter ei tahaks nende tulevase lapse jaoks natuke oma väärt geene loovutada. Kõik õigused ja kohustused saavad paberile ja isarolli täita pole vaja. Kuigi headele sõpradele pole kerge „ei” öelda, sai seda siiski tehtud.
Mõned kuud hiljem, kui taas lesbipaaril külas oleme, keeldub Marieke veinist ja me kuuleme nende rasestumise loo. Nad leidsid abivalmis doonori tuttavate ringist. Mees on korralik pereisa, kellel juba kolm last kodus kasvamas. Asjad arutati pereringis läbi ning enne seemnete jagamist sai allkirjastud põhjalik leping. Lepingu järgi ei räägita lapsele enne tema kaheteistaastaseks saamist, kes ta isa on. Bioloogiline isa osaleb lapse elus minimaalsel määral, kuid on alati kohal sünnipäevadel ja käib emade sõbrana iga kuu külas. Tal ei ole lubatud teha kalleid kingitusi ja suhtlemine peab jääma peretuttava tasemele.
„Iga kuu, kui Marieke ovuleeris, helistasime doonorile ja ta purskas meile korraliku koguse „kraami”. Siis