Kõik lapsed on kursis inimõigustega, mille kohaselt on iga Hollandi kodanik jumalast järgmine ja seega paljudest kasvatusliku programmi osadest vabastatud. Reeglina on neile küll kohale jõudnud, et oma vanemaid tasub üldiselt kuulata, sest taskuraha ja muud hüved on sellest otseses sõltuvuses.
Eelneva põhjal võiks arvata, et sellise vabakasvatuse lõpptulemuseks on riik täis hukkaläinud väänikud. Aga see pole sugugi nii. Tundub, et vaevu paarikuuselt lasteasutuste ridadesse lükatud beebidest kasvavadki väga iseseisvad ning enesekindlad lapsed. Lapsed, kes on maast madalast harjunud, et nende arvamusel ja soovidel on sama väärtus kui täiskasvanute omadel. Ja kellel on oma suure vabadusega muudki peale hakata kui pahandust teha. Olen siiani imestunud, kui leian end õhtusöögilauas viie-kuueaastase lapsega arvestava sisuga seltskondlikku vestlust arendamas. Kui pisikesel lauanaabril muidugi suhtlemiseks tuju juhtub olema. Kui mitte, siis ei tee ta suud lahti muuks kui vaid toidu sissekühveldamiseks. Lastelgi on õigus pahale tujule ja selle eest ei saadeta kedagi nurka.
Paljude õnneuuringute tulemused kinnitavad, et Hollandi lastel on väga rõõmus lapsepõlv. Üks mu tuttav lapsevanem kommenteerib pooleldi naljatades, et õnnelikud lapsed kasvavad mõnikord õnnetute lapsevanemate närvirakkude hinnaga. Küllap see tunne on aeg-ajalt kõigil lapsevanematel, riigist olenemata. Eks aeg näitab, kuhu siinne ühiskond suundub ja millised inimesed kasvavad lastest, kellel on voli sünnihetkest peale maailma oma suva järgi avastada.
Suhted erinevate generatsioonide vahel näivad kõrvaltvaatajale leiged. Suuri tundeid pole, draamasid ka mitte ja suhtlus on pigem viisakas kui intiimselt soe. Vanavanemad üldiselt lapselapsi ei hoia. Kui, siis ainult piisava etteteatamisega kord kuus ühel pärastlõunal. Eelistatavalt nädala sees, sest muidu tuleb bridžiõhtu või kuid varem kokku lepitud õhtusöök tühistada. Hommikune aeg sobiks veelgi paremini, aga mitte teisipäev, neljapäev ja reede, sest siis käiakse kepikõndi tegemas, raamatukogus ja supermarketis. Ja mitte liiga kauaks, sest muidu muutub lapsehoidmine liiga väsitavaks. Mamma on ju juba 68 ja pannkookide küpsetamine ajab maja vingu täis. Peekoni- ja õunatükkidega pannkoogid siirupiga on traditsiooniline lapselastele pakutav maius. Ilma ei lähe mitte.
Omaette teema on perekondlikud majanduslikud suhted. Ei pea vist mainima, et võrdsus üle kõige. Seega saavad kõik lapsed punktipealt ühepalju. Enamasti ei hellitata suureks kasvanud lapsi lahkete rahasüstidega, jõukusastmest sõltumata. Lapsed peavad ise jalad alla saama ja suuremaid summasid antakse alles siis, kui toetust tegelikult enam vaja pole ehk siis, kui lapsed on juba täiskasvanud ja tõestanud, et saavad ise hakkama. See ei tähenda, et vanemate poole ei tasuks pöörduda laenu saamiseks. Kui plaan on koos läbi arutatud ja vanemad rahavajaduse mõistlikuks hindavad, pole probleemi. Ümbermaailmareis, silikoonrinnad ja lahe auto muidugi mõistliku kulutuse alla ei kvalifitseeru – nende ostmiseks tuleb lastel endil raha koguda; tulus äriplaan, kinnisvaraost või haridus aga saavad enamasti heakskiidu. Kõik tehakse muidugi ametlikult notaris ja laenulepinguga, seda nii maksusüsteemi tõttu kui ka kõige fikseerimise vajadusest.
„Mina ikka arvan, et on imelik, kui vanemad lapsele korteri müüvad. Eriti situatsioonis, kus vanematel on mitu korterit ja ühel lastest elamispinda vaja. Eestis küll lihtsalt antaks see korter lapsele,” süüdistan hollandlasi perekondlikus vereimemises.
„No aga mis siis teine laps saab? Okei, annad mõlematele elamispinna, kui korterite arv kattub laste omaga. Aga kui mitte? Pealegi, korterid pole enamasti võrdväärsed. Kuidas siis olukord lahendada?” küsib Wouter vastu.
„Aga siis võib korterid maha müüa ja raha laste vahel jagada.”
„Jah, seda enamasti tehaksegi. Pärast vanemate surma.”
„Aga kui lapsel on varem abi vaja?”
„Siis laps otsib parema töökoha, ostab loteriipileteid või läheb panka. Täiskasvanud lapse majandusmured pole vanemate probleem. Nii nagu pole pensionil vanemate rahamure laste probleem.”
„Jube kalk ja julm ühiskond… Eestis on ikka pered palju kokkuhoidvamad! Kõigil on vähe, aga kõike jagatakse.”
Selle peale tuletab Wouter mulle meelde, et pooltel mu Eesti sõpradel on suguvõsasisene tüli käimas. Üks ei suhtle oma vennaga segase pärandijagamise tõttu, teine võitles tädi surivoodil Õismäe korteri võtmete pärast ja kolmas pidi aastakümnete jooksul armsaks saanud suvekodu hülgama, sest poole majakesest pärinud sugulane türanniseerib teda. Hollandis on sellised „Vargamäe vägikaikaveod” enamasti minevikku jäänud. Lapsed vanemate kulul liugu ei lase ja ka vastupidi mitte.
„Vaata, kui vanematel on nende korter ja raha alles, siis saavad nad ise oma vanaduspõlve rahavoogusid planeerida. Mulle tundub see silmakirjalik, kui vanemad kõik ära annavad ja siis laste ülalpidamisele jäävad. Pealegi on Hollandis maksusüsteem nii üles ehitatud, et peresisene müümine on kasulikum kui kinkimine.”
„Nojaa, aga see müümine ikka tundub kuidagi liiga ametlik,” jään endale kindlaks. „Kui meil laps tuleb, siis mina küll annan talle nii palju, kui võimalik.”
„Jah, ja siis kasvab laisk logard, kellel parim „edukombinatsioon” – Hollandi pass, täielik teadmine oma õigustest ning priilt kinnisvara. Üle minu laiba juhtub selline asi!”
Vaidlused jätkuvad, aga pisitasa hakkan hollandlaste mentaliteediga harjuma. Ehk on neil õigus, et parim viis oma hoolimist näidata on lapsi mitte kulla ja karraga ära hellitada. Anda on ju tegelikult lihtsam kui keelduda.
Hea kalvinistist12 lapsevanem treenib järeltulijad tugevaks, iseseisvaks ja vapraks. Mida varem, seda parem. Imikud on kõik aastaringselt õues ilma mütsita ja väikse köha või palaviku pärast ei jää keegi lasteaiast ega koolist koju. Halenaljakas on vaadata mujalt pärit suusatunkedes lapsehoidjaid lühikeste varrukatega jalkasärkides ja põlvikutes mudilasi trenni eskortimas. Kuidagi lihtsam on samastuda lapsehoidjaga, sest kolm plusskraadi annab piisava õigustuse talvevarustusse peituda. Eriti, kui arvestada, et Hollandis puhub valdaval osal aastast vinge põhjatuul. Tuulele vaatamata väntavad kõik, kel kael kannab, iseseisvalt hommikuti kooli ja pärastlõunal koju tagasi. Ei tea, kas ajanappuse või millegi muu tõttu, aga enamik koolilapsi hüppab ratta selga dušimärgade juustega. Tõeliselt valus vaatepilt, mille kangelaslikkusest saan aimu siis, kui ise paari miinuskraadiga vastu tuult võitlen. Kaalun mõnikord lausa topeltmütsi varianti ja tuletan õudusega meelde oma ema manitsusi, et kui noorena mütsi ei kanna, siis peab vanaduses peavalu kannatama. See vanade eestlaste hoiatus siin riigis suuremat huvi ei ärata ja ajab hollandlased ainult naerma.
MIKS TULEB ENNE ÕPPIDA JAGAMA JA ALLES HILJEM KORRUTAMA?
„Enne õpi jagama ja alles siis korrutama” on Hollandis juba iidsest ajast populaarne äriprintsiip. Selle eiramine on sama suur aps kui hiljaksjäämine, udujutu ajamine, „arvutusvead” rahaasjades ning mõttetu ressursside raiskamine.
Kõik Eestis või Ida-Euroopa riikides äri ajanud hollandlased kurdavad nõutult, et sealsed inimesed võiksid palju rohkem kasumit teenida, kui nad seda lihtsat korrutamise ja jagamise printsiipi järgiksid. Neile tundub ülima rumalusena ekssovjetlik kiire lühiajalise kasumi jahtimine selle asemel, et pikaajalisse partnerlusse investeerida.
„Üritasime Eestis tehniliste seadmete tehase asutada. Meie poolt oli kapital ja oskusteave, Eesti partnerilt tööjõud ja tootmise korraldamine,” räägib hiljuti tootmise tagasi Hollandisse kolinud ettevõtja. „Leppisime tingimused kokku esimeseks kolmeks aastaks koos klausliga, et arutame olukorda igal aastal. Meie plaan oli rajatud pikaajalisele koostööle, lootusega mõlemapoolsele mõistlikule kasumile. Umbes pool aastat pärast projekti käivitumist, just siis, kui tootmine paraja koormusega tööle oli hakanud, tuli Eesti partnerile „hea idee”: ühepoolselt hindu kergitada. Ametlikuks põhjuseks „valearvestus”. Loomulikult keeldusime ja viitasime lepingule. „Eesti Vestmann” aga alustas vihjetega teemal „otsekontaktid ostjaga”,” kurdab pettunud hollandlane.
„Pidasime vastu neli aastat. Probleeme oli töötajatega, kes kõik arvasid, et välisomanikud peaksid iga paari kuu tagant palka tõstma. Samuti ei püsinud lepingud kohalike tarnijatega, probleeme oli tähtaegadest ja hindadest