pidi Marieke tema väljendi kohaselt „üheksa kuud elevantlust” ise välja kannatama. Teema tundub põnevam kui šoppamisest või motospordist rääkimine ja nii kuuleme eel- ja pearoa vahepeal lisakäiguna detaile nende lapse eostamisest. „Lugesime tavapaaridele mõeldud rasestumist soodustavate võtete raamatust, et eelmäng on väga oluline. Seega lasime käiku kõik oma mänguasjad, et šansse suurendada. Mariekele meeldib eriti, kui ma vöö külge kinnitatud vibraatoriga heteroseksi imiteerin,” selgitab Jenna.
„Enne kui peale hakkasime, sättisime juba süstla spermaga valmis, et oleks õigel hetkel hea võtta. Siis suskaski Jenna mulle vibraatori asemel spermajoa sisse. Mul läks kohe süda pahaks nagu vanasti. Need mõned korrad, kui mehega magasin, oli alati sama vastik iiveldus,” lisab tulevane sünnitaja ise. „Meil vedas jubedalt. Juba teisel kuul õnnestus ja ei pidanud seda vastikut spermaga mökerdamist pikalt kannatama.”
Poole aasta pärast saame kaardi, mis teavitab, et Marieke ja Jenna peresse on sündinud pisike Jaakob. Kaart pole muidugi sinine traditsioonilise toonekure ja muu sarnase atribuutikaga, vaid hoopis romantiliste roosidega. Eks Jenna kasutas juhust ja Marieke jõuetut olekut ning valis oma romantilisele hingelaadile kohase kaardi.
MIKS HIPID STARBUCKSI KOHVI EI JOO?
Mu sõbra hüüdnimi on Blue ja selle nime järgi tunnevad teda kõik, välja arvatud ta lihane ema. Blue on neljakümnendates hipi, kes on eluaeg töötanud pisikeses Amsterdami coffee shop’is ja ei häbene tunnistada, et suitsetab marihuaanat ja vihkab maksuametit.
Poliitikud, maksud, seadused, bürokraatia ja parkimiskontrolörid liigitab ta kõik ühte patta ja nimetab „koletiseks”. Ja ta rind paisub uhkusest, teatades, et pole kunagi kuulunud nende lammaste hulka, kes „koletist” toidavad. Ta puistab käisest nõuandeid, kuidas makse elimineerida ja teha tööd ainult nii palju, kui hädapärast tarvis.
Blue töötab kolm pärastlõunat nädalas ja veedab ülejäänud aja „tarvilikumate toimetuste” tähe all. Rohu suitsetamine, kummaliste joonistuste ja karvaste sulekaartide valmistamine ja hipiküla festivalidel „rohutee” müümine on vaid mõned paljudest. Ta elab rahulikku rutiinset hipielu sotsiaalkorteris kanali kaldal ja on eelkirjeldatule vaatamata üks konservatiivsemaid inimesi, keda tean. Ükskord, kui oleme Blue’ juures lõpetanud järjekordse orgaanilise-vegetaarse õhtusöögi, läheb jutt marihuaana kasvatamisele. Ametlikult võib igas Hollandi kodus korraga viit taime kasvatada. Palun tema kasvulava näha. Ta mõtleb hetke, viib mu siis käsipidi esikusse ning avab vandeseltslase ilmel ukse kõrvaltuppa, millest paiskub välja silmipimestav valgus ja niiske troopiline leitsak. Ja uskuge mind, neid taimi on siin tunduvalt rohkem – lugemiseks jääks väheks nii sõrmedest kui varvastest.
Illegaalne aiand on steriilselt puhas nagu parima kirurgi riistariiul, võltsvalguse poole pürgivad nädalased taimehakatised. Iga rohelise mõnulille eest saab pärast saagikoristust 80 eurot ja nii iga kahe ja poole kuu tagant. Tulusa äriplaani kulude (elekter, võimas ventilatsioon jne) poole selgituseks tuleb kaval silmapilgutus. Eks ole see va elektrifirmagi üks „koletise” käepikendus. Blue pole sugugi ainus, kes nii leivakõrvast teenib. Kuulen, et tihti jäävad inimesed karjakaupa vahele ja väga proosalistel põhjustel: pööningul kasvatajate katustelt sulab seletamatutel põhjustel lumi või kaebavad kortermaja naabrid kummalise lõhna üle. „Koletis” ju püüab igati kõike toredat ja tulusat takistada. Kogenud kasvatajat on aga keeruline tabada, Blue’ „aianduslik eksperiment” on juba viis aastat segamatult toiminud.
Kord satun Blue’ga kokku ühel heategevusüritusel, kus ta vihast vahutades mulle ajalehe nina alla pistab. „Koletisel” on küpsemas uus kurikaval plaan. Nimelt kavatseb valitsus muuta kohustuslikuks keeletestid alla kolme aasta vanustele lastele. Testi mitteläbinud saadetakse koolieelsetesse keeletundidesse. Kõik suuremad parteid on plaanile oma toetuse andnud ja arutlus käib hetkel imikute keeletundide finantseerimise üle.
Testimine on väidetavalt vajalik laste endi huvides. Nimelt kujuneb keelekasutus ja keeleaparaat välja enne kolmeaastaseks saamist ja edaspidi on juba väga raske „mahajäämust” tagasi teha. Artiklis olid mõned lastega tegelevad professionaalid mures, kuidas titad testis osalema meelitada. Nii väiksed lapsed võivad nimelt võõraste onude-tädide juuresolekul üldse rääkimast keelduda. Samuti on laste rääkima hakkamise protsess väga individuaalne – mõni alustab varakult ja üksikute sõnadega, teine hiljem ja täislausetega. Rääkimata mitmekeelsetest peredest pärit lastest, kellel türgi, eesti või surinami keel pahatihti paremini suus kui hollandi keel. Võta siis kinni, millisel lapsel keele mahajäämus täpselt diagnoosida!
Enamasti olen Blue’ võitluse suhtes „koletisega” kahtleval seisukohal ja nii mõnigi kord laskume põhjalikesse vaidlustesse. Eriti ei meeldi talle, kui meenutan, et tänav, mida mööda kõnnime, on „koletise” poolt asfalteeritud ja valgustatud ning lillelapsedki õpetatakse lugema maksumaksjate raha eest. Titade eksamineerimise programmi osas aga kaldun hipide leeri.
Hipid on kummaline rahvas, mõtlen, kui hipikülla Ruigoordi Aafrika trummide workshop’ile sõidan. Minu suhe selle seltskonnaga sai alguse, kui kohtasin USA päritolu Dorat, kellega hollandi keele kursusel klassipinki jagasime. Temagi kolis Amsterdami armastuse sunnil: juba kümme aastat tagasi alanud kurameerimine siinse hipi Dennisega kulmineerus kokkukolimisega, kui Dora oma kohvritega ühel päeval lihtsalt Dennise ukse taga seisis. Hipidega suhtlemisel on teatav annus agressiivsust vajalik, sest muidu lihtsalt ei toimugi midagi. Dora räägib naljaga pooleks, et nende kurameerimine oli ikka täitsa temapoolne üritus:
„Kord, kui jälle siin Dennisel külas olin, istusime hommikul kella viie paiku diivanil ja suitsetasime marihuaanat. Ja siis – oh üllatust! – pani Dennis käe mu põlvele. Ma siis nihutasin selle ülespoole, ja eks ta oli marihuaanast pilves ega jõudnud mu suudluse eest ära põigelda.”
Esmapilgul on nende suhe kõike muud kui tavaline. Dora on vabakutseline ajakirjanik ja Dennise täielik vastand – alati õigel ajal kohal, alati mingite projektidega hõivatud ja teeb kõike kiiresti. Dora sai just neljakümneaastaseks, Dennis on mõned aastad vanem. Nagu Blue, töötab ka Dennis coffee shop’is ja lisaks sellele rändab suviti mööda festivale vanasse bussi kohandatud nukuteatriga. Dora ja Dennis lähevad lahku keskmiselt kümme korda päevas.
Hipidele ei meeldi mainstream11, nad keelduvad vaatamast Hollywoodi filme, ei kanna Nike’i tosse ega tarbi Starbucksi kohvi – väidetavalt isegi siis, kui see peaks olema ainus kofeiini sisaldav jook kogu planeedil. Sellest viimasest saan täitsa aru ja olen ka solidaarsusest kõikvõimalikke ketiasutusi hakanud vältima.
Esialgu ei mõista ma, miks ainuüksi Starbucksi nime mainimine iga siinse lillelapse vihast vahutama ajab. Hollandis on ju ainult paar Starbucksi kohvikut ja needki raudteejaamades ja Schipoli lennujaamas, kuhu ökoinimesel nagunii asja pole. Hiljem kuulen, et USA kohvikugigant, mille kaubamärk ilutses majanduse kõrgajal globaalselt 11 000 ettevõtte uksel, on hipide viha kuhjaga ära teeninud. Kes käskis neil oma aknatu laohoonemüraka linna piiril laiuvale heinamaale poetada! Ainult napid paarkümmend meetrit kuulsast 70ndate alguses hipide poolt skvotitud (omavoliliselt hõivatud) tühjana seisnud Ruigoordi külast… Tundub, et laienev tööstusrajoon ähvardab lillelaste ja vabamõtlejate küla alla neelata. Ameerika kohvihiiglase tulek ainult rõhutab hipikommuuni ebavõrdset võitlust.
Ruigoord on juba aastaid koduks paljudele (elu)kunstnikele, kes Euroopa viimase tõeliselt alternatiivse kogukonna rüpes elu mõtet otsivad. Küla keskmes asuvas vanas gooti kirikus võib sattuda nägema kõige kummalisemaid muusika ja kunsti performance’e. Võib lihtsalt sulanduda vana ahju juurde sooja kogunenud hipikarja ja lürpida suurtest kodustest kaussidest jumal teab millest koosnevat suppi. Öösel kirikust väljudes jäävad väikest teerada mööda lahkujat saatma selleõhtuse DJ miksitud maailmamuusika helid. Kiriku värvilistest vitraažidest sirab küünlaleegi asemel psühhedeelne valgus-show. Jumalasõna asemel jagatakse siin juba aastaid positiivset energiat, pehmeid narkootikume ja kõikevõitvat armastust.
Aga Ruigoordi võitlus Starbucksiga pole kõigest lugu anakronistlikest hipidest. Pigem peegeldab see juba eos kaotatud lahing igipõlist tööstuse vastandumist kunstile. See