tundlikkus osutuski lõpuks tema parimaks kaitseks. Ükskord pesi Sanja kraani all käsi kooli kemmergus – see oli segu parlamendist ja varaste kogunemiskohast –, Mutjukinis lõi välja sügav vastikustunne selle süütu tegevuse vastu ja ta tegi Sanjale ettepaneku pesta ka lõust ära. Osalt rahumeelsusest, osalt argusest Sanja tegigi seda ning siis võttis Mutjukin põrandakaltsu ja pühkis sellega Sanja märga nägu. Selleks ajaks oli nende ümber kogunenud juba uudishimulike ring: nad nägid selles meelelahutust. Kuid meelelahutusest ei tulnud midagi välja, Sanja hakkas värisema, kahvatas, kaotas teadvuse ja kukkus kivipõrandale pikali. Äbarik vaenlane oli muidugi kaotanud, aga kuidagi ebarahuldaval kombel. Ta lamas kummalises poosis põrandal, pea kuklas. Murõgin tonksas teda kergelt jalaga vastu külge, lihtsalt et kontrollida, mispärast too liikumatult maas lamab. Küsis üldsegi mitte õelalt:
„Kuule, Sanja, mis sa siin vedeled?”
Mutjukin vaatas nagu segane liikumatut Sanjat.
Kuid Sanja ei teinud silmi lahti, kuigi teda tonksudega ergutati. Kemmergusse tuli Mihha, vaatas tumma stseeni ja tormas kooliarsti otsima. Nuuskpiirituse lõhn tõi Sanja teadvusele, võimlemisõpetaja viis ta arstikabinetti. Arst mõõtis Sanja vererõhku.
„Kuidas sa end tunned?” küsis arst.
Ta vastas, et täiesti rahuldavalt, kuid talle ei tulnud kohe meelde, mis oli juhtunud. Kui talle tuli meelde räpane kalts, millega tal üle näo tõmmati, hakkas ta oksendama. Ta palus seepi ja pesi end hoolikalt puhtaks Arst tahtis vanemad kooli kutsuda. Sanjal oli tükk tegemist, et veenda arsti mitte helistama. Ema oli niikuinii tööl, aga vanaema püüdis ta ebameeldivustest säästa. Ilja pakkus, et ta saadab hädise sõbra koju, arst andis neile kirja, et lubab tunnist puududa.
Uskumatu küll, aga sellest päevast peale oli Sanja staatus hoopis kõrgem. Tõsi, teda hüüti nüüd „Langetõbiseks Kääbuseks”, kuid tema kallal enam ei noritud: äkki minestab ja kukub jälle pikali?
Kolmekümne esimesel detsembril lõppes veerand, algas talvine koolivaheaeg, üksteist päeva õnne. Mihhale jäid kõik need päevad ühekaupa meelde. Uueks aastaks sai ta muinasjutulise kingituse. Pärast salajasi läbirääkimisi pojaga, kes tõotas, et tema järeltulijad ütlevad perekonna sellest pärandist lahti ja tal endal ei ole midagi selle vastu, andis tädi Genja Mihhale pidulikult kätte uisud.
Need olid ammu kasutuselt kadunud Ameerika uisud, mingi hübriid, midagi vahepealset iluuiskude ja „nurmiste” vahel, kahekordse tera ja rihveldatud otsaga. Uisud olid kinnitatud kulunud, kunagi punast värvi saabaste külge suurte tähekujuliste neetidega. Metallplaadilt, mis ühendas uisutera saabastega, võis välja lugeda „Einstein”, rea arusaamatuid arve ja tähti… Saapad olid eelmise omaniku käes kõvasti kannatada saanud, kuid uisud ise helkisid nagu tuliuued.
Tädi Genja suhtus uiskudesse nagu perekonna reliikviasse. Teistes perekondades suhtuti sedamoodi vanaema briljantidesse.
Nende uiskude ajaloos oli kaudselt koht ka briljantidel. 1919. aastal oli Lenin ise saatnud tädi Genja vanema venna Samuili Ameerika Ühendriikidesse Ameerika kommunistlikku parteid rajama. Samuil uhkustas elu lõpuni selle missiooniga ja rääkis üksikasjalikult oma sõidust lähedastele sugulastele ja lähedastele sõpradele, keda oli mitusada, kuni ta kolmekümne seitsmendal aastal arreteeriti. Talle anti kümme aastat ilma kirjavahetuse õiguseta ja ta kadus igaveseks, kuid tema väljapaistvast loost sai perekonnas legend.
Üheksateistkümnenda aasta juulis sõitis Samuil Moskvast suure ringiga läbi Põhja-Euroopa New Yorki ja astus kaile kui madrus, kes oli saabunud kaubalaevaga Hollandist. Ta tuli laevatrepist alla saabaste mürtsudes, need aga olid õmmelnud Kremli kingsepad ja peitnud kontsa sisse tohutukalli briljandi. Ta täitis talle antud ülesande: avas Kominterni nimel Ühendriikide kommunistliku partei esimese põrandaaluse kongressi. Mõni kuu hiljem tuli Samuil tagasi ja kandis ülesande täitmisest ette isiklikult seltsimees Leninile.
Tema kasin komandeeringuraha, välja arvatud söögile läinud kaksteist dollarit, kulus kingituste peale. Ta tõi naisele punase villase kleidi, mille kraed ja õlgu kaunistasid kootud marjad, ja punased kingad, mis olid õigest suurusest kolm numbrit väiksemad. Uisud olid kolmas ja kõige kallim Ameerikast toodud kingitus tema pagasis, need olid ostetud kasvuvaruga tema väikesele pojale, kes peagi suri.
Parem oleks ta ostnud uisud endale. Poisikesena oli Samuil unistanud, kuidas ta kihutab liuvälja keskele ja lendab õliselt läikiva jää kohale kummardudes mööda kõigist oma vihavaenlastest, muhvidega daamidest, gümnasistidest ja preilidest, kelle hulgas peab tingimata olema Marusja Galperina… Uisud lebasid kaua kirstus, oodates uut järeltulijat. Kuid Samuilil ei juhtunud rohkem lapsi olema ja kümme aastat oma aega oodanud uisud langesid noorema õe Genja poja osaks.
Nüüd, veel kakskümmend aastat hiljem, läksid uisud kangelasliku Samuili teise sugulase kätte, õieti öelda küll jalga.
Sellise ootamatu kingitusega, mis ületas kõikvõimalikud unistused õnnest, lõppes Mihha jaoks koolivaheaja esimene päev. Miski ei ennustanud õnnetust, mille see kingitus peagi kaasa tõi…
Vana-aasta õhtul kogunes tädi Genja suur pere laua ümber, mis oli naabrite loal kaetud avarasse ühiskööki ja mitte neljateistkümne ruutmeetri suurusesse tuppa, kus elasid tädi Genja ise, tema vallaline ja endokrinoloogilises mõttes ebaõnnestunud tütar Minna ning nüüd juba mõnda aega ka Mihha. Tädi Genja oli valmistanud rikkaliku söömaaja, ühekorraga nii kana kui ka kala. Öösel, pärast meeldejäävat pidulauda, kirjutas Mihha luuletuse, milles kajastusid selle päeva unustamatud muljed.
Uisk on kõigest ilusam,
mis elus näinud ma,
päikesestki toredam,
ei tuli selle vastu saa.
Kel jalas särav uisk –
võib ilmatuma uhke olla.
On laual maitsev söök,
võib pidu majja tulla.
Sugulastel soovida nüüd võite
üha uusi rohkeid võite.
Alguses oli „majja tulla” asemel „majas olla”. Aga see kordas samas tähenduses sõna, mingit muud sündsat riimi ei tahtnud pähe tulla.
Kogu nädala tõusis Mihha üles juba pimedas ja läks õue, kus oli valatud väike lapp jääd, uisutas seal üksinda ja lahkus kohe, kui välja tulid vaheajal pikalt maganud poisid. Ta ei tundnud end uiskudel kuigi kindlalt ja kartis, et ei suuda kallaletungi korral rünnakut tagasi lüüa.
Sel koolivaheajal olid uisud muidugi sündmus number üks. Number kaks oli Sanja vanaema Anna Aleksandrovna. Ta viis poisid muuseumidesse.
See jättis sügava mulje mitte ainult Mihhale, kes oma loomult koosnes poolenisti teadmishimust, teaduslikust ja mitteteaduslikust uudishimust ja vaimustusest ning poolenisti ebamäärasest loomingulisest põlemisest. Muuseumide külastamine avaldas suuresti muljet koguni Iljale, kes poleks nagu kunstialaste kalduvustega silma paistnud, vaid kaldus rohkem tehnika valdkonda. Ainult Sanja, kellel oli vapustav vanaema, käis rahumeeli saalist saali ja poetas aegajalt mõne repliigi – mitte sõpradele, vaid vanaemale! – millest võis välja lugeda, et ta on ka siin, muuseumides, oma sõiduvees täpselt samuti nagu konservatooriumis.
Mihha armus Anna Aleksandrovnasse. Kogu eluks, naise surmapäevani välja. Anna Aleksandrovna aga nägi poisis seda tõugu tulevast meest, missugused olid talle alati meeldinud. Poiss oli punapea, ta oli luuletaja ja tol nädalal ta koguni pisut lonkas ülemäärase uisutamise tõttu uute uiskudega – täpselt nagu too poeet, peaaegu et suur poeet, kellesse Anna Aleksandrovna oli kolmeteistkümneaastase tüdrukuna salajas armunud… Etalon ise, tol kaugel ajal täiskasvanud mees, keda ümbritses võitleja ja peaaegu et märtri oreool, oli kahekümnenda sajandi algul väga populaarne, armunud preilit ta ei märganud, kuid jättis kustumatu jälje tolle psüühika mingile freudistlikule tahule: kogu tema pika elu jooksul meeldisid talle sellised punapead, eredad ja emotsionaalsed mehed.
Mihhat vaadates ta naeratas, poiss oli sama tõugu, kuid ajavahe oli suur… Poisi vaimustatud pilku tabada oli meeldiv.
Seega siis, ise seda