õhku, tegi kaks kohmakat hüpet ja haaras käega terast kinni. Veri purskas ootamatult kiiresti voolama, Sanja vehkis käega, punane juga kastis kogu Mutjukini näo üle. Mutjukin oigas, nagu oleks hoopis teda noaga löödud ja kadus silmapilk Murõgini saatel minema. Kuid kellelgi ei tulnud mõtet võidust pähegi. Mihha nägi toimuvat halvasti – ta oli ilma prillideta. Tšetverikov tormas hilinenult Murõginile järele, kuid tema tagaajamisel polnud vähimatki mõtet. Ilja tõmbas salli ümber Sanja käe, aga verd purskas nagu veekraanist.
„Jookse Anna Aleksandrovna juurde, kiiresti!” hüüdis Ilja Mihhale. „Ja sina mine kohe kooli arsti juurde.”
Sanja oli teadvusetu, kas siis ehmatusest või verekaotusest. Sklifossovski instituuti toimetati ta kahekümne viie minuti pärast. Verejooks peatati kiiresti, haav õmmeldi kinni. Nädal hiljem selgus, et neljas ja viies sõrm ei paindu. Tuli professor, harutas Sanja väikese kämbla sidemetest lahti, oli rõõmus, et haav paraneb hästi ja ütles, et see kuradima nuga lõikas läbi randme sügava ristligatuuri ja on väga üllatav, et painduma ei anna ainult kaks sõrme ja mitte kõik neli.
„Kas saab need kuidagi liikuma panna? Massaaž? Elektroforees? Mingid protseduurid?” küsis Anna Aleksandrovna professorilt, kes vaatas teda lugupidavalt.
„Tingimata. Pärast täielikku paranemist. Liikuvus taastub osaliselt. Teate, ligatuur ei ole ikkagi lihas.”
„Aga klaver?”
Professor naeratas kaastundlikult:
„Väheusutav.”
Ta ei teadnud, et kirjutas alla otsusele. Anna Aleksandrovna seda Sanjale ei öelnud, pool aastat pärast haiglast pääsemist käisid nad protseduuridel.
Kohe pärast operatsiooni tuli Sanja juurde haiglasse kooli direktriss, jutud noast olid jõudnud temani ja ta kohkus ära. Larissa Stepanovna korraldatud ülekuulamisel jäi Sanja kidakeelseks ja endale kindlaks: ütles viis korda, et leidis noa kooli õuelt, vajutas nupule, tera kargas välja ja lõikas tal peo katki. Aga kelle nuga see võiks olla, sellest ei ole tal aimugi. „Asitõend” leiti päev pärast õnnetusjuhtumit. Nuga lebas nagu filmis keset verest läbiimbunud lumesaart. Nuga viidi direktrissi kätte ja see pandi tema kirjutuslaua ülemisse laekasse.
Tädi Genja oigas tükk aega Mihha katkiste prillide pärast, Ilja ema riidles pojaga pisut kaklushimu pärast ja Igor Tšetverikovil õnnestus kogu lugu vanemate eest üldse varjata.
Sellest päevast alates ei kuulunud ta küll täieõigusliku liikmena „Trianoni”, kuid teda peeti kaasatundjaks. Sündmuste edaspidine arenemine, mis, tõsi küll, venis veerandi sajandi pikkuseks, kinnitas, et siin maailmas on kõik seaduspärane: üliläbinägelikud pisihuligaanid polnud sellele tulevasele dissidendile üldsegi asjata tuupi teinud.
Kui kogu kooli erutanud lahing õnnestus direktrissi jõupingutustega kinni mätsida, hoiduti Mutjukinist ja Murõginist mõnda aega eemale, nad läksid tülli ja kaklesid nüüd omavahel. Klass jagunes kaheks leeriks ja kõigi elu oli huvitav: vaenlase piilurid, ülejooksikud, läbirääkimised ja kokkupõrked. Enamikku haaras võitlustuhin, vähemus lõdvestus ja kaotas valvsuse.
Sanja tuli kinniseotud käega kooli kolme nädala pärast, käis mõned päevad koolis, jäi seejärel angiini ega näidanud end koolis kolmanda veerandi lõpuni. Ilja ja Mihha käisid teda peaaegu iga päev vaatamas, viisid talle õppimist. Anna Aleksandrovna kostitas neid tee ning õunapirukaga, mida nimetati pie’ks. See oli esimene ingliskeelne sõna, mille Mihha selgeks sai. Sanjale õpetati inglise ja prantsuse keelt lapsepõlvest peale. Koolis õpetati just alates viiendast klassist vastikut saksa keelt. Kuid Anna Aleksandrovna osutus saksa keele koha pealt ootamatult nõudlikuks, õpetas Sanjat täiendavalt, kutsudes seltsiks ka Sanja sõbrad. Ilja hoidis kõrvale, aga Mihha lippas keeletundi nagu pittu.
Samal ajal kinkis Anna Aleksandrovna Mihhale vana inglise keele õpiku algajatele.
„Õpi, Mihha, sinu võimetega poiss saab ise kõigega hakkama. Ma annan sulle mõned tunnid, et sa hääldamise kätte saaksid.”
Nii langesid Mihhale sakste laualt osaks helded annid.
Sanja meeleolu oli imelik: kaks pisut sissepoole kõverat äärmist sõrme ei seganud üldsegi, seda polnud isegi märgata, sest tavaliselt ei hoia inimesed sõrmi sirgelt harali, vaid alati veidi kõveras peopesa poole. Kuid nad tähendasid elu ja plaanide täielikku muutumist. Ta kuulas päevad läbi muusikat ja nautis seda rohkem kui kunagi varem: talle ei teinud enam muret see, et ta ei suuda mängida nii, nagu mängisid kuulsad muusikud… Kõhklused oma andekuses teda enam ei häirinud. Liza oli ainuke, kes seda mõistis:
„Sa oled nüüd vabam nendest, kes püüavad muusikuks saada. Ma olen sulle natuke kade.”
„Ja mina sulle,” tunnistas Sanja.
Nad käisid koos konservatooriumis: Anna Aleksandrovna Sanjaga, Liza vanaisaga, nendega ühines mõni vanaema sõbranna, kellegi õe- või vennatütar, mõni sugulane. Mõnikord, kui juhtus vaba aega olema, tuli ka Liza isa Aleksei Vassiljevitš, samuti kirurg nagu Vassili Innokentjevitš, oli näha, milline suur perekondlik sarnasus neil oli: piklikud näod, kõrged laubad, peenikesed kaukaaslase kühmus ninad. Muuseas, tollal näis, et kõik konservatooriumi külastajad olid omavahel sugulased või siis vähemalt tuttavad. See oli tohutusuure rahvarikka linna eriline kaduvväike rahvarühm – nagu usuordu, varjatud kast, võib-olla koguni salaselts…
Aasta alguses leidis üldse aset palju sündmusi.
Leningradist tuli Ilja isa Issai Semjonovitš. Ta käis kord või paar korda aastas ja tõi alati kingitusi kaasa. Möödunud aastal oli isa samuti toonud hea kingituse – Saksa sirklikarbi, see oli küll ilus, kuid midagi tolku sellest ei olnud. Sedapuhku tõi ta fotoaparaadi FED-S, sõjaeelse, Dzeržinski-nimelise töökommuuni poiste kätega tehtu, see oli Saksa „Leica” täpne koopia. See vana aparaat oli isale väga kallis, sõjaajal oli ta olnud fotokorrespondent ja see aparaat oli peaaegu kolm aastat olnud tema saatjaks, nüüd kinkis ta selle oma ainsale pojale, kes oli sündinud lõunamaisest romaanist juba üliküpse silmatorkamatu näitsiku Mašaga. Maša ei lootnud midagi ega pretendeerinud millelegi, armastas oma tasasel kombel poega, oli rõõmus, et Issai ei olnud poega unustanud, andis mõnikord raha, äkki korraga palju, siis jälle tükk aega mitte midagi. Oma kunagise armukese hellitustest keeldus järjekindlalt, millega vaid õhutas viimase huvi enda vastu. Maša naeratas, kostitas pirukaga, pani voodisse krudisevad tärgeldatud linad ja läks ise poja juurde diivanile, heitis tema kõrvale, ühel pea ühele, teisel teisele poole. Maša hämmastas Issaid üha rohkem, ta mõtles üha rohkem selle naise peale.
Fotoaparaadist oli natuke kahju, kuid ta sai üle kiindumusest ustavasse ja vajalikku asja, süütunne mahajäetud poja ees kaalus selle üles. Tal oli ka paremaid kaameraid. Oli veel ka perekond ja kaks armast tüdrukut, kes ei tundud fototehnika vastu vähimatki huvi. Aga poisil käed lausa värisesid seda kingitust nähes, isa oli pahane elu peale, kus kõik ei olnud läinud nii, nagu oleks pidanud minema, tasase Maša asemel, kelle silmatorkamatuses oli midagi veetlevat, langes talle osaks jämedakoeline ja häälekas Sima, Issai ei mäletanudki enam, kuidas ja miks oli temast saanud selle naise tuhvlialune mees.
Ta rääkis pojale, mis asi on camera obscura, et väikese auguga pimedast karbist ja valgustundliku kihiga kaetud plaadist piisab pildi tegemiseks, elu hetke jäädvustamiseks. Maria Fjodorovna istus siinsamas käsipõsakil, näol naeratus oma õnneraasukese üle. Tal oli vaja vaid üht terakest nagu tihasele… Issai nägi seda ja nägi, kui kiiresti Ilja kõike mõistab, kui osavad käed tal on – täiesti minu moodi! – ning sõitis ära, otsustanud kindlalt, et muudab oma elu nii, et ta saaks poega sagedamini näha. Ka Maša, Maša paelus teda praegu rohkem kui siis, kolmekümne kaheksanda aasta suvel, kui ta võttis tüdruku pigem noore ja toimeka mehe kohustusest kui teadvustatud sümpaatiatundest. Elu muutma hakata oli hilja. Kuid kas või natukenegi: tunnistada Simale lõpuks üles, et tal on sõja eel sündinud järeltulija, keda oleks tore oma kodus näha ja tutvustada nooremate õdedega… Kuid see oli isa ja poja viimne kohtumine: kaks kuud hiljem suri „Lenfilmist” vallandatud Issai Semjonovitš infarkti.
Sel viimasel korral oli isa olnud nende juures kaks päeva. Pärast isa ärasõitu nuttis