siis tulid tikutopside etiketid ja margid. Kuid need kõik olid mööduvad pisiasjad. Aga nüüd, kui ta oli omandanud kogu tehnoloogilise protsessi alates säritusaja valikust ja lõpetades ilmutatud foto klaasile kuivama rullimiseni, hakkas ta koguma elu hetki. Temas tärkas tõelise kollektsionääri kirg ja see ei jätnud teda enam kunagi maha.
Kooli lõpetamise ajaks oli kogunenud tõeline fotoarhiiv, üsnagi kultuurne: iga foto tagaküljele oli pliiatsiga kirjutatud aeg, koht, tegelased, kõik negatiivid olid ümbrikutes… Fotoaparaat muutis elu ka veel seetõttu, et varsti selgus: peale aparaadi oli vaja veel palju muudki, mis maksis suurt raha. Ilja mõtles põhjalikult järele ja siis tärkas temas veel üks anne: ettevõtlikkus. Emalt ei küsinud ta raha kunagi, hankis ise. Tolle aasta kevade esimeseks algatuseks oli sussimäng. Ta mängis kogu koolis seda poiste mängu kõige paremini, hiljem õppis ka teised mängud ära. Väikest tulu ikka sai.
Sanja Steklov ei kiitnud Ilja viisi raha hankida heaks, kuid Ilja ainult kehitas õlgu:
„Kas sa tead, kui palju maksab üks pakk kaheksateist korda kakskümmend neli fotopaberit? Aga ilmuti? Kust ma raha saan?”
Sanja jäi vait. Ta teadis, et raha saadakse ema ja vanaema käest ning aimas, et see pole just kõige parem moodus.
Vana fotoaparaat tegi Iljast fotograafi. Varsti sai ta aru, et tal on vaja oma fotolaboratooriumi. Harrastusfotograafid seavad tavaliselt laboratooriumi sisse vannitoas, kus on voolav vesi filmide pesemiseks. Kuid nende ühiskorteris polnud vannituba ollagi. Oli panipaik, kus kolm perekonda hoidsid pesukausse ja palisid ning muid tarvilikke esemeid. Panipaigal oli ühine sein peldikuga, kus oli veevärk, nii et Ilja hakkas välja mõtlema plaani, kuidas saaks sealt vee sisse tuua ja välja juhtida. Naabrite olemasolu, kel oli panipaigale samasugune õigus, ei tulnud talle alguses pähegi.
Peale Ilja ja ema elas korteris veel üksik kahjutu vanamutt Olga Matvejevna ja lesk Granja Loškareva oma kolme lapsega, kahte nooremat neist viis Maria Fjodorovna sageli ise lasteaeda, kus ta ka töötas. Üldse aitas Ilja ema seda Granjat tublisti.
Ühesõnaga, Maria Fjodorovna palus ja naabrid ei öelnud talle ära – tassisid oma palid panipaigast välja ning nüüd oli kõik Ilja teha. Ta jõudis kirjutada veel isale kirja palvega aidata „ilmutustuba” sisse seada. Isa oli liigutatud ja saatis sada viiskümmend rubla, rahakaardil oli kaks rida: „Tulen maipühadeks, teeme kõik ära.” See oli tema viimne kiri, maipühadeni ta ei elanud.
Vesi sai panipaika sisse toodud hiljem, umbes pooleteise aasta pärast, kuid Iljal oli nüüd oma nurk, kus ta veetis palju aega. Tiris sinna prügikastide juurest leitud raamatukapi, ladus sellesse oma fotovarustuse.
Viies klass venis lõpmatult. Oli kolmeteistkümnes eluaasta – poisid täitusid aegapidi testosterooniga, kõige varajasematel hakkasid intiimsetes kohtades kasvama karvad, laubale tekkisid vinnid, igal pool sügeles ja tuikas, oli rohkem kaklusi ja tülisid, oli tahtmine end puudutada, kergendada keha ebamäärast piinlemist.
Mihha kurnas end uisutamisega. Tänu hommikustele salajastele treeningutele õppis ta hästi uisutama. Ja siis veel kiindus ta lugemisse. Ta oli ennegi lugenud kõike, mis kätte sattus, nüüd aga andis Anna Aleksandrovna väga häid raamatuid – Dickens, Jack London.
Tädi Genja norsatas täpselt kell kümme õhtul üks kord valjusti, otsekui hobune, pärast seda norskas hommikuni vaikselt ja ühtlaselt. Minna läks voodisse veelgi varem, vähernud veidi, jäi ta kiiresti magama. Siis lipsas Mihha kööki ja luges seal ühiskondliku lambi valgel nii palju kui tahtis, vahele ei jäänud ta kordagi. Istus, näppides kõvasid vinne, luges noortele mõeldud raamatut, mil polnud midagi ühist tema kehas pulbitseva rahutusega.
Sanja oleks nagu oma seltsimeestest maha jäänud, mitte ainult kasvu poolest – puhas otsmik, puhas krae, õrn poiss. Kuid ka temas käis mehistumise protsess. Ta teatas emale ja vanaemale, et enam ta füsioteraapiasse ei lähe – kõigile oli selge, et käsi päris terveks ei saa ja muusikut ei tule temast enam kunagi. Ema ja vanaema olid mõlemad koduse kvalifikatsiooniga muusikud, mõlemad olid unistanud muusiku karjäärist, kuid mõlemal tuli õppimine katki jätta – aeg oli hoopiski mittemuusikaline, huilgasid puhkpillid, mürisesid litaurid, kõlasid marsid ja hümnid, mis olid maskeerunud tänavalauludeks.
Parim, mis neil kahel naisel oli, oli Sanja, temast tõotas saada muusik ja kõik läks suurepäraselt, pedagoog oli väga hea, tulevik paistis olevat selge… Nüüd, pärast seda õnnetut juhust noaga, loobus Sanja muusikakoolis käimisest. Anna Aleksandrovna ja Nadežda valmistusid vastutusrikkaks kõneluseks varakult. Anna Aleksandrovna ütles, et tema musikaalsusega inimene ei peaks suhteid muusikaga lõplikult katkestama. Professionaali temast ei saa, kuid mis takistab tal mängida klaverit kodus, ka koduses musitseerimises on oma võlu. Sanja ajas üksjagu vastu ja keeldus, kuid umbes kahe nädala pärast jäi nõusse. Ta hakkas klaverit õppima kodus vanaema sõbranna Jevgenia Danilovna käe all.
Ta mängis oma väikeste perspektiivitute ja vigastatud kätega armsal karjala kasest pianiinol. Chopini valsid tegid ta rammetuks nagu tema eakaaslasi tegid rammetuks õuepealsed tüdrukud, keda võis mängude ja ringijooksmise saginas puudutada. Ta luges, mängis ja vahel tegi seda, mida tema vanuses poisid üldiselt suudavad teha vaid karistusena: jalutas koos vanaemaga lähedal asuvatel puiesteedel.
Jevgenia Danilovna käis nende juures umbes kaks aastat, siis läks asi käest ära. Osaliselt Liza pärast: tema edusammud olid nii suured ja Sanja omad nii tühised, et Sanja hakkas tundidest kõrvale hoidma.
Anna Aleksandrovna oli vene keele õpetaja, kuid tal oli eriline kvalifikatsioon – ta õpetas vene keelt välismaalastele.
Missugused välismaalased need olid! Noored mehed kommunistlikust Hiinast, kes olid tulnud õppima Sõjaväeakadeemiasse. See oli kaheksas või üheksas elukutse, mille Anna Aleksandrovna oli omandanud pärast gümnaasiumi lõpetamist ja sedapuhku see sobis talle: nii ülemuste suhtumine temasse kui ka osaline tööpäev ja väga hea palk, millele lisandusid mitmesugused lisatasud ja privileegid, kaasa arvatud sõjaväe väga hea sanatoorium, mida tal oli õigus üks kord aastas tasuta kasutada.
Nadežda Borissovna, Sanja ema, oli röntgenitehnik. Haruldane elukutse, tervisele ohtlik, kuid tööpäev oli lühike ja tervise tugevdamiseks anti tasuta piima. Kuigi nad võisid end pidada hästi toimetulevaks perekonnaks, ei olnud elu lihtne: ema ja tütre suhetes oli ülemäära palju varjatud rahulolematust. Mõlemad olid üksikud, nad olid kaotanud nii need mehed, kes olid nende abikaasad, kui ka need mehed, kelledest abikaasasid ei saanud. Kuid taktitundetut küsimust, et kus on nende mehed, keegi ei esitanud. Kel vaja oli, see teadis. Aitäh sellegi eest, et nad rahule jäeti.
Mihha veetis Steklovide juures palju aega. Sanja puudutas sõrmedega klahve, need vastasid talle. Kummastus mingi kahekõne poisi ja klaveri vahel, Mihha aimas küll, et toimuval on mingi salajane mõte, kuid seda lõpuni mõista ta ei suutnud.
Ta istus nurgas, sahistas raamatulehtedega ja ootas, millal Anna Aleksandrovna koju tuleb, et temaga juttu ajada. Sanja vanaema pani tema ette lauale lihtsad küpsised, tassi piimaga teed ja istus tema kõrvale paberossiga, mida ta mitte niivõrd ei suitsetanud kui hoidis kaunilt painutatud sõrmede vahel. Mõnikord tuli Sanja klaveri juurest ära ja istus tooliservale. Kuid tema juuresolek segas neid pisut. Mihha oli hoogsalt välja kasvanud Dickensist ja Anna Aleksandrovna tõi pikemalt mõtlemata talle Puškini.
„Ma olen seda juba lugenud!” oli Mihha vastu.
„See on nagu Evangeelium, seda loetakse kogu elu.”
„Siis andke parem Evangeelium, Anna Aleksandrovna, seda ma lugenud ei ole…”
Anna Aleksandrovna naeris ja vangutas pead:
„Su sugulased löövad mu maha. Kuid ausalt öeldes ei ole võimalik ühestki Euroopa raamatust aru saada, kui ei tunta Evangeeliumi. Vene raamatutest rääkimata. Sanja, ole sõber, too Evangeelium. Vene keeles.”
„Njuta,” osatas too vanaema logedalt, „minu meelest sa lihtsalt rikud alaealisi.”
Kuid tõi musta köidetud raamatu.
Lepiti kokku, et Evangeeliumi loeb Mihha ainult nende juures, seda siit välja viimata, ega räägi sellest kellelegi. Kui palju oli