Stjopa, missugune tubli kalamees mu isa on!” kiitles võlur Siim ja kõndis edasi.
Isa, ema ja Sirlit kohtas Siim võlumaal sageli, ta oli nad ise sinna võlunud – et oleks kodusem tunne. Tegelikult neid seal muidugi polnud, ja võlumaast ei teadnud nad üldse mitte midagi, arvasid, et Siimniisama laua all kükitab. Ei pidanudki teadma, võlumaa oli Siimu saladus, ja saladust peabhoidma.
Siim mõtles, et peaks nüüd minema mõne koletisega võitlema (neid oli võlumaal palju, kõik kohutavalt tigedad, ainult Siim ei kartnud neid, vaid nõidus kärbesteks), aga siis tuli ema tuppa ja ütles, et ta lähebpoodi.
„Sa oled jälle laua all?” küsis ta ja kergitas laudlina. Siim jõudis hädavaevu tunnelist tagasi tuppa lipsata.
„Olen jah,” vastas ta. „Mida sa ostma lähed?”
„Meil on piim otsas,” ütles ema ja läks toast välja. Siim kaalutles, kas peaks minema tagasi võlumaale ja nõiduma seal taevasse piimapilve, et võlumaa-ema saaks seda otse taevast suurde tünni koguda. Ta eiviitsinud. Õues oli ilus ilm ja ta läks otsima Sirlit.
4
Sirli istus liivakasti kõrval pingil ja ajas juttu ühe teise, temast paar aastat noorema tüdrukuga, kelle nimi oli Moonika. Sirli ja Siim teadsid teda ammusest ajast, sest Moonikaelas nendega ühes majas, ainult teises trepikojas.
„Siim, Moonika ütles, et ta leidis koerajunni seest kuldkella,” ütles Sirli vennale. „Kas sa usud seda?”
„Ei usu,” vastas Siim. „Kuidas kell sinna sai?”
„Koer neelas oma perenaise kella alla,” seletas Moonika.
„Kell on selleks liiga suur,” vaidles Sirli. „See ei lähe koeral kõrist alla.”
„Läheb küll, kui koer lõuad laiali ajab.”
„Küll sa oled tobe,” pahandas Sirli. „Mis see aitab, kui ta lõuad laiali ajab. Ega kõri ei ole seesama, mis lõuad.
Lõuad on suu, aga kõri on hoopis allpool, seal kus kael! Koolis õpetati.”
Siim ja Moonika ajasid seepeale mõlemad prooviks suu ammuli ja naksutasid hambaid. Tõepoolest – lõuad olid need, mis laksusid, aga kõri ei teinud üldse mingit häält. Asi oli selge.
Kuid Siimu huvitas tegelikult hoopis üks teine asi.
„Kust sa teada said, et junni sees on kell?”
„Nägin,” vastas Moonika. „Ma nägin, kuidas kuld läigib.”
„Ja kuidas sa kel a sealt kätte said?” küsis Sirli. „Võtsid kätega või? Uhh!”
Moonika põrnitses Siimu ja Sirlit pahaselt.
„Mis ma pidin siis varvastega võtma või?”
Sirli naeris ja tahtis teada, kus see kell nüüd on, aga seda Moonika ei öelnud.
„Te olete liiga rumalad,” väitis ta ja asus süngel ilmel liivakasti auku kaevama. Moonikal olid pisikesed ja tugevad näpud, kühvlit polnud talle vajagi.
„Kas otsid uut kella?” küsis Sirli. „Siin liiva all vist junne pole.”
„Aga kassid pissivad siia küll, ma ükspäev ise nägin,” ütles Siim. „Otsi, ehk on mõni kass limonaadi pissinud! Ih-ih-hii!”
Moonika ei teinud nende jutust välja, kaapis liiva edasi.
Siimul ja Sirlil hakkas igav seda vaadata ja nad läksid ära. Nende asemel tuli liivakasti pisike Aare koos vanaemaga. Moonika jutustas ka Aarele oma kuldkellast ja Aare jäi kohe uskuma. Ta viskas liivavormidkus seda ja teist ja kiirustas puude alla, kus koerad oma asju õiendamas käisid.
„Mis sa seal ometi teed, Aare?” küsis vanaema.
„Leidsid midagi või? Mis see sul käes on? Käbi või…”
Moonika läks ruttu tuppa, endal õnnelik nägu peas.
5
Ema tuli poest. Poodi sai minna kahte teed pidi. Üks tee oli asfalteeritud ja viis mööda neljast kivimajast. See oli kõige otsem tee ja samas ka kõige igavam. Teine tee kulgesmajade lähedusse alles jäetud lepistikus. See tee polnud asfalteeritud ning märjal ajal jäi temast järele vaid porirada.Aga praegu polnud mitu nädalat vihma olnud ning pinnas oli täiesti kuiv ja mingid linnud lepistikus tegid ilusaid hääli. Ema oli tulnud poodi mööda otseteed, kuid tagasi otsustas minna mööda lepistikurada.
Peale selle peitus lepistikus veel üks salapärane asi. See oli uks. Seda ust polnud tegelikult üldse näha, pidi vaid teadma, kus ta asub, ja siis sealt läbi astuma. Ema oskas seda hästi. Juba väikese tüdrukunaoli ta avastanud oma tollase kodu lähedalt, puukuuri tagant ühe niisuguse ukse jakasutanud seda sageli. Pärast seda oli ta selliseid uksi leidnud igalt poolt, kuhu ta elama asus. Oma praeguses kodus oli ta elanud kaheksa aastat ja sama kaua teadis ta ka seda ust siin lepistikus. Ema eikasutanud ust enam nii sageli kui lapsepõlves. Ta tegi seda üsna harva, aga vahel siiski.Praegu oli tal jälle selleks tuju. Ema astus läbi nähtamatu ukse. Otsekohe leidis ta end uhkest kuningalossist. See losski oli emale tuttav juba ammustest aegadest. Kunagi oli ta olnud selle lossi pisike, uhkes roosas kleidis printsess, kellele kuulus tohutu tuba täis kõige kaunimaid mänguasju. Tuhat kokka küpsetasid talle päevad läbi suhkrukringleid ja valmistasid martsipani.Praegu ema enam printsess polnud, nüüd oli ta kuninganna. Oli olemas ka kuningas, selleks oliisa, aga temast polnud lossis muud märki kui kuldraamis portree kamina kohal. See oli sinna riputatud pärast ema abiellumist. Uhkes livrees teener kiirustas emale vastu ja kummardas sügavalt.
„Ammu pole teid näha olnud, Teie Kõrgeausus,” ütles ta. „Lubage ma hoian!”
Ta võttis ema poekoti enda kätte. Emal polekski sobinud seda enam tassida, sest ta kandis uut, imeilusat kleiti, mis oli talle selga tekkinud samal hetkel, kui ta astus läbi oma nähtamatust uksest. Säärase ballikleidiga ei sobi kandekott sugugi kokku!
„Kuidas elavad kõrgeaulised prints ja printsess?” küsis teener aupaklikult.
„Väga hästi,” vastas ema, kohendades peegli ees juustesse oma kuldkrooni, mille sees sirasid kalliskivid.
„Sirli läheb juba neljandasse klassi, aga Siimul algab viimane aasta lasteaias.” Siimu ja Sirli pildid rippusid ka lossi seintel, päris mitmes kohas, aga neid endid lossis polnud. See oli ema loss.
Teenri saatel kõndis ema läbi pikkade koridoride, mille seintel põlesid pikad valged küünlad. Koridoridest avanesid kullast uksed, mis viisid ema tubadesse. Ühes toas polnud midagi muud kui tohutu voodi, täissulgpatju ning siidlinu, teises toas ehitasid kokad laeni ulatuvat torti, mida parajastikuuma šokolaadiga üle valati. Ema sammus edasi. Ühe ukse taga ta peatus ja kiikas tuppa sisse. See oli täis tema vanu mänguasju.
„Ükspäev ma tulen ja vaatan nad kõik üle,” tähendas ema. Teener noogutas.
„Me ootame teid rõõmuga.”
Nad läksid edasi ja jõudsid ballisaali. Kui ema sisse astus, alustas orkester otsekohe mängimist ning teener pani ema turukoti kuldsele toolile ja palus kuninganna tantsima.
Nad tantsisid, ja sajad õukondlased tegid sedasama nende ümber, kõik hirmus rõõmsad, et ema pole neid unustanud.
6
Sirli ja Siim istusid trepikoja ukse ees luitunud valgel pingil ja vaatasid, kuidas tuvid ja varblased prügikasti ümbrusest toitu otsivad. Prügikast oli igasugu pahna paksult täisja ajas üle ääre. Mõned banaanikoored ja hamburgeri ümber olnud paberid, mille küljes tilpnes veel üksik kapsalible, vedelesid suisa kõnniteel. Tuvid ja varblased nokkisid neid ja mõned lendasid prügikasti ja soputasid seal senikaua tiibu, kuni veel mõni jäätisepaber või suitsupakk välja pudenes.