põles endiselt.
„Ega ma seda nii ei jäta,” mõtles härra Lammas. Suure ähkimisega õnnestus tal oma korterisse jõuda; ta sulges ukse ja puhkas veidi aega esikutoolil, enne kui kingad jalast võttis. Siis läks ta oma töötuppa jaistus arvuti taha. Kojamehe trikid olid teda niivõrd tigedaks teinud, et tundus olevatpäris paras aeg uue raamatu kirjutamisega pihta hakata.
Härra Lammas kirjutas ainult hästi tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi kas jäi auto alla, kukkus kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi.
Nüüdki olid esimesed read, mis arvutiekraanile ilmusid, järgmised:
„Peeter oli just vangist lahti saanud ning tal polnud sentigi raha. Kuid ta tahtis väga süüa. Sellepärast otsustas Peeter vargile minna. Tal e tuli vastu väike tüdruk. Peeter võttis tüdrukult kohe raha ära.Tüdruk läks nuttes koju.
„Kus see raha on, mis ma sulle andsin?” küsis isa. „Sa oled selle ära kaotanud!” Tüdruk sai vitsa ja pidi kogu öö nurgas seisma. Aga Peeter sel ajal…”
Härra Lammas oli oma koleda jutuga väga rahul. Aga teistele inimestele need lood eriti ei meeldinud. Kui mõni juhtuski ostma poest härra Lamba raamatu ja seda luges, tõusid tal juuksed hirmust püsti ja tapeitis jubeda raamatu keldrisse kartulikuhja alla.
Härra Lammas teadis, et inimesed ei taha tema raamatuid osta, ja see tegi teda veel kurjemaks. Päevad läbi istus ta arvuti taga ja muudkui kirjutas. Ta ei vaadanud kunagi isegi televiisorit, rääkimata sellest,et oleks käinud kusagil lõbutsemas. Tegelikult polnud tal aega õieti süüagi. HärraLammas ainult töötas. Raamatud said väga paksud ja väga koledad.
9
Lift ei olnud sugugi rikkis, nagu härra Lammas oli arvanud. Kojamees polnud siin milleski süüdi. Lift oli lihtsalt koos Sirliga pilvemaale lennanud. Selle nipi oli Sirli avastanud varstipärast uude majja kolimist. Tuli vajutada ühekorraga kõigile liftinuppudele ja lift lausa lendas majakatusest väljaning potsatas kõrgel-kõrgel taevas sõudvale pilvele.
Pilve peal elasid Sirli sõbrannad – pilvebaleriinid. Sirli armastas väga käia koos nendega tuulte seljas tantsimas. Varem oli Sirli iga päev pilvebaleriinidegakoos hullanud, aga pärast seda kui ta hakkas koolis käima, ta seda enam nii sageli tehaei saanud. Kuid praegu oli suvevaheaeg ja Sirlil aega laialt.
Ta tuhises koos liftiga taevasse ja oligi õige varsti pilvemaal. Otsekohe kuulis ta, kuidas pilvebaleriinid sädistavad:
„Sirli tuli! Sirli tuli!”
Sirli astus liftist välja. Kümme pilvebaleriini keksisid ta ümber ja kilkasid rõõmust.
„Oh kui ilus sa oled!” ahhetas üks. „Sul on uued patsipaelad!!”
„Kust sa nii kihvti kleidi said?” küsis teine.
„Ema ostis,” vastas Sirli. Ta hüppas selga mööduvale tuulele ja laskis end kanda. See oli nii vahva, kogu maa Sirli all paistis imepisikesena ja tema enda maja polnud suurem kui rosin. Aga see oli üks armasrosin ja Sirli lehvitas alla, ehkki ta teadis, et ei ema, isa ega Siim ei näe teda, sest taon nii kõrgel.
„Oo jaa, lähme tantsima!” kilkasid pilvebaleriinid ja igaüks püüdis endale ühe tuule, mille seljas ratsutada. Tuuli oli igasuguseid, mõned olid väga rahulikud ja laisad, liikusid aeglaselt ning ei kõlvanudmujale kui nööril rippuvat pesu kuivatama. Aga teised tuuled olid väledad ning vallatud, nad tegid õhus uperpalle, puhusid kord siit, siis jälle teiselt poolt ning nende seljas Sirli ja pilvebaleriinid tantsida armastasidki. Kukkumist pilvebaleriinid ei kartnud, sest neil kõigil olid selja pealõhukesed kiilitiivad, nii et nad võisid ka ise lennata, kui tuul nad enda turjalt mahaviskas. Ka Sirlil olid säärased tiivad olemas, muidugi mitte alati, need kasvasid talle ainult pilvemaal.
„Kuhu me sõidame?” hüüdsid pilvebaleriinid ja Sirli vastas:
„Muidugi Päikese juurde! Päikese juurde!”
„Päikese juurde!” kordasid pilvebaleriinid kajana. Päike tervitas neid laia naeratusega, tal olid ninal päikeseprillid, peas päikesekübar ja käe peal päikesekell.
„Oh mis rõõm, mis rõõm!” rääkis ta. „Sirlikene tuleb mind, igavest pannkooki, vaatama! Ise nii nägus nagu kõige kaunim täht! Ja lubage, lubage – laske ma vaatan! Sirli! Sul on ju silmad värvitud!”
Sirli oli tõepoolest ema sahtlist ripsmevärvi laenanud ning endale „silmad pähe teinud”, nagu ema ütelda armastas. Pilvebaleriinid hakkasid vaimustusest kiljuma.
„Jah,” ohkas Päike. „Mina seda ilu endale lubada ei saa. Mul on nii kuum nägu, et ripsmevärv sulaks laiali. Kui kahju, kui kahju!”
„Aga mina paluks küll, et Sirli minu silmad ära värviks. Mina ei ole tuline!” ütles keegi. See oli Kuu, kes paluvalt oma valgeid ripsmeid pilgutas. Päikese nägu läks süngeks.
„Ega siis igaühele meik ei sobigi,” porises ta, aga Sirli oli hea meelega nõus Kuud aitama. Tal oli ripsmevärv kaasas ja nii ta asuski ettevaatlikult Kuu ripsmeid võõpama. Pilvebaleriinid kihistasid jakeksisid läbematult tema ümber, aga Päike vangutas kadedalt pead ja pomises endamisi:
„Küll see Kuu on alp! Ma saan aru, noor inimene nagu Sirli – temale jumestamine sobib. Aga sihuke vanamoor nagu Kuu peaks küll sutike tagasihoidlikum olema! Kui ikka nägu on nii paks, ei siis silmi võõbatakõlba!”
„Kuidas on?” küsis Kuu uhkelt, kui Sirli oli töö lõpetanud.
„Väga ilus,” vastas Päike mornilt. „Täpselt nagu kloun. Tsirkus ootab, proua Kuu!”
Nad läksid vaidlema nagu tavaliselt, aga Sirli ja pilvebaleriinid tantsisid tuulte seljas ja hõljusid vahepeal ka omaenda tiibade jõul ringi, kuni Sirli hakkas tundma hakklihakastme lõhna. See tähendas, etemal on toit valmis ja tuleb tagasi maa peale laskuda.
10
„Siim, vii prügikott välja,” ütles ema. Siim oli küll väike poiss, aga soojal ajal käis ta ikka vahetevahel prügi õue viimas. Talvel muidugi tal seda teha ei lastud, siis kupatatiisa välja tuisu kätte. Siim võttis koti kaenlasse ja läks. Suveõhtul oli õues imelik olla, taevas hämardus, inimesedolid kodudesse kadunud, aga samas oli soe, puud ja lilled lõhnasid, hulkuvad koerad jooksid ringi tähtsate nägudega – vastu suveöö seiklustele. Tundus üsna tobe tagasi tuppa, magama minna. Prügikasti kaas oli jahe ning kast ise tühi, nii et prügikott tegi kukkudes tubli kõmaka. See kajas majade vahel.
Trepikoja uks oli lahti ja Siim märkas kojameest, kes oli kusagilt välja ilmunud ning istus radiaatoril. Siim pani tähele, et kojamehest nõrguvad veenired ja et tema pintsaku taskust ripneb välja kalasaba.
„Tervist,” ütles Siim.
„Tere,” vastas kojamees. „Näe, püüan end kuivatada, aga midagi ei tule välja.”
„Praegu ju ei köeta,” tähendas Siim.
„See’p see on,” ohkas kojamees. „Radiaator on külm nagu Jäämeri.”
„Kus te märjaks saite?” küsis Siim.
„Vees,” vastas kojamees.
Siim ei pidanud seda vastust kuigi piisavaks – kus siis mujal üldse märjaks saab saada kui mitte vees! –, aga ta ei saanud kauem kojamehega vestelda, sest ema juba kindlasti ootas. Seepärast ta noogutasviisakalt hüvastijätuks ja kojamees lehvitas vastu – senikaua kui lifti uksed Siimu selja tagasulgusid. Kodus ronis ta oma toas laua alla ning oli mõne hetke pärast oma võlumaal. Üks ähmi täis rebane ootas teda juba, kuid kannatas oma kurtmisega seni, kuni Siim võlurimantli selga sai.
„Noh, mis häda sul on?” küsis Siim viimaks, torumütsi peas otse sättides.
„Meie