kõike seda unes. Vannis pistsin pea vee alla ja vaatasin oma varbaid, aga hingata ma vee all ikkagi ei osanud.Unistasin veel ja veel ja siis – siis avastasin ühel päeval, et minu riidekapis ongimeri, ja hakkasin sageli vee all käima. Riidekapi meres õppisin ma ka hingama, ja varsti ei tulnudki ma enam sealt välja. Koolis polnud enam aega käia ega õues mängimas. Ma olin kogu aeg vee all. Kui ma suurekssain, ei viitsinud ma ka mingit tööd teha, vaid tolknesin ikka oma kalade juures. Nii kauatolknesin, kuni oli juba hilja. Mu unistus hakkas pisitasa tegelikkuseks muutuma. Ta ei lasknudki mind enam lahti, ja nüüd pean ma suurema osa ajast siin, luuakambris, vee sees istuma, sest värske õhu käes ei saama enam hästi hingata ja lämbun nagu kala pannil.”
„See on kole tõesti,” arvas Siim. Tema poleks küll tahtnud kogu aeg oma võlumaal elada, ka isa-ema juures oli vahva ja lasteaias samuti.
„Noh, pole viga,” leidis kojamees. „Ma olen harjunud. Pealegi olen ma siin vee all tähtis mees – kalad valisid mu oma printsiks. Ega mu elul midagi viga pole, vee all on põnev! Näed – see on hai!”
Suur hall kala möödus neist nii ligidalt, et Siim võinuks teda puudutada. Poiss hüppas ehmunult eemale, sest teadis, et haid on ohtlikud.
„Ära karda!” rahustas kojamees. „Minu sõpradele ei tee siin ükski kala häda. Ma olen neid dresseerinud ja nad kuulavad mu sõna. Istu!” käratas ta haile. „Haugu!”
Hai istus kuulekalt sabale ja haukus nagu koer:
„Auh-auh!”
„Tubli,” kiitis kojamees ja andis haile suhkrut. „Noh, Siim, tule, kõnnime natuke ringi. Ma näitan sulle uppunud laevu ja hiidkaheksajalga.”
Siim oli hea meelega nõus, kuid siis kuulis ta, kuidas Sirli teda hüüab.
„Mu õde kutsub mind,” ütles ta kahetsevalt.
„Mine ja too tema ka siia,” andis kojamees nõu.
13
„Kuhu? Vee alla?” küsis Sirli. „Mis rumalusi sa räägid?”
Siim turtsus kannatamatult.
„No ära tule, kui ei usu! Mina lähen küll. Seal näidatakse uppunud laevu!”
„Kas sa tahad kanalisatsioonikaevu ronida või?” uuris Sirli kahtlustavalt. „Moonika õpetas seda tegema või? Siim, sinna ei tohi minna! Seal on solk!”
„Mis sa sellest Moonikast mul e pähe määrid!” õiendas Siim. „Moonika võib kanalisatsioonikaevus käia, kui tahab. Mina lähen luuakambrisse, kojamees ootab. Tule ka, Sirli!”
Sirli järgnes Siimule kõhklevalt. Mis see väikevend nüüd veel välja oli mõelnud? Kojamees…
„Siim, kas kojamees tahab sulle näidata pudelisse aetud laevu?” küsis ta.
„Mispärast pudelisse! Ega nad mahl ei ole, et peavad pudelis olema!” õiendas Siim. „Laevad on vee all, seal pole ühtegi pudelit. Küll sa oled tobe!”
Sirli jäi solvunult vait, aga kui Siim luuakambri ukse avas, kiljatas ta, sest üks suur kala ujus ukseläveni ja jõllitas lastele otsa, silmad punnis.
„On see akvaarium?” jõudis Sirli veel sosistada, siis oli Siim ta juba kättpidi vee alla kiskunud. Sirli nägi tuhandeid kalu enda ümber ujumas, nägi krabisid merepõhjas ringi tuterdamas, nägi enda kohal,kõrgelkõrgel, laevade kõhualuseid üle libisemas. Ta sai aru, et on tõesti ookeani põhjas.Hetke püüdis ta hinge kinni pidada, sest teadis, et vee all ei saa ega tohi hingata, kuid Siim sikutas teda käest ja hüüdis:
„Pole vaja, Sirli, pole vaja hinge kinni hoida! See on nagu muinasjutu meri, siin saab inimene hingata küll!”
Eemalt lähenes kojamees. Ta istus lesta seljas ning sõitis nagu lendava vaibaga.
„See on meie maja kojamees, Vetevalla Prints,” tutvustas Siim. „Ja see on minu õde Sirli.”
„Tere,” pomises Sirli. „Ma ei teadnudki, et siin luuakambris on ookean. Kas see on Atlandi ookean või India ookean?”
„Kõik läbisegi, nagu kartulisalat,” vastas kojamees, Vetevalla Prints.
„Mõni tilk sooja India ookeani, aga sealsamas ka ämbritäis Põhja-Jäämerd. Näete, sealt tuleb jää!”
Neile lähenes tõesti hiiglaslik jääpank, ning Siim ja Sirli vaatasid ehmunult ringi, otsides paika, kuhu varjuda, et tohutu külm kamakas neid vastu luuakambri ust laiaks ei litsuks. Kuid kojamees viipasrahustavalt käega, võttis taskust piibu ja pani selle põlema. Siis ootas ta, kuni jääpanktemani jõuab, ja surus kuuma piibu vastu mürakat. Jää hakkas otsekohe sisinal sulama ning peagi plärtsatas nende juurde jahmunud hüljes, kes oli ilmselt jääpanga peal päevitanud ega saanud aru, kuhu on kadunudtema kindel ja külm kõhualune.
Kojamees peletas hülge eemale.
„Mine, uju!” ütles ta. „Säh!”
Ta viskas hülgele pisikese kondi ja hüljes sööstis sellele järele nagu jahikoer.
„Vahva!” kiitis Siim. „Aga uppunud laevad? Me pidime neid vaatama!”
„Muidugi! Hüpake ka selle lesta turjale, siis saame kärmemini edasi!”
Lapsed ronisid kalale selga. Eriti Siim oli vaimustuses.
„Ma pole elus isegi hobusega sõitnud, aga nüüd saan ratsutada kalaga! Võimas!”
Nad liuglesid hulga maad. Kirjute kalade parved sööstsid neist üle, lehvitades sõbralikult sabaga. Kojamees tundis neid kõiki. Mõnele suuremale ja auväärsemale kalale ulatas ta möödudes käe ja kalad suudlesidseda aupaklikult. Siim ja Sirli ei suutnud kuidagi uskuda, et kogu see ookean loksubrahulikult nende endi trepikojas, mõne meetri kaugusel postkastidest. See tundus unenäona, televiisorist välja roninud muinasjutufilmina. Nüüd jõudsid nad uppunud laeva juurde. See oli suur vanaaegne alus, mislebas külili merepõhjas. Siim küsis, kas laeval leidub ka uppunud meremeesteluukeresid.
„Ei,” vastas kojamees. „Meremehed pääsesid minema. Ainult laev vajus põhja.”
Sirlile tegi see rõõmu, ta ei oleks tahtnud näha mingeid luukeresid. Nüüd oli hea julge tühjal laeval kolada, kartmata, et kusagil võiks jalge alla jääda kel egi pealuu või säärekont. Nad leidsid rooliratta jakeerasid seda, nad ronisid mööda masti ja katsusid roostes ankrut. Korra tundsid nadküll ka hirmu, see oli siis, kui ühest kajutist vaatas välja tohutu must kaheksajalg. Aga nähes kojameest, Vetevalla Printsi, tegi ta kniksu ja avas lahkelt ukse, lubades lastel oma eluruumidesse kiigata. Siis olikäes aeg koju minema hakata. „Kas me võime homme ka tulla?” küsis Siim õhinal. „Jaülehomme?”
„Te võite tulla alati, aga mitte väga tihti,” vastas kojamees. „Esiteks on teil ju ka kindlasti oma isiklikud unistused, ja neid ei tohi mingil juhul hooletusse jätta, muidu muutuvad nad kurvaks. Ja teiseks –aitab ühest Vetevalla Printsist küll. Ma ei taha, et ka teie unistuste sisse upuksite.Kindlasti on teil ka muud toredat, millega aega viita.”
„Jaa, homme hakkab kool,” nõustus Sirli.
14
Aga esimene koolipäev ei toonud Sirlile rõõmu.
„Meil on uus mata õps,” kaebas ta kodus. „Selline tädi. Ta jumaldab oma matemaatikat ja sunnib meid kogu aeg arvutama. Juba homseks pean ma kokku liitma kõik numbrid ühest sajani.”
„Me aitame sind,” lubas ema. „Sina liidad ühest kümneni, mina liidan kümnest kolmekümneni ja isa liidab ülejäänud.”
„Miks mina pean kõige rohkem liitma, ja veel kõige raskemad numbrid!” nurises isa ja karjus: „Ah sa koer! Mida sa omast arust teed!
Seal ei ole ju kedagi!”„Kus on koer?” küsis Siim.
„See mees seal,” seletas isa,