Sirli, Siim ja saladused. Andrus Kivirähk

teda enne lasteaias nii põhjalikult kurvastanud poleks. Nimelt rääkis Stjopa, et ta oli oma isaga suvel tervelt sada korda kalal käinud, see on vähemaltkorra päevas ja mõnikord veel öösel ka. Siis olid nad püüdnud kala põlevate tõrvikutevalgel. Siimul oli seda kade kuulata ning ta sikutas nüüd oma isa särgisabast ja jutustas, mis Stjopa pajatanud oli.

      Isa muutus süngeks.

      „Jälle see kalajutt,” urises ta. „Sai ju öeldud, et ühel laupäeval läheme.”

      „Ah juba ühel!” karjus Siim. „Me pidime minema sellel laupäeval!”

      „Pidime või?” pomises isa mornilt. „No kui pidime, siis lähme.”

      „Vaata sa mul!” hoiatas Siim. Isa põrnitses tujutult teleekraani. Ahvinäoga korvpallur viskas lõpuks ometi, pärast pikka pusimist, palli korvi, aga isale see rõõmu ei teinud. Ta muretses kalapüügi pärast. Kustneid vihmausse õieti saab? Ta läks võttis riiulist entsüklopeedia ning lehitses seda.Vihmauss.. Kus siin on vihmauss?

      Küll on häda ja viletsus!

      Nii olid kõik sel päeval pisut kurvad, mis ju esimesele koolipäevale sugugi kohane pole. Sirli muretses uue õpetaja pärast, Siimule tegi viha see, et Stjopa on elus nii palju kalu püüdnud, aga tema mitteühtegi. Isa kartis laupäeva ja ema ei saanud ka üksi rõõmus olla, kui ülejäänud peremossitas.

      Ning nende korteri seina taga istus kirjanik härra Lammas ja oli samuti pahas tujus. No tema oli seda küll alati. Ta kirjutas oma koledat raamatut.

      „Peeter vedeles kraavis ja oigas. Tal oli kõrge palavik, käed ja jalad värisesid, aga ühtki arsti polnud tulemas. Selle asemel jooksis Peetrist üle põder, astus lebajale kabjaga näkku ja tegi haigele meheleveel rohkem valu. Siis…”

      Härra Lammas mõtles, mis jõledaid asju Peetriga veel juhtuda võiks.

      „Siis tuli uss!” kirjutas ta seejärel rõõmuga. „Uss nõelas Peetrit ninna ja kõhtu ja selga!”

      Härra Lammas naeratas kibedalt ja kirjutas edasi. Ainus, kes ei tusatsenud, oli kojamees. Ta ujus oma luuakambris ringiratast ümber uppunud laeva ning tema tuju oli hea.

      15

      Järgmisel päeval tundsid kõik vajadust natuke meelt lahutada. Ema käis tööl ning põikas koduteel läbi oma salalossist, kus teenrid teda juba pikisilmi ootasid.„Kuidas elavad printsja printsess?” küsis kammerteener, võttes emalt tema mapi ning asetades selle kuldsele padjale.

      „Prints elab hästi,” vastas ema, „aga Sirlil on raskusi. Talle tuli uus õpetaja, kes on väga nõudlik. Ta tahab, et Sirli päevad läbi ainult arvutaks.”

      „Taevane arm!” ahhetas kammerteener. „Kas tõesti leidub maailmas nii õelaid inimesi? Teie Kõrgeausus, käskige see tige elajas vanglasse heita!”

      Ema kõhkles.

      „Teie Kõrgeausus!” lunis kammerteener. „Meie vanglad on praegu täiesti tühjad, üks kuri õpetaja kuluks marjaks ära! Printsessi kiusamine on kole kuritegu! Kõrgeausus, kas mäletate seda aega, kui te ise veelprintsess olite? Mäletate seda võimlemisõpetajat, kes teid kitsega piinas?”

      Ema mäletas hästi. Tema võimlemisõpetaja oli olnud pisike tige vanaeit, kelle arvates pidid väikesed tüdrukud veetma kogu oma elu üle kitse karates. Emal ei tulnud see hüppamine kuigi hästi välja ningvõimlemisõpetaja sundis teda pärast tundide lõppu veel kauakaua võimlas rassima ja hüppama nagupöörane. See väsitas ema koledal kombel ära ja õhtul ei jaksanud ta enam õieti süüagi, veel vähem oma lossi külastada.

      „Te ei käinud meil mitu nädalat ja meie loss lagunes peaaegu koost,” meenutas kammerhärra. „Rotid sõid krooni ära ja kuninglikud mänguasjad uppusid tolmu sisse. See oli kurb aeg. Aga lõpuks sai Teie Kõrgeaususüle kitse hüppamise selgeks ja tuli tagasi meie juurde ning meie loss lõi taas õitsele.Mänguasjad kaevasid end labidatega tolmu alt välja, rotid valmistasid uue krooni ja see kuri võimlemisõpetaja…”

      „Tema pandi vangi!” katkestas teda ema. „Jah, ta pisteti sügavale vangikongi, küll mul oli hea meel! Paras talle! Aga pärast läks ta meie koolist ära, hakkas tööle koerte dresseerijana ja ma unustasin ta päris.

      Mis tast siin lossis sai? Kas ta pääses vanglast välja?”

      „Oh ei,” raputas kammerhärra pead. „Meie vangla on kindel ja siit ei pääse keegi, kellele Teie Kõrgeausus ise ei suvatse armu anda. Tulge minuga kaasa, palun!”

      Nad läksid koos lossi kõveratest ja kitsastest treppidest alla, ikka alla ja alla, kuni jõudsid keldrisse. Moosipurkide ja mahlapudelite vahel paistis uks, mille kohale oli kirjutatud „Vangla”. Ema jakammerhärra astusid sisse.