ust, puumeest, kohe esimesel nädalal Santa Cruzi saarel, üsna varsti pärast seda, kui Ühendriigid olid Taani Lääne-India ära ostnud ja nimetanud uue koloonia ametlikult Ühendriikide Neitsisaarteks.
Mu laev jõudis läänekaldale Frederikstedi sadamasse hämaruse hakul ja ma nägin esimest korda valge liivaranna ning selle keskel asuva võluva väikese linna kohale tõusnud poolkuud. Keset reidile ankrusse seadmise askeldusi ronis üle reelingu sirge rühiga säravvalges drellkangast vormis härrasmees, kes tuli minu juurde, kummardas nõnda, nagu kummardatakse kuningate ees, ja ütles: «Mul on au teid tervitada Santa Cruzil, härra Canevin. Mina olen direktor Despard Politseidepartemangust. Politseipaat on teie käsutuses, kui olete valmis kaldale minema. Kas ma võin võtta teie kohvrid?»
See oli tõepoolest uhke tervitus. Mul läksid taolisest ootamatust vastuvõtust peaaegu jalad nõrgaks. Tänasin direktor Despardi ja mõne minuti pärast olid mu kohvrid ja muu pagas hiivatud üle reelingu, asetatud redeli all ootavasse politseipaati, mina istumas mehe kõrval paadi ahtris ja tema hoidmas roolipinni, samas kui neli süsimusta sunnitöölist andsid aerudele valu ja nende hoogsate tõmmete tõukel liikusime kiiresti kalda poole.
Maabumispaigale lähemale jõudes märkasin tihenevas hämaruses, et kai kihas mustanahalistest. Nende selja taga seisis pool tosinat omavahel vestlevate valgete gruppi. Kaldaäärsete majade juures võis näha pikka autoderida. «Kas pole ebaharilik, et laeva saabumisel on sadamasillal nii palju rahvast, härra direktor?»
«Seda küll,» vastas väärikas härrasmees mu kõrval. «See on teie pärast, härra Canevin.»
«Minu pärast?» ei saanud ma aru. «Kummaline! Miks… minu pärast? Kindlasti mitte, mu armas härra, kindlasti mitte minu pärast. Aga see on ju…»
Hr Despard pööras ringi ja vaatas mulle naeratades otsa.
«Te teate, et te olete kapten McMillini sugulane, härra Canevin?»
Nii et selles oli siis asi. Minu vanaonu, üks mu šotlasest sugulasi, kes oli surnud palju aastaid enne seda, kui mina ilmavalgust nägin, mu vanaisa vanim vend, kes oli teeninud Briti armees ja olnud hiljem siin Santa Cruzil plantaator. Tema oleks olnud küll viimane inimene, kellele oleksin mõelnud, aga nüüd…
Politseipaat maabus sujuvalt betoonist sadamasilla ääres. Astusime koos hr Despardiga kaldale ja paratamatult panin tähele mõõdukalt väljendatud, ent väga siirast uudishimu, mis peegeldus selle tuhande või enama neegri olekus, kes tunglesid kail ja astusid viisakalt eest, nii et moodustus spaleer. Meie aga suundusime valgete grupikeste poole, kes trügisid nüüd samuti lähemale, kümnetel lahketel nägudel säramas otsekohene ja üksmeelne «tere tulemast».
Ma jätan vahele tolle esimese õhtu ülejäänud osa kaldapealsel. Selle ülevoolava külalislahke sündmuse lõppedes viidi mind väikesesse privaathotelli, kus pidin ajutiselt ootama viimaste ettevalmistuste lõpetamist omaenda üüritud residentsis. Ma avastasin, et kõik Santa Cruzi härrastemajad olid minu saabumisele avatud. Ma uppusin kõikjal külalislahkusesse, nii et see pani mind kohmetuma, mulle pakuti vajalikku ja asjalikku teavet, aidati igal võimalikul moel. Kõige selle käigus sain ma teada palju uut oma surnud vanaonu kohta, ning õige pea pärast saabumist organiseeriti mulle külaskäik tema valdusesse, Great Fountainisse.
Ma sõitsin koos Hans Grumbachiga tema Fordis, see oli üle kolme tunni pikkune vappuv teekond mööda ohtlikke, auklikke, looklevaid ja uskumatult primitiivseid mägiteid nõlvadest üles ja taas järsult alla.
Kogu selle aja jutustas Hans Grumbach saare sellest osast, mida nüüdsel ajal harva külastati. Alles kümme aastat tagasi oli Hans Grumbach elanud selles kandis kui viimane istanduseülemate pikas reas, kes olid olnud vana istanduse teenistuses alates 1879. aastast, kui mu šotlastest sugulased olid müünud oma Santa Cruzi valdused. Nüüd oli see Kopenhaageni Kompaniina tuntud suurima kohaliku suhkruroo kasvatusega tegeleva korporatsiooni omanduses. Selle koha raske ligipääsetavuse tõttu oli suhkruroo kasvatamine seal viimaks lõpetatud ning Hans Grumbach oli asunud elama Frederikstedi, abiellunud auväärsest kreooli suguvõsast pärit naisega ning hakanud ühel linnakese kõrvaltänaval poodi pidama.
Aga nagu selgus, oli Grumbach tahtnud kõik need kümme aastat põhjapoolsetesse mägedesse tagasi minna. Teekond vanasse kodukohta ergutas tema lobisemishimu. Ta kiitis seda paika taevani: selle piirkonna ilu, selle hunnituid vaateid ja pinnase hämmastavat viljakust.
Lõpuks jõudsime kohale. Taimestik oli kõikjal ümberringi kasvanud täiuslikult troopiliseks, vanamoodsates kalendrites piltidel kujutatud «troopika» sarnaseks! Pinnas tundus olevat rammus, «madalikuliselt» huumuseline.
Vana istandus oli nukras seisus, lagunenud ja lohakil. Me kõndisime tubli osa sellest aupakliku mustanahalise valvuri saatel läbi ja silmitsesime selle rulluvat maastikku erinevatest vaatepunktidest. Neegrite küla oli pooleldi kokku varisenud. Kõik säilinud hütid vajasid remonti. Kõikjal oli näha söötijäänud maale iseloomulike röövretkede märke. Vana Suur Häärber oli täielikult hävinud. Põllumajanduslikud hooned, ehkki ehitatud tugevast kivist ja tsemendist, olid kohutavalt lagunenud.Sellel esimesel külaskäigul Great Fountainisse kogesin ma esimest korda, kui hästi aafriklaste hulgas suusõnaline info liigub. Ma olin viibinud saarel ehk neli päeva ja on üsnagi kindel, et ükski nendest inimestest polnud minu olemasolust varem kuulnudki. Need kaugete mägikülade neegrid olid ära lõigatud teistest, kellest lähemad elasid miilide kaugusel. Ent sellest hoolimata, kui olime vaevu jõudnud külavaremest kiviviske kaugusele, ümbritses meid juba kogu sealne elanikkond, umbes kakskümmend täiskasvanut ja vähemalt sama palju igas vanuses lapsi. Nagu arvata võis, olid need mustad väga toore väljanägemisega, nad polnud mitte ainult «maaneegrid», vaid lisaks veel selle liigi äärmuslikum vorm. Lääne-India saarte neegritel on tavaks jääda elama sinna, kust nad pärit on, ja seetõttu oli suurem osa neist neegritest siinsamas sündinud ja mitmed sugupõlved nende esiisasid samuti.
Me olime lõunasöögi kaasa toonud ja seda me koos Hans Grumbachiga ühe fantastilise mahagonipuu all Fordis istudes sõime, ja hiljem viis Grumbach mind jääraku kaudu allika1 juurde, mille järgi vana istandus oli kunagi nime saanud.
Allikas ise oli peenike looduslik nire, mis voolas õhukese joana üle kõrge kaljuserva. Just sealt tagasi tulles, kui me naasime mööda veidi erinevat marsruuti, sest Grumbach tahtis, et ma näeksin kõike nii palju kui võimalik, märkasin puumeest.
See nooremapoolne, umbes kahekümne viie aastane räbaldunud särgis ja närustes pükstes süsimust neeger seisis umbes kümne jardi kaugusel põlluäärsest rajast, mida mööda me kõndisime ja millelt avanes korralik vaade endisele istandusele, ja tema kõrval kõrgus suurepärane kookospalmipuu. Neeger seisis liikumatult. Tegelikult jäi mulle mulje, et ta on seal seistes magama jäänud, hoides mõlema käega puu sileda, peenekoelise tüve ümbert kinni, parem põsk surutud selle vastu.
Aga ta siiski ei maganud, sest ma vaatasin tema poole tagasi ja ta silmad – need silmad tundusid mulle üsna intelligentsed – olid pärani lahti, ehkki minu üllatuseks ei olnud mees muutnud oma asendit ega isegi mitte pilgu suunda, et meid vaadata. Ja ma olin suhteliselt kindel, et ta polnud sellest külaelanike grupist, kes oli veidi enne lõunat meie ümber kogunenud.
Grumbach ei kõnetanud teda, nagu ta oli teinud iga viimase kui ühe neegriga, keda olime näinud. Tõepoolest, ma märkasin, et tema näoilme oli kergelt, kuidas ma ütleksingi, kartlik, ja mulle tundus, et ta kiirendas peaaegu märkamatult sammu. Kui me mehest ja puust möödusime, astusin talle lähemale ja panin tähele, et tema huuled liikusid ja veel lähemale astudes sain aru, et ta pomiseb midagi endamisi. Ma küsisin Grumbachilt väga vaikselt, peaaegu kõrva sisse sosistades: «Mis sellel mehel viga on?»
Grumbach heitis mulle silmanurgast pilgu ja minus süvenes mulje, et ta on tõsiselt häiritud.
«Ta kuulatab!» oli kõik, mis ma Grumbachi käest kuulda sain. Loomulikult ma eeldasin, et selle mehega on midagi valesti. Võib-olla oli ta kergelt dementne ja temast oli teistele tüli. Ja ma arvasin veel, et Grumbach tahtis mulle mõista anda, et see noor mees «kuulatas» meie võimalikke märkusi tema enda ja ta kummalise käitumise kohta. Hiljem, kui olime aupakliku valvuriga hüvasti jätnud ja ta oli meid esimesele mäenõlval kulgevale paljude rattarööbastega teele ära saatnud, võtsin puu juures seisnud noore neegri teema taas üles.
«Sa mainisid, et ta kuulatas,» alustasin, «mistõttu jätsin selle sinnapaika, aga miks ta seda teeb, Grumbach? Miks ta seisab nii kummalisel